E-pood
Näitan 501–600 tulemust 1077-st
Ado Lill “Lamav akt”, 2015
Autoritehnika. Raamitud.
Mõõdud: Lm 67,5 x 84,5 cm
All vasakul: ALill 2015
Ado Lille (1932-2018) erootiline kunst liikus Nõukogude režiimi tingimustes pikki aastaid põrandaaluse kaubana vabamasse Läände, mistõttu sai temast paradoksaalsel kombel suurem kuulsus välismaal kui koduses Eestis. 1980. aastatel eksponeeriti Lille graafikat Nõukogude dissidentliku kunsti näitustel välismaal ning juba mõned aastad hiljem pälvis ta auhinna Baltimaade maalitriennaalil Leedus.
Tänaseks päevaks on kunstnik saavutanud hinnatud kunstiklassiku staatuse ka kodumaal ning järjest enam otsitakse taga nii tema maale, graafikat kui joonistusi. Kunstnik töötas välja oma autoritehnika leotades kriidiga joonistatud teoseid erinevates teesortides, lisades sellega teostele sügavust ja müstikat. Üheti on see austusavaldus modellidele, kelle täpne isik jääb avameelseis aktides varjatuks ning on sarnaselt kehakumerustele edasi antud vaid teega hägustatud kontuurjoonte ja kerge varjutusega.
Lill kuulus Eesti Kunstnike Liitu ning tema teoseid on mitmetes muuseumides ja erakogudes üle maailma.
Enn Põldroos “Ühendatud II”, 2016-2024
Digimaaling lõuendil. 25/25
Mõõdud: 85 x 74 cm.
Eesti maaliklassik Enn Põldroos (1933-2025) on kirjutanud oma 2000ndatel alguse saanud digitaalsest meediumist: “Digimaalid valmivad arvutis spetsiaalset puutetundlikku ekraani kasutades. Kasutatavad töövõtted võivad kohati meenutada tavalist joonistamist-maalimist, kohati aga tulenevad täiesti uutest digitaalsetes võimalustest. Sellel teel valminud failidest prinditakse välja lõplikud teosed. Väljaprintimise alusmaterjalina olen põhiliselt kasutanud spetsiaalset lõuendit, mis siis pingutatakse puidust alusraamile. Digimaalid väljastan analoogiliselt estampgraafikale tiražeerituna”.
Teos on eksponeeritud Enn Põldroosi näitusel "Mees ja naine - pärleid erakogudest" Allee galeriis 12.12.2025-7.02.2026.
Enn Põldroos “Maarja Magdaleena”, 2014
Akrüül, õli lõuendil.
Mõõdud: 105 x 70 cm.
Pöördel: ENN PÕLDROOS "MAARJA MAGDALEENA" akr. õli 2014
Enn Põldroos (1933-2025) on eesti maali- ja monumentaalkunsti suurkuju, kes aktiivselt mõjutas ja kujundas siinset kunstipilti 1960. aastate algusest kuni oma hiliste eluaastateni. 2013-2015. aastal valmis tal seeria nimega "Piibli daamid", mille loomise lugu kirjeldas kunstnik nii: "Sajandite sügavuses, kui kirjasõna hakkas levima meie esivanemate suitsutaredes, osutus tihti esimeseks raamatuks Piibel. Pikkadel pimedatel talveõhtutel, peeruvalgel, luges oskaja seda kogu perele ette. Sellest võis kasvada võimsaid transtsendentaalseid kogemusi, kuid mõju haaras kindlasti ka Piibli kui kirjandusteose sõnajõud. Piibel sisaldab hulganisti lugusid, mis oma sugestiivsuselt ja võimsuselt oleksid ehk tänapäeva mõõdupuude järgi võrreldavad näiteks Gabriel Garcia Màrquezi lummaga. Pole põhjust kahelda, et neid tekste läbi taresuitsu endasse imenud inimesed võisid kujuneda emotsionaalselt ja kujutlusvõimelt harituteks. Pole tarvis karta seda sõna. Sajandite jooksul tungisid need nimed, lood ja tähendused sügavale meie rahva alateadvusesse, kujundades pilte, mida tänaseni näeme ja helisid, mida kuuleme. See on hindamatu pärand. /.../ Naiste nimedele lisatakse Piiblis reeglina viide, kelle naise või tütrega on tegemist. Maarja Magdaleenast teame ainult tema nime. Küllap pärines ta madala või ebamäärase sotsiaalse staatusega keskkonnast. Kristus olevat temast välja ajanud seitse kuradit Teda on peetud hetääriks. Neid vanu tekste lugedes tundub siiski, et ta oli lihtsalt äärmuslikult vaba ja sõltumatu vaimulaadiga inimene ja sellisena sai ta koos apostel Johannesega Kristusele lähedasemaks, kui mitmed teised jüngrid."
Teos on eksponeeritud Enn Põldroosi näitusel "Mees ja naine - pärleid erakogudest" Allee galeriis 12.12.2025-7.02.2026.
Enn Põldroos “Me tuleme”, 2020
MÜÜDUD.
Digimaaling lõuendil. 1/2
Mõõdud: 90 x 177 cm.
Eesti maaliklassik Enn Põldroos (1933-2025) on kirjutanud oma 2000ndatel alguse saanud uuest meediumist: “Digimaalid valmivad arvutis spetsiaalset puutetundlikku ekraani kasutades. Kasutatavad töövõtted võivad kohati meenutada tavalist joonistamist-maalimist, kohati aga tulenevad täiesti uutest digitaalsetes võimalustest. Sellel teel valminud failidest prinditakse välja lõplikud teosed. Väljaprintimise alusmaterjalina olen põhiliselt kasutanud spetsiaalset lõuendit, mis siis pingutatakse puidust alusraamile. Digimaalid väljastan analoogiliselt estampgraafikale tiražeerituna”.
Allee galeriis detsembrist 2025 kuni veebruarini 2026 kestval näitusel “Mees ja naine – pärleid erakogudest” eksponeeritud digimaalide kohta kirjutab kunstiteadlane Harry Liivrand: “1970ndatest süveneb kunstniku töödes eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak ning psühhologism, samas esitab Põldroosi pildisüsteem kuni lõpuni välja olulisi, maalikunstile igavikulisi küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles. Seda uut sümbolite keelt otsis peamiselt õli- ja akrüülmaali tehnikas maalikunsti loonud Põldroos – progressiusus ja tehnikakultusse üles kasvanuna – alates XXI sajandi algusest oma põlvkonna sees ebatüüpilisena arvuti abil. Seetõttu kohtuvadki näitusel klassikaline maalija ja arvutifriik, täiendades teineteist perfektselt. /…/ Digimaalid esindavad Põldroosi eksperimentaarivat poolt, suhestumist omal ratsionaalsel ja vaimukal viisil ajastu aktuaalsete kunstiprobleemidega. Need rajanevad sageli – kuid mitte alati – arvutis töödeldud autoretrol, ent tulemus pole formaalne vaid modernistlik, igati kaasaegne.”
Enn Põldroos “Ristlained”, 2021
Digimaaling lõuendil. 1/3
Mõõdud: 92 x 170 cm.
Eesti maaliklassik Enn Põldroos (1933-2025) on kirjutanud oma 2000ndatel alguse saanud uuest meediumist: “Digimaalid valmivad arvutis spetsiaalset puutetundlikku ekraani kasutades. Kasutatavad töövõtted võivad kohati meenutada tavalist joonistamist-maalimist, kohati aga tulenevad täiesti uutest digitaalsetes võimalustest. Sellel teel valminud failidest prinditakse välja lõplikud teosed. Väljaprintimise alusmaterjalina olen põhiliselt kasutanud spetsiaalset lõuendit, mis siis pingutatakse puidust alusraamile. Digimaalid väljastan analoogiliselt estampgraafikale tiražeerituna”.
Allee galeriis detsembrist 2025 kuni veebruarini 2026 kestval näitusel “Mees ja naine – pärleid erakogudest” eksponeeritud digimaalide kohta kirjutab kunstiteadlane Harry Liivrand: “1970ndatest süveneb kunstniku töödes eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak ning psühhologism, samas esitab Põldroosi pildisüsteem kuni lõpuni välja olulisi, maalikunstile igavikulisi küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles. Seda uut sümbolite keelt otsis peamiselt õli- ja akrüülmaali tehnikas maalikunsti loonud Põldroos – progressiusus ja tehnikakultusse üles kasvanuna – alates XXI sajandi algusest oma põlvkonna sees ebatüüpilisena arvuti abil. Seetõttu kohtuvadki näitusel klassikaline maalija ja arvutifriik, täiendades teineteist perfektselt. /…/ Digimaalid esindavad Põldroosi eksperimentaarivat poolt, suhestumist omal ratsionaalsel ja vaimukal viisil ajastu aktuaalsete kunstiprobleemidega. Need rajanevad sageli – kuid mitte alati – arvutis töödeldud autoretrol, ent tulemus pole formaalne vaid modernistlik, igati kaasaegne.”
Enn Põldroos “Trepp”, 2002
MÜÜDUD
Akrüül, õli masoniidil.
Mõõdud: 122 x 72 cm.
All paremal: Enn Põldroos 02.
Pöördel sildil: ENN PÕLDROOS Trepp 2002. a. akrüül, õli Autori signeering
Eesti maali- ja monumentaalkunsti suurkuju Enn Põldroosi (1933-2025) loomingus süveneb 1970. aastatest alates eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak ning psühhologism, samas esitab Põldroosi pildisüsteem kuni lõpuni välja olulisi, maalikunstile igavikulisi küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles. Nii on ka "Trepp" jutustus inimhinge pidevast edasirühkimisest, ikka ülespoole.
Teos on eksponeeritud Enn Põldroosi teoste näitusel "Mees ja naine - pärleid erakogudest" Allee galeriis 12.12.2025-7.02.2026.
Enn Põldroos “Pole pääsu”, 2025
MÜÜDUD.
Digimaaling lõuendil.
Mõõdud: 85 x 71 cm.
Eesti maaliklassik Enn Põldroosi (1933-2025) viimaseks teoseks jäänud "Pole pääsu" on kui sümboolne hüvastijätt. Juulis 2025 käesoleva töö lõpetanud Põldroos kujutab siin üksteisest kinni hoidvaid käsi ning nende taustal toimuvat pea läbipaistva, justkui õnneliku inimhingena mõjuvat figuuri.
Teos on eksponeeritud Enn Põldroosi näitusel “Mees ja naine – pärleid erakogudest” Allee galeriis 12.12.2025-7.02.2026.
Enn Põldroos “All ja üleval”, 1991
Õli lõuendil.
Mõõdud: 110 x 95 cm.
All paremal: Enn Põldroos 89.
Pöördel alusraamil: ENN PÕLDROOS EESTI TALLINN "All ja üleval" 1991
Pöördel sildil: ENN PÕLDROOS "Beneth and Above" oil, canvas 1989 Tallinn Estonia
Enn Põldroos (1933-2025) on eesti maali- ja monumentaalkunsti suurkuju. Defineerides kunstis ennast alati maalijana, kulges tema karjäär algusest peale tunnustuse tähe all. Kunstiinstituudi lõpetamise järel (1958) pälvis ta järgneva kümnendi algul tähelepanu ekspressiivse vormiuuendajana, ühiskonnaelus ja kunstis toimuvate murranguliste protsesside tunnetaja ja kontseptualiseerijana. Maneristlik dramatism, sürrealism, abstraktsionism, popkunst, fotorealism, fovistlik salongiportree aitasid Põldroosil kokku sulatada talle ainuomase maalilise kujutusviisi, mida võib tinglikult vaadelda modernismi kontekstis. Renato Gutusoli kohtub Põldroosi maalidel Kees van Dongeniga, eepiline haare puhta värvirõõmuga, erootiline kujundlikkus geomeetriliste vormidega.
1970. aastatest süveneb kunstniku töödes eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak ning psühhologism, samas esitab Põldroosi pildisüsteem kuni lõpuni välja olulisi, maalikunstile igavikulisi küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles. Erilist tähelepanu pöörab ta figuurile, sh selle üksikutele elementidele - nii ka teosel "All ja üleval".
Teos on eksponeeritud Enn Põldroosi teoste näitusel "Mees ja naine - pärleid erakogudest" Allee galeriis 12.12.2025-7.02.2026.
Jaan Elken “Kollane valgus / Yellow light”, 2023/2024
Jüri Ristna “Kuldne valgus”, 1993
MÜÜDUD.
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 28 x 36 cm, raamiga 34 x 42 cm.
All vasakul: SIR-NAT 93
Lõuna-Eesti looja Jüri Ristna (1950-2012) käis isepäise kassina oma rada, mis sai alguse 1980. aastal, mil ta asus ta sporditöö kõrvalt kaugõppekursustele kunsti õppima. Sealt leidis ta peagi tee Võrumaale Kütiorgu, kunstnikest abielupaari Eetla ja Valdur Ohaka suvekodusse.
Richard Kaljo “Tartu Kivisild”, 1960
MÜÜDUD.
Puugravüür paberil.
Mõõdud: km 18,5 x 22,5 cm.
All vasakul: "Tartu Kivisild" puugravüür 1960
All paremal: RKaljo
Müügil raamimata kujul. Soovi korral saame olla abiks raamimise teostamisel.
Richard Kaljo (1914-1978) esimesteks joonistusõpetajateks Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis õppides olid Eduard Ole ning Agu Peerna. 1936. aastal Pallasesse astunud Kaljo alustas maali- ning skulptuuriõpingutega, kuid lõplikult jäi tema süda siiski graafika juurde ning just selle eriala lõpetas ta Roman Vaheri käe all 1940. aastal.
Richard Kaljo viljeles ka nii linoollõiget kui kuivnõela, kuid tema põhialaks oli puugravüür, milles valmisid figuraalkompositsioonid, portreed, aktid ja linnavaated.
Günther Reindorff “Vällamägi”, 1923
MÜÜDUD.
Pliiats paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 28,5 x 37,5
All paremal: GReindorff Vällamägi 18/VII 23.
Günther Reindorffi (1899-1974) varajastest maastikujoonistustest on tuntud peamiselt Eesti saarte ja põhjaranniku ning Nõmme motiivid. Käesolev teos tõendab aga, et ta põikas 1920. aastate algupoolel Lõuna-Eestissegi.
Maastikujoonistuse meistri isikupärane käekiri, selle looduslähedane stilisatsioon avaldus Reindorffil juba toona. Haanja kõrgustikus asuv maaliline Vällamägi on teosel edasi antud järgemööda üksteisega kohtuvate küngastena, mis kord tihedama puudesaluga ja kord taas lagedamana moodustavad justkui omaette väikemaailmad. Valge kriidiga rõhutatud helge taevalaotus mõjub oma värskuses justkui täpina i-tähel.
Ashot Jegikjan “Õhtune teesonaat”, 2022-2023
Õli lõuendil. Raamimata.
Mõõdud: 40 x 50 cm.
All paremal: Jegikjan
Pöördel: "Evening tea sonaata" A. Jegikjan 2022.-2023.
1980. aastatest Eestis elav armeenia päritolu kunstnik Ashot Jegikjan on lisaks maalimisele ka professionaalne muusik. Nii leiame tema teosteilgi vihjeid muusikale ja selle armastusele. "Õhtune teesonaat" on emotsioone ja õhtust romantikat täis teos, mis kutsub hetkeks seisatuma ning nautime lihtsaid, kuid olulisi asju meie elus.
Jegikjan on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Maalikunstnike Liidu liige.
Eduard Wiiralt “Viljandi maastik”, 1943
Kuivnõel. Raamimata.
All vasakul plaadil: E Wiiralt Viljandi 1943
All paremal: E. Wiiralt
Eduard Wiiralti üks tippteoseid "Viljandi maastik" sündis 1943. aasta suvel, mil kunstnik viibis Viljandimaal. Seda võimsat puud, mida hiljem hakatigi tundma kui "Wiiralti tamme" ning mis 1959. aastal looduskaitse alla võeti, oli Wiiralt märganud juba ammu, kuid 7. augustil 1943 alustas ta lõpuks selle graveerimist. See avar monumentaalne panoraam jutustab vaatajale kunstniku kiindumusest kodumaa ja selle kõikvõimsa looduse vastu, ühtlasi kujutab see Wiiralti omamoodi hüvastijättu Eestiga, sest sõjategevus järjest lähenes ning Tallinna pommitamise kõminat oli kuulda Viljandimaalegi.
Wiiralt pühendas tähelepanu igale detailile antud töös, nii tegi ta eraldi kavandid nii vahustele pilvedele, neiule puu all kui maastikule tagaplaanil. Viimasega oli loodusel oma vimka mängida ja nii peksis äge torm 13. augustil kogu vilja maha, kuid õnnistas seevastu järgmisi päevi ideaalsete päiksepaisteliste ilmadega. Nii sai Wiiralt peale maastikku jätkata tüdruku viimistlemisega, milleks talle poseeris Tamme talu kostiline Maiu Kulisson. Talus külas olnud teisest tütarlapsest Virvest, kelle sügavad ja siirad silmad teda inspireerisid, tegi Wiiralt hiljem järgmise väga menuka ja tähendusrikka teose.
Ühtaegu idülliline ja samas dramaatiliselt rahutu "Viljandi maastik" on kui sümbol tollal Eestis valitsenud meeleoludele ning on Tamme-Koori tamme igaveseks Eesti kultuuri ajalukku kirjutanud.
Juss Piho “Maaalune”, 1991
MÜÜDUD.
Kuivnõel paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 25,5 x 33,5 cm, raamiga 46,5 x 57 cm.
All vasakul: "Maaalune" / kuivnõel / 3/10
All paremal: Juss Piho '91
Eesti Kunstnike Liidu liige Juss Piho on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi auhindu ning olnud nomineeritud Konrad Mäe preemiale. Vähem tunneme teda aga graafikuna, sest eelkõige praktiseeris ta seda oma varasemas loomingus.
“Maaalune” põhineb eesti mütoloogial ning räägib vägilasest, kes armastas end peita inimeste kodude lähistel maa all. Piho käsitluses mõjub ta justkui nähtamatu kodukaitsjana.
Jaan Vahtra “Kevadel (Võru maastik)”, 1946
MÜÜDUD.
Monotüüpia. Raamitud. Mõõdud: ava 28.5 x 34.5 cm
Eesti Kunstnikkude Rühma liige Jaan Vahtra (1882-1947) oli kubistlik-konstruktivistlike kompositsioonide maalimise kõrval ka maastikumaalija, kes jaotas motiivi kindlakäeliselt ruumilisteks mahtudeks. Oma viimastel eluaastatel pühendus ta eelkõige kodukandi Võrumaa, samuti Ahja ja Taevaskoja looduskaunite paikade kujutamisele. Just Võrumaa maastikku kujutab ka kevadiselt värske monotüüpia, mille kompositsioon on üles ehitatud neljaosalisena. Selle konstruktsiooni “selgrooks” on lumesulavetest üleujutatud mitmes suunas harunev jõgi. Teose vaataja jaoks kujuneb ehk siiski tähtsamaks koloriiditundlik lahendus. Sini-valged ja pruunid toonid sulavad kokku üheksainsaks varakevadiseks sümfooniaks. Jääpangad muutuvad aina rohkemaks veeks ning vettinud mätaste vahel suliseb ja soliseb. Mets silmapiiril ja põõsasrinne laulavad märtsikuist pungade puhkemise laulu.
Ivo Lill “Põhjamaa”, 2007
Klaas.
Mõõdud: 50 x 10 x 8 cm.
Skulptuuril: I. Lill 07.
Eesti klaasikunsti suurimaid nimesid, paeluvate optiliste struktuuridega klaasvormide looja Ivo Lill (1953-2019) võlub erinevate tehnikate virtuoosse valdamisega esile selle hapra materjali imelisi omadusi, mis ärgitavad meie fantaasiat ja tugevdavad ilumeelt. See on ka abstraktne ilu, esteetiline nauding, mida Lille klaasobjekte vaadeldes võib kogeda.
Poolemeetrine klaasist skulptuur “Põhjamaa” võlub talvisest jäämängust inspireeritud kontuuriga, mis tekib mahedalt mattide klaasilaamade ja lihvitud puhta klaasi koosluses. See karge ja pühalik jäädvustus on austusavaldus põhjamaise looduse karmide tuulte käes kristalliseerunud ilule – puhas iluelamuse pakkumise meistriklass.
Mall Nukke “Ego I”, 2024
Õli, akrüül, kuldamine lõuendil.
Mõõdud: ∅100 cm.
Mall Nukke näitusel “Illusioonide aeg” (Allee galeriis 4.03-29.03.2025) eksponeeritud teos on üks kolmest inimese ego puudutavast teosest. Nukke tegeleb siin kõige otsesemalt illusionistliku ruumimänguga nagu visuaalsele üllatusefektile panustav sürrealist. Kuldsesse palli paigutatud naine on eneseteadlik, kaunis ja võimekas. Iseenda ego ületamine on tema peamiseks väljakutseks ning läbi palli veerema panemise on ta oma eesmärki kohe-kohe saavutamas.
Voldemar Peil “Lõhnavad levkoid”, 1981
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 61 x 61 cm, raamiga 68 x 68 cm.
All paremal: V. Peil 81
Kunstnik Voldemar Peil (1907-1999) sündis Narvas ning maalimist õppis Pallases Ado Vabbe, Villem Ormissoni ja mitmete teiste tunnustatud kunstiõppejõudude käe all. Peil oli aktiivselt tegev ka erinevate teatrite dekoraatori ja peakunstnikuna ning kujundas üle 300 erineva lavastuse. Lilled ja maastikud olid kunstniku lemmikteemad.
Jaan Elken “1979. aasta suvi / Summer of 1979”, 2005-2022/2024
Müüdud.
Kollaaž, akrüül lõuendil.
Mõõdud: 160 x 200 cm.
Üleval paremal: J. ELKEN
Pöördel: JAAN ELKEN (s. 1954) "1979. A SUVI" AKRÜÜL, KOLLAAŽ, LÕUEND "SUMMER OF 1979" ACRYLIC, COLLAGE, CANVAS 160 x 200 cm 2005-2022/2024
2024. aastal Allee galeriis toimunud Jaan Elkeni isikunäitusel "Camino" eksponeeritud teosel on maastik võtnud kirgliku abstraheeritud kuju. Elkeni rännakud nii füüsilises kui meditatiivses, enesereflektsiooniga tegelevas maailmas leiavad väljundi maalides, milles kujundid tekivad pigem instinktiivselt kui süsteemselt. Mitmetähendusliku sõnumi lahtimuukimise jätab kunstnik aga vaatajale.
Ott Kangilaski “Kuldnokad”, 1964
Kuivnõel paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 29,5 x 19,2 cm, raamiga 50 x 37 cm.
All vasakul: Kuldnokad (kuivnõel)
All paremal: Ott Kangilaski 1964
Viljandimaal sündinud Ott Kangilaski looming toetub suures osas rahvaluulele ja -pärimustele, mida ta enne “Pallasesse” õppima asumist Tartu Ülikooli filosoofia osakonnas tudeeris.
Valdur Ohakas “Jõevaade”, 1986
MÜÜDUD.
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 40 x 50 cm, raamiga 42 x 52 cm.
All vasakul: V. OHAKAS 86
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega seitsmeks aastaks vangilaagrisse viidi.
Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Viktor Leškin “Põllulilled”, 1990
Ott Kangilaski “Utria rand”, 1948
MÜÜDUD.
Ofort paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 22,8 x 27,8 cm, raamiga 45 x 47,5 cm.
All vasakul: “Utria rand” (ofort)
All paremal: Ott Kangilaski 1948
Viljandimaal sündinud Ott Kangilaski (1911-1975) looming toetub suures osas rahvaluulele ja -pärimustele, mida ta enne “Pallasesse” õppima asumist Tartu Ülikooli filosoofia osakonnas tudeeris.
Ida-Virumaal asuv Utria (ka Udria) rand võlus Kangilaskit kahel põhjusel. Esiteks asus seal hingematvalt kaunis pankrannik, mida muuhulgas on maalinud ka kuulus vene kunstnik Ivan Šiškin. Teiseks pakkus Kangilaskile huvi rahvapärimus, mille järgi asus seal asuvas ürgorus röövlikoobas ehk Jänesekoobas, kus peatusid viikingid. Samuti võlus teda fakt, et tegu oli iidse hiiepaigaga.
Valdur Ohakas “Peegli ees”, 1983
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 42 x 33 cm.
All vasakul: V. OHAKAS 83
“Peegli ees” on suurepäraseks näiteks Valdur Ohaka (1925-1998) mitmekülgsest stiilide valdamise kunstist, kus ihutoonides fovistlikule naisekehale liitub stiliseeriv ekspressionistlik valguse-varjuga modelleerimine ja abstraktne ruumikäsitlus.
Silmapaistev on modelli karakteersuse avamine – nii poseerija näost kui kehahoiakust peegeldub enesekindlus, teatud provokatiivsus, mis on tolle aja naisaktide puhul väga harva nähtav lähenemine. Lisades maalile sinise-valge segused vaba käega tõmmatud laigud, kaasab Ohakas selle ühelt poolt loo jutustamise teenistusse (sümboliseerides peeglit, mille ees kaunis daam parajasti seisab) ning teisalt toob teosele värskelt erksa aktsendi.
Valdur Ohakas “Unistaja”, 1981
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 40 cm.
Pöördel: V Ohakas 81
Valdur Ohaka 1980. aastatel maalitud naisakte võib võtta omamoodi kontseptuaalse sarjana, milles meisterlik maalija mängis läbi erinevaid kujutamisvõimalusi. “Unistajas” on Ohakas pidamas loomingulist dialoogi Amadeo Modiglianiga, kelle maalidest tuttava unistaja poosigi on Ohakas ära tabanud.
Kunstnik viimistleb modelli mõtliku näo roosakas-punase tooniga, tehes sellest kehaosast niiviisi pildi kõige pilkupüüdvama. Just nii annab ta ilmekalt edasi ka tegevuse enda – unistamise. Tume foon – sein või draperii – on väga sobivalt valitud õrnalt kumava keha ruumiliseks esiletoomiseks.
Valdur Ohakas “Akt rohelisel vaibal”, 1960ndad
MÜÜDUD.
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 71,6 x 52,5 cm
Valdur Ohaka (1925-1998) loominguline käekiri kujunes Eerik Haameri, Johannes Greenbergi, Elmar Kitse ja Johannes Võerahansu käe all. Kunstnik mängis olulist rolli sõjajärgse eesti kunsti uuenemisprotsessis ja just 1960ndad ja 1970ndad olid tema loomingu kõrgperioodiks.
„Akt rohelisel vaibal“ kuulubki tema kunstiuuenduslikku tipp-perioodi, mil Ohakas tegeles aktiivselt vormi- ja värvikatsetustega. Tema äratuntava trepiastmestikuga Merivälja majas valminud aktis näeme korraga nii tugevaid kontuurjooni kui plastilist vormikäsitlust – kontrast, mis muutis Ohaka jaoks maalimise põnevaks mänguks. Looduslikke ookertoone on kunstnik täiendanud punakate ja rohekate värvilaikudega, lisades sellega teosele dünaamilisust ja sügavust.
Ohaka toonaseid uuenduslikke sürrealistlikus, ekspressiivses laadis loomingut ilmestab hästi ka käesoleva teose tagaküljele maalitud kaks pead.
Kaljo Simson “Tallinnas”
Evi Kaur “Kullerkupud”, 1996
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 59 x 45 cm, raamiga 63 x 49 cm.
All paremal: EK. '96
Evi Kaur (s 1958) sai oma kunstihariduse Tartu Kunstikoolis tuntud kunstnike Harry Puderselli, Alfred Kongo, Lola Liivat-Makarova, Helle Vahersalu jt. käe all. Peamiselt loob Kaur õlimaalis ning on sellega tegelenud 1990. aastast.
"Kullerkupud" annab edasi kunstniku vaimustust varasuve üheks sümboliks kujunenud kullerkuppude vastu. Esile tõstes nii õielehtede tumedamaid kui heledamaid toone, annab ta edasi kimbu värskust ja sügavust. Kunstnik pöörab tähelepanu ka abstraktsele taustale, mis kannab omakorda endas küpseid toone.
Evi Kaur “Krüsanteemid”, 1995
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 60 x 44,5 cm, raamiga 67 x 52 cm.
All paremal: EK '95
Viljandis elav ja Tartu Kunstikoolis Harri Puderselli käe all õppinud Evi Kaur on oma pika karjääri jooksul katsetanud mitmete erinevate tehnikatega, kuid kõige enam eelistab õlimaali. Mitmetel näitustel osalenud kunstnik ütleb oma loomeprotsessi kohta ise, et järgib tunnet, mis ütleb: "Ei saa maalimata jätta."
Elisabeth Kurre “Otepää”
MÜÜDUD.
Segatehnika kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 49 x 69 cm, raamiga 54 x 74 cm.
Põlvamaalt Rasinalt pärit Elisabeth Kurre õppis Pallases Triigi, Vardi ja Liimandi käe all. Peale Tartu Kõrgema Kujutava Kunsti kursuste lõpetamist 1943. aastal esines kunstnik järjekindlalt Tartu näitustel, paistes silma akti-, portree-, natüürmordi- ja lillemaalijana. Kurre oli üks neist kunstnikest, kes hoolimata suurepärastest tulemustest tõugati nõukogude liidu karmi kunstipoliitika tõttu kunstielust kõrvale, visati välja Kunstnike Liidust ja võeti sinna tagasi alles 1960-ndail, mil riiklikud meetmed leevenesid.
Tiit Markin “Rannamaastik”, 1993
MÜÜDUD.
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 49 x 94 cm, raamiga 57,5 x 102,5 cm.
All paremal: T Markin 93
August Janseni käe all maalima õppinud Tiit Markinist kujunes põhjarannikul asuva rannaküla Eisma armastatumaid kunstiõpetajaid. Selle kandi tuntuima kunstniku, Richard Uutmaa eeskujul paelusid tedagi enim just meri ja loodus laiemalt.
Eduard Poland “Männid liivikul”, 1938
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 70,5 x 90,5 cm.
All paremal: Ed. Poland 1938
Tartumaal Võrtsjärve ääres sündinud Eduard Poland (1883-1957) tundis huvi maalimise vastu juba noore poisina, kui oma pereliikmetest fotode järgi portreid maalis. Hiljem kogemustepagasit nii Saksamaal, Prantsusmaal kui Itaalias täiendanud Poland töötas lisaks maalijaametile ka teatrikunstnikuna ja sellega haakuvat monumentaalsust leiame tema vabaloominguski.
Polandi teosed võluvad oma vahetu looduselamuse pakkumisega, millesse on segatud mõõdukas annus tema enda fantaasiat. Maastikumaal kujunes tema põhižanriks 1920ndatest alates ning männid, sageli kanarbikuga kaetud küngastel või liivikuil, olid tema muutumatud lemmikud. Enamasti kujutas ta neid õhtuvalguses, juba hämarduva taeva all, mis andis ta maalidele romantilise, muinasjutulise oleku.
Polandi loomingu üks suurimaid teoseid, “Männid liivikul” mõjub justkui kunstiline pastoraal karmile põhjamaa loodusele, kus tuult ja vihma trotsivad männipuud hoiavad kaitsvalt üksteise ligi. Meisterlikult on kunstnik kujutanud liivase pinna tuulest uhutud mustreid ning õhtupäikese eredat kuma puutüvedel. Hoolimata õhtusest ajast, mõjuvad taevast katvad loojanguroosad pilved õhulise ja helgena, demonstreerides Polandi suurepärast atmosfääri edasi andmise oskust.
Boris Ottenberg “Kodutee”, 1938
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 19,5 x 27,5 cm, raamiga 33,4 x 42 cm.
All paremal: B. Ottenberg 38
Saksa perekonnast pärit Boris Ottenberg (1891-1946) võttis aktiivselt osa siinsest kunstielust. Tal oli palju eestlastest tuttavaid ja ostjaid, kellele imponeerisid tema tundliku loodusevaatleja natuur ja juugendstiili mõjutustega teosed.
Nigul Espe “Kased”, 1966
Nigul Espe “Õhtukumas kodujärv”, 1954
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 27 x 34,5 cm, raamiga 40,5 x 48,5 cm.
All paremal: Nigul Espe 1954
Nigul Espe (1907-1970) loomingulised motiivid olid otseselt seotud tema enda eluga, mis sidusid teda eelkõige kahe linnaga, Pärnu ja Tartuga. Sündinud küll Riias, kolisid nad perega poisi 8-aastaseks saades Sindi alevikku, kus möödus tema lapsepõlv. Hiljem Tartusse Pallasesse õppima asunud Espe seadiski end just sinna peale kooli lõppu sisse, kus muuhulgas asus pidama kultuurirahva üht lemmikkohvikut nimega “Ko-Ko-Ko”.
Ka käesolev, õhtukuma soojade toonidega võluv maal on suure tõenäosusega maalitud kuskil Pärnu ja Tartu ümbruses või nende vahelisel alal.
Jaan Elken “Ming dynasty landscape II”, 2020/2021
Benita Vomm “Armastus”, 1951
MÜÜDUD.
Õli lõuendil.
Mõõdud: 61 x 61 cm, koos raamiga 64 x 64 cm.
Pallaslane Benita Vomm (1908-2005) oli neid pagulusse läinud eesti maalijaid, kelle loominguline areng uuel kodumaal tegi läbi põhimõttelise muutuse pallaslikust uusrealismist abstraktsionalismi ja dekorativismi. End teispool ookeani kunstis taas leidnud Vomm käsitleb teosel igavese armastuse teemat.
Malle Leis “Troopiline I”, 1990
MÜÜDUD.
Serigraafia paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 52,5 x 52,5 cm, raamiga 73 x 73 cm.
All vasakul: Troopiline I serigraafia 4/50
All paremal: M. Leis 1990.a.
Malle Leisi loomingut on mõjutanud nii sürrealism kui popkunst. 1970. aastatel naases kunstnik hüperrealismi mõjul looduslähedase vormikõne poole, milles ta sai inspiratsiooni klassikast – vanahiina kunstist ja 17. sajandi hollandi lillemaalidest-natüürmortidest. Aja jooksul leidis kunstnik aina uusi botaanilisi liike, mis teda inspireerisid.
Peeter Must “Cosmos bipinnatus I”, 2024
MÜÜDUD.
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 120 x 120 cm.
All paremal: Must 2024
Peeter Must (s 1967) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia keraamikuna, ent on oma tõelise kutsumuse leidnud maalis. Omanäolise, selgelt äratuntava käekirjaga Musta looming keskendub oma perfektse kompositsiooni otsingul värvile ning valguse ja varju vastandamisele.
Aavo Kokk, Andres Eilart “Pintsliga tõmmatud linnad”
"Pintsliga tõmmatud linnad" on hea kingitus kunstisõbrale.
312-leheküljeline ning esmakordselt 2012. aastal ilmunud raamat läheneb Eestile ja eestlusele uue ja põneva nurga alt - läbi kunstiteoste.
Olemas ka inglis- ja venekeelne variant. Nende tellimiseks palun märkige keele eelistus ostukorvi kommentaaridesse.
Edgar Valter “Kunstinäitusel”, 1964
Edgar Valter “Printsess ja rüütel”, 1965
MÜÜDUD.
Monotüüpia paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 26,5 x 27 cm, raamiga 48 x 48 cm.
All vasakul: Monotüüp. 1965.
All parmal: EdgarWalter
Edgar Valter (1929-2006) sündis kaheksalapselises peres ning päris oma haruldase joonistamisande lätlasest onult, Läti Vabariigi vapi kujundanud kuulsalt graafikult Vilis Kruminšilt. Eelkõige tunneme Valterit tema värviküllase loomingu poolest ning seda haruldasemad on monokroomsed tööd tema loomingus.
Avo Paistik “Daam kuulikesega”, 1992
MÜÜDUD
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 40 x 50 cm
All paremal: Avo Paistik 92
Pöördel: -DAAM KUULIKESEGA- ÕLI 40 X 50. AVO Paistik 10. juuli 92 kell 02.16
Ennast “Klaabu” tegelaskuju läbi igavesti eesti rahva südamesse joonistanud Avo Paistiku kõrgperiood maalijana oli 1990. aastail. Tema loomebiograafiat arvestades oleks ta võinud sinna jõuda juba 1970.-1980. aastail, kuid toona läks kogu tema energia peamiselt filmide ja karikatuuride tegelemisele ning hilisemas elus pühendus mees juba pastoritööle.
Paistik armastab mängida veidrustega, kalambuuriga, visuaalsete naljadega – teemad, mis kõik koonduva üheks pulseerivaks kompositsiooniks käesolevas teoses. Kasutades puhtaid, segamata värve, loob ta vormide suhetel põhineva poolabstraktse teose, mille pealkiri parodeerib Tšehhovi kuulsat jutustust “Daam koerakesega”.
Juss Piho “Sibul”, 2024
Valdur Ohakas “Suvine kompositsioon”
MÜÜDUD.
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 30 x 30 cm, raamiga 44 x 44 cm.
All paremal: V. OHAKAS
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Eduard Wiiralt “Majakavaht”, 1920
Linoollõige paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 25 x 23 cm, raamiga 46,5 x 44,5 cm.
Plaadil all paremal: WIIRALT MCMXX
Eesti esigraafik Eduard Wiiralt lõpetas kunstikooli Pallas 1924. aastal graafiku ja kujurina. Andeka õpilasena jätkas ta samas koolis graafika õpetamisega. Peale seda suundus Wiiralt kunstikeskusesse Pariisi, mille inspireeriv keskkond oli tema koduks tervelt 14 aastat. 1939. aasta septembris naases kunstnik Eestisse.
Teos pärineb linoollõigete mapist “Eduard Wiiralt MCMXX”.
Valdur Ohakas “Järvesilm kuuvalgel”, 1991
Marje Üksine “Õhtupoolik”, 1985
MÜÜDUD.
Värviline litograafia paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 34,8 x 40 cm, raamiga 53 x 56 cm.
All vasakul: "Õhtupoolik" (värv. lito)
All keskel: 23/30
All paremal: M. Üksine 1985.
Oma loominguga mitmetesse maailma mainekatesse kunstikollektsioonidesse kuuluv graafik Marje Üksine on meister põnevate koosluste kokkupanemisel. Ta on õppinud aastatel 1964–1970 Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis graafika erialal. Ning ta on Eesti Kunstnike Liidu liige 1974. aastast.
Vive Tolli “Lahutatud naine”, 1989
Söövitus paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 15,5 x 14,8 cm, raamiga 35,5 x 33,5 cm.
All vasakul: 13/20 "Lahutatud naine" (söövitus)
All paremal: VTolli 89
Vive Tolli (1928 – 2020), rohkelt auhindu saanud kunstnik lõpetas 1953. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi graafikuna ning hiljem täiendas end Jugoslaavias ja Kanadas õppides.
Ivar Kaasik “Puu, pilved ja laine”, 2016
Õli lõuendil.
Mõõdud: 90 x 100 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Pöördel alusraamil: Puu, pilved ja laine IVAR KAASIK
Pöördel: IVAR KAASIK, 2016. Autori signeering.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Johannes Uiga “Pühajärve”, 1982
MÜÜDUD.
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 26,5 x 49 cm, raamiga 41 x 64 cm.
All vasakul J. Uiga 82 a.
1937-1940 Aleksander Vardi ateljees õppinud Johannes Uiga (1918 – 1998) jaoks kujunes Pallases omandatud lakoonilise vormikäsitlusega laadist oluline lähtealus tema loominguks. Lõuna-Eesti ühest armastatumast motiivist Pühajärvest sai aga tema kunstiline paleus.
Valdur Ohakas “Lainte lummuses”, 1986
MÜÜDUD.
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 25 x 25 cm, raamiga 35,5 x 35,5 cm.
All paremal: V. OHAKAS 86
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Richard Sagrits “Saunalised”, 1968
Ove Maidla ”Rägastumus”, 2022
Linoollõige paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 60 x 80 cm, raamiga 83 x 101 cm.
All vasakul: "Rägastumus". Linoollõige AP.Z.
All paremal: OMaidla 2022
Vabakutseline fotograaf ja kunstnik Ove Maidla (s. 1959) valiti teiste Eesti graafikute poolt 2020. aasta parimaks tegijaks. Mitmekümnel näitusel osalenud Tartu graafiku looming on jõuline, kontrastne ja looduslähedane.
Leonhard Lapin “Naine-masin XXIII B”, 1975/96
MÜÜDUD.
Siiditrükk paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 13,7 x 13,2 cm, raamiga 38 x 36,5 cm.
All vasakul: Naine-masin XXIII B 5/32
All paremal: L Lapin 1975/96
Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor, kunstnik, arhitekt ja luuletaja Leonhard Lapin oli Eesti üks avangardliikumise juhtfiguure. Tema masinate-seeria sai alguse 1973. aastal, mil see koosnes abstraktsetest ja minimalistlikest geomeetrilistest vormidest. 1974. aastal lisandusid Mees-Masin ja Naine-masin, mis mängisid olulist rolli erootilise kunsti tekkes Eestis ning tegid Lapini rahvusvaheliselt tuntuks. Veidi hiljem tõi ta oma masinate-seeria idee ka arhitektuuri tekitades uue mõiste masin-arhitektuur.
Erootilis-meeleline kujutlusviis on kunstniku jaoks loomulik ja ürgne, mis seob meid otseselt loodusega. Arhitekti loomusest tulenevalt usub ta aga tehnoloogia tulevikku ja sulatab oma kunstis kaks teemat harmooniliselt ühte.
Viktor Turp “Vaade järvele”, 1962
MÜÜDUD.
Akvarell paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 28,5 x 43,5 cm, raamiga 37 x 51 cm.
All vasakul: VTurp - 1962
Viktor Turp (1905-1989) õppis nii Riigi Kunsttööstuskoolist kui “Pallases”, kust sai 1929. aastal joonistusõpetaja kutsetunnistuse. 1930. aastail lõi ta koloriitseid kompositsioone rahvalikel süžeedel, nagu paljud “Pallase” koolkonna maalijad. Samuti armastas kunstnik kujutada romantilisi Eestimaa vaateid.
Eduard Wiiralt “Imeelukad”, 1920
MÜÜDUD.
Värviline linoollõige paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 20 x 32,2 cm, raamiga 41,5 x 53,5 cm.
Plaadil all vasakul: WIIRALT 1920
Eesti esigraafik Eduard Wiiralt lõpetas kunstikooli Pallas 1924. aastal graafiku ja kujurina. Andeka õpilasena jätkas ta samas koolis graafika õpetamisega. Peale seda suundus Wiiralt kunstikeskusesse Pariisi, mille inspireeriv keskkond oli tema koduks tervelt 14 aastat. 1939. aasta septembris naases kunstnik Eestisse.
Teos pärineb linoollõigete mapist “Eduard Wiiralt MCMXX”.
Väino Paris “Sügismaastik”, 1955
MÜÜDUD.
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 38 x 61 cm, raamiga 50 x 73,5 cm.
Pöördel alusraamil: "Sügismaastik" V. Paris 1955. a.
Tartus kunstnike perre sündinud ning Tallinnas kunstihariduse omandanud Väino Parise (1921-2001) lopsakas pintslitöö leidis koha nii tema maastikel kui lillemaalidel. Muinasjutuliselt romantiline Eestimaa sel 1955. aastal valminud teosel võlub eelkõige tasakaalustatud kompositsiooni, nostalgilise atmosfääri ning kuldselt sooja tonaalsusega.
Aili Vint “Variatsioonid C XVIII”, 1984
MÜÜDUD
Söövitus paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 10,7 x 14,8, raamiga 33,5 x 38,5 cm.
All vasakul: "Variatsioonid C XVIII" söövitus
All paremal: AVint 1985 Enele ja Guidole PF!
Rakveres sündinud Aili Vindi (s 1941) graafikaseeria „Variatsioonid“ võlub publikut oma hõrgu esteetilise kerguse ning varjatud meelelise erootikaga. See hoomamatu keemia vaataja ning kunsti vahel, sügavusest üleskekerkivad salajased ihad, õrnad fantaasiad on kui värske tuuleõhk keerukamail aegadel.
Vindi otsingujulgust ja eksperimenteerimist eri meediumitega ühendab alati ürgselt sensuaalne, naiselik jõud, mida kumab nii kunstnikust endast kui tema teostest.
Laurentsius “Maastik lumemehega 24 -10”, 2024
Akrüül lõuendil.
Mõõdud: 60 x 48 cm
Laurentsiuse Allee galeriis 10.12.2024 - 22.01.2025 toimuval näitusel "Maastik see ja teine" eksponeeritud teos kuulub tema lumemeeste sarja. Kolmest pallist koosnevaid figuurid ilmusid kunstniku loomingusse 2016. aastal, kuid esmakordselt jõudsid need publikuni 2022. aastal.
Näituse kuraator Harry Liivrand kirjutab: "Kui varem maalis Laurentsius nn suletud maastikke, mida mõlemalt kompositsiooni küljelt piirasid puud, siis uutel töödel, nn maastike kolmandal tulemisel, näeb vaid taevast, merd, maad ja teravalt rõhutatud silmapiiri. Meenutades jaantoomikulike sügismaastike eleegilisust, elavdab Laurentsius lihtsa motiivi dünaamilise lumemehe kujundiga. Kolmest kerast koosnevad lumemehed paistavad läbi nagu Hieronymus Boschi veidrad olendid. Domineerivaid akvarellilikult läbipaistvaid värvipindu täiendavad paksemad, pastoossed osad ja eredad aktsendid".
Teosega saab tutvuda Allee Uus tn 7 galeriis.
Ivar Kaasik “Hype IV”, 2020
Õli lõuendil.
Mõõdud: 80 x 60 cm.
Pöördel: IVAR KAASIK. Kunstniku signeering.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Andrei Jegorov “Lumes sahiseva reega”
Segatehnika. Raamitud.
Mõõtmed: 24 x 34 cm, koos raamiga 48,5 x 58 cm
Juba noorena sügavalt kunstiarmastust näidanud Andrei Jegorovi maalilt õhkub karget talveõhku ja madalalt käiva päikese sära. "Lumes sahiseva reega" on teos, mis paneb vaataja kõrvus kajama mööda külateed sõitva hoburakendi sahiseva heli.
Allex Kütt “Peipsi ääres”, 1965
MÜÜDUD.
Linoollõige paberil.
Mõõdud: km 20 x 23,5 cm.
All vasakul: "Peipsi ääres" /Linool/
All paremal: - AKütt - 65 a
Müügis lehe kujul, soovi korral saame abiks olla raamimisel.
Eesti graafik Allex Kütt (1921-1991) teenis sõja ajal saksa sõjaväes ning seetõttu jäid esialgsed õpingud Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis pooleli. Tagasi tulles viis järjekindlus aga sihile ning 1949 aastal ta selle kooli ka lõpetas. Pikki aastakümneid oli ta hinnatud joonistamise ja graafika õppejõud.
Epp Maria Kokamägi “Kollane mantel”, 2007
MÜÜDUD.
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 60 x 50 cm, raamiga 77 x 67 cm.
All paremal: Epp Maria. 2007 Kollane mantel
Epp Maria Kokamägi (s 1959) on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstitinstituudi maali erialal ning on 1984. aastast Eesti Kunstnike Liidu liige. Tema teoseid on nii Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Moskva Tretjakovi galerii kui paljude teiste muuseumite ja erakollektsionääride kogudes.
Olev Soans “Gooti arhitektuur Eestis”, 1978 – 1980
MÜÜDUD.
Söövitus paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 58,5 x 60 cm, raamiga 72 x 72 cm.
All vasakul: /Söövitus/
All keskel: Olev Soans 1978-80
All paremal: pr. tõmmis
Olev Soans (1925-1995) oli eesti graafik ja pedagoog, kelle loomingus oli oluline koht kultuuriajaloolisel väärtusel. Maakaardid (piltkaardid) oli üks tema lemmikžanre.
Valdur Ohakas “Võrumaa”, 1974
MÜÜDUD.
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 49 x 72 cm, raamiga 57 x 80 cm.
All paremal: V OHAKAS 74
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Mare Vint “Head Uut Aastat”, 1981
Mauri Gross “Paju pill”, 2023
Olev Soans “Purjesõidu ajalugu”, 1976-1979
Söövitus paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 57 x 61,8 cm, raamiga 76 x 80 cm.
All vasakul: /söövitus/
All keskel: Olev Soans 1976-79
All paremal: proov
Olev Soans (1925-1995) oli eesti graafik ja pedagoog, kelle loomingus oli oluline koht kultuuriajaloolisel väärtusel. Maakaardid (piltkaardid) oli üks tema lemmikžanre.
Ants Murakin “Kaljune maastik”, 1950
Segatehnika, guašš paberil. Raamitud.
Mõõdud: Vm 18 x 25 cm, raamiga 41 x 47 cm.
All vasakul: A. Murakin
Viljandimaal sündind maalikunstnik ning Eesti üks arvestatavamaid ungari keele tõlke Ants Murakin (1892-1975) sai maalijana mõjutusi Noor-Eesti kunstnikelt ning hiljem Ungaris resideerudes postimpressionistidelt. 1944. aastast Rootsi elama asunud kunstnik jäi kuni elu lõpuni eesti patrioodiks, kes ka välismaal olles hoidis au sees eesti keelt ja selle õpetamist.
Navitrolla “Pilves”, 2000
Erich Pehap “Daam pokaaliga”
Kunstniku autoritehnika “New Direct Method”. Raamitud.
Mõõdud: km 31,2 x 48 cm, raamiga 59 x 80 cm.
All paremal: E. Pehap
Erich Pehap (1912-1981) õppis Pallases maalikunsti, Riigi Kunstitööstuskoolis keraamikat ja tarbegraafikat ning 1939 lõpetas Pallase graafikuna. 1943. aastal Soome, sealt edasi Rootsi ning hiljem Kanadasse siirdunud kunstniku tegevus ja looming jättis kustumatu jälje kohalikku kunstiellu.
Erna-Josephine von Deeters “Vaade Toompeale”, 1936
Segatehnika paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 23,5 x 37 cm, raamiga 44 x 56,5 cm.
All vasakul: 1936 E. Deeters.
Erna-Josephine von Deeters (1876-1961) oli pedagoog ja maalikunstnik. Omandas kunstihariduse Riias kui ka Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi koolis. Tema loomingusse kuulusid suuremalt jaolt akvarellid ja õlimaalid, kus kujutas nii lilli, interjööri- ja linnavaateid. Lisaks koostas postkaardisarju temperatehnikas, nii Tallinna, Narva, Tartu ja Riia vaadetest.
Ilon Wikland “Haapsalu linn”
MÜÜDUD.
Värviline litograafia paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 34 x 47,5 cm, raamiga 53 x 68 cm.
All vasakul: 116/150
All paremal: Ilon Wikland
Ilon Wikland (s 1930) on eesti päritolu kunstnik, kes on eelkõige tuntud kui Astrid Lindgreni raamatute illustreerija. Lapsepõlve veetis ta Haapsalus, kuid 1940. aastatel emigreerus Rootsi.
Marje Üksine “Õhtune natüürmort I”, 1988
Värviline litograafia paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 35 x 40 cm, raamiga 60 x 60 cm.
All vasakul: "Õhtune natüürmort I"
All keskel: (värv. lito) 25/30
All paremal: M. Üksine 1988
Oma loominguga mitmetesse maailma mainekatesse kunstikollektsioonidesse kuuluv graafik Marje Üksine armastab oma teosteis sageli ühendada arhitektuuri igapäevaste esemetega. Mustvalgete viirutatud graafiliste tööde kõrval kuuluvad tema loomepagasissee ka värvilised, põnevalt koloreeritud teosed, nagu ka käesolev “Õhtune natüürmort I”.
Andro Kööp “Kuldne valgus”, 2011
Eduard Wiiralti illustratsioon F. Mauriaci teosele „Lisa Bossuet’ traktaadile himurusest”, 1928.
Ofort paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 11,5 x 17 cm, raamiga 33 x 29 cm.
Eesti esigraafik Eduard Wiiralt lõpetas kunstikooli Pallas 1924. aastal graafiku ja kujurina. Andeka õpilasena jätkas ta samas koolis graafika õpetamisega. Peale seda suundus Wiiralt kunstikeskusesse Pariisi, kus on valminud ka käesolev töö.
See graafiline teos on illustratsioon François Mauriaci (1885-1970) „Lisa Bossuet’ traktaadile himurusest”. Mauriac oli prantsuse kirjanik, kes rääkis moodsa eluga kaasas käivast pahupoolest – Wiiraltile vägagi meelepärane teema, mida käsitles oma vabaloominguski.
Esko Lepp “Õhtu rannal”, 1968
Akvatinta paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 32 x 49 cm, raamiga 65 x 79 cm.
All vasakul: "Õhtu rannal" akvatinta 1968 76/100
All paremal: Esko Lepp
Räpinas sündinud Esko Lepp õppis graafikat Tallinna Riigi Kunsttööstuskoolis, kus tema peamiseks õppejõuks oli Günther Reindorff. Hiljem end Tartus täiendanud kunstnik astus 1944. aastal ka Kunstnike Liidu liikmeks ning sai tuntuks eelkõige oma maastike ja linnavaadete poolest.
Valdur Ohakas “Kübaraga daam”, 1962
MÜÜDUD.
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 56,5 x 50 cm.
All paremal: V. OHAKAS 62
Valdur Ohaka (1925-1998) portree on hea näide picassoliku vormideformatsiooni ja pallasliku maalikultuuri kokkupuutest. Klassikaline poolpöördes portree – nagu seda armastati juba keskaegsete madalmaalaste kunstis – on nii silmapaistev psühholoogiline portree kangest naiskarakterist kui teiselt poolt kunstnikule omane ekspressiivne toonmaal. Ohaka jaoks on pruun maagiline värv, tema pintsli all ei mõju see värvitoon igavalt, tardunult nagu 19. sajandi akadeemikute visiitkaart. Valge sall ja hele kübar lisavad modellile elegantsi, lastes ta näol paremini esile tulla.
Teos “Kübaraga daam” oli eksponeeritud "Valdur Ohaka 100" maalinäitusel Allee galeriis Vana-Viru 11a 27.05.-3.07.2025.
Jüri Arrak “Vaikses metsaveerus”, 1960
Mati Uprus “Foxy Lady”
MÜÜDUD.
Akrüül lõuendil.
Mõõdud: 60 x 90,5 cm
All paremal: Mati Uprus
Pöördel raamil: "Foxy Lady" akrüül 2021 a Mati Uprus
Põlvas sündinud, kuid enamasti Tartus tegutseva kunstniku Mati Upruse (s 1963) looming keerleb suures osas valguse ümber. Valgusviht kui teosteisse emotsiooni, pinge tooja, tõstab esile figuuride silueti ning jätab pimeduse varju isiklikud detailid.
Muuhulgas heliloojana tegutsev Uprus võitis 2022. aasta EFTA auhindade jagamisel filmi “Pingeväljade aednik” eest parima helilooja auhinna.
Mati Uprus “Õhtu puiesteel”
MÜÜDUD.
Akrüül lõuendil.
Mõõdud: 70 x 70 cm
All vasakul: Mati Uprus
Põlvas sündinud, kuid enamasti Tartus tegutseva kunstniku Mati Upruse (s 1963) looming keerleb suures osas valguse ümber. Valgusviht kui teosteisse emotsiooni, pinge tooja, tõstab esile figuuride silueti ning jätab pimeduse varju isiklikud detailid.
Muuhulgas heliloojana tegutsev Uprus võitis 2022. aasta EFTA auhindade jagamisel filmi “Pingeväljade aednik” eest parima helilooja auhinna.
Raul Meel “Conjugatio 27”, 1994
MÜÜDUD.
Serigraafia paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 67,5 x 33,5 cm, raamiga 91,5 x 56,5 cm.
Üleval vasakul: CONJUGATIO 27
Üleval paremal: A/P 15/XV
All paremal: Meel 94
Raul Meel (s 1941) on eesti kunsti üks põnevamaid figuure. Lääne kunstituulte mõjudel sai temast 1970-ndatel tuntuim neoavangardi esindaja, kelle loomingukeeleks oli minimalism. Tema kontseptuaalsed graafilised sarjad rõhuvad lakooniliste, ent mõjuvate kujunditega edasi antud ideele.
Renaldo Veeber “Noorpaar”, 1964
Eduard Wiiralt “Natüürmort”, 1950
MÜÜDUD.
Metsotinto paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 14,2 x 7,8 cm, raamiga 38,5 x 32 cm.
Üleval paremal plaadil: WIIRALT 1950
Eesti esigraafik Eduard Wiiralt lõpetas kunstikooli Pallas 1924. aastal graafiku ja kujurina. Andeka õpilasena jätkas ta samas koolis graafika õpetamisega. Peale seda suundus Wiiralt kunstikeskusesse Pariisi, kus valmisid tema ikooniliseimad teosed.
Käesoleval natüürmordil saavad ühtviisi tähelepanu nii lopsakad daaliad kui eksootilised puuviljad ning veiniklaas.
Boris Ottenberg “Kaldajärsak Toolses”, 1932
MÜÜDUD.
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 14,7 x 19,7 cm, raamiga 24 x 29 cm.
Pöördel: kunstniku autograaf (tindiga): Toolse. 1932 B. Ottenberg N 2.
Saksa perekonnast pärit Boris Ottenberg (1891-1946) võttis aktiivselt osa siinsest kunstielust. Tal oli palju eestlastest tuttavaid ja ostjaid, kellele imponeerisid tema tundliku loodusevaatleja natuur ja juugendstiili mõjutustega teosed.
Ottenberg armastas maalida natuurist ja nii jõudis ta mööda Eestimaad maalilisi paiku otsides Toilasse, kus peatus tuntud luuletaja Igor Severjanini juures – oli ju Ida-Virumaa põhjarannik traditsiooniliselt armastatud suvituskoht. Sealt polnud kauge maa ka Toolseni, mille järsk kallas on käesoleval teosel kunstniku tähelepanu võitnud.
Ivar Kaasik “Ja läheb laev”, 2005
Õli lõuendil.
Mõõdud: 100 x 140 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Hype II”, 2017
Müüdud.
Õli lõuendil.
Mõõdud: 105 x 120 cm.
Pöördel: IVAR KAASIK, 2017. Autori signeering.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Peegeldus”, 2018
Õli lõuendil.
Mõõdud: 90 x 100 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm - see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Dolce Vita”, 2018
Õli lõuendil.
Mõõdud: 90 x 100 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Illimar Paul “Käsmu”, 1980
MÜÜDUD.
Kõrgtrükk paberil.
Mõõdud: plm 20 x 20 cm.
All vasakul: Käsmu
All paremal: IPaul 80
Illimar Paul (s 1945) on õppinud nii Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis kui Leipzigi Kõrgemas Graafika- ja Raamatukunsti Koolis. Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1970. aastast.
Teos on raamimata. Soovi korral saame aidata raami valikul ja vormistamisel.
Juss Piho “Täiskuu ja maja”, 2024
Peeter Must “Pühapäev”, 2024
MÜÜDUD
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 90 x 90 cm.
All paremal: Must 2024
Pöördel: “PÜHAPÄEV“ 90×90 cm ÕLI, LÕUEND 2023 A. P. Must
Kergelt impressionistlikus maalilaadis uusfotorealismi nimekamaid esindajaid Peeter Must (s 1967) on teinud endale viimastel aastatel nime nii maastiku- kui aktimaalijana. Akti maalides huvitab teda ennekõike tundeväljendus ja kehakeel, mitte niivõrd modelli portree. Seetõttu on Musta muusad anonüümsed ning oma õrnuses eksisteerivad justkui kuskil unenäomaailma ja reaalsuse vahel samaaegselt.
Maalis “Pühapäev” on kesksel kohal ilmselt äsja ärganud noore naise kuju, kes aknast vaadates näeb kaunist eredas päikses maastikuvaadet. Laisk pühapäevane meeleolu on maalil valdav seostudes märksõnadega naudinguga sissemagamine ja taamal tõmbava värske kohvi lõhn.
Mauri Gross “Pesa”, 2024
Õli puidul. Raamitud.
Mõõdud: 49 x 49 cm. Raamiga 52 x 52 cm.
Pöördel: MAURI GROSS ÕLI PUIDUL 49x49 2024 "PESA"
Mauri Gross on vabakutseline kunstnik, kes on lõpetanud Tartu Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia.
Alates 2013 on ta Eesti Kunstnike Liidu liige ja alates 2015 Maalikunstnike Liidu liige. Gross on näitustel osalenud alates aastast 1991, sealhulgas viimasel viiel aastal osalenud rohkem kui 20 näitusel.
Evald Okas “Raekoda”, 1963
MÜÜDUD.
Linoollõige paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 36 x 23 cm, raamiga 50 x 32,5 cm.
All vasakul: "Raekoda" Linoollõige 5/10
All paremal: E. Okas 1963
Evald Okas lõpetas Riigi Kõrgema Kunstikooli maali alal 1941. aastal ning samal aastal mobiliseeriti ta Punaarmeesse ning kuulus nö. rindekunstnikuna ka Jaroslavli eesti kunstnike kollektiivi.
Maailma mainekates kunstimuuseumides ja erakogudes oma teostega esindatud Evald Okas armastas Tallinna vanalinna, mida kujutas erinevates graafikatehnikates.
Ott Kangilaski “Lauluema Miku Ode maja”, 1956
Jan Tammik “Lilled”, 2024
MÜÜDUD.
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 70 x 70 cm
All vasakul: Jan Tammik
Pöördel: Jan Tammik Lilled 2024 Värska
Rakveres sündinud Jan Tammik on pärinud kunstigeeni isalt Rein Tammikult. Ta on lõpetanud Tartu Kunstikooli ning sisse seadnud oma ateljee Kagu-Eesti maalilises väikelinnas Värskas.
Tammik hindab oma loomingus traditsioonilist maalilaadi. Peamiselt maastikke ja natüürmorte loova kunstniku teoseid iseloomustab natuuritruudus, nii ka käesoleval, säravaid suveõisi esitleval tööl.