E-pood
Kuvatakse 181–210 tulemust 1249-st
Juhan Nõmmik “Sadam”, 1950
Juhan Nõmmik “Maastik”, 1963
Esko Lepp “Kivine kallas”, 1974
Akvarell paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 24,5 x 35,5 cm, raamiga 40 x 51 cm.
All vasakul: ESKO LEPP 74
Räpinas sündinud Esko Lepp õppis graafikat Tallinna Riigi Kunsttööstuskoolis, kus tema peamiseks õppejõuks oli Günther Reindorff. Hiljem end Tartus täiendanud kunstnik astus 1944. aastal ka Kunstnike Liidu liikmeks ning sai tuntuks eelkõige oma maastike ja linnavaadete poolest.
Abel Lee “Park”, 1972
Illimar Paul “Soome maastik”, 1995
Rein Raamat “Tallinn”, 1965
Linoollõige paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 22,8 x 31,8 cm, raamiga 47 x 55 cm.
All vasakul: "Tallinn" Linoollõige 13/50
All paremal: RRaamat 65 a.
Maali- ja filmikunstnik Rein Raamat (s 1931) lõpetas maalikunsti õpingud cum laudega. Tema käe all on animafilmidesse jõudnud nii Aili Vindi, Leonhard Lapini, Sirje Runge, Rein Tammiku kui Jüri Arraku looming. Üks tema rahvusvaheliselt enim tunnustatud linateoseid on aga Eduard Wiiralti tippteoseid “Põrgu”, “Kaardimängijad”; “Kabaree” ja “Jutlustaja” kajastav “Põrgu” (1983).
Joann Saarniit “Kullast kallim kodumaa”
Õli vineeril. Raamitud.
Mõõdud: 50,5 x 60,5 cm, raamiga 60,5 x 70,5 cm.
All vasakul: SAARNIIT
Suurema osa oma elust Kanadas elanud, kuid tõsihingelise eestlasena seal eesti kunsti näituseid korraldanud Joann Saarniit (1909 – 1984) päris oma armastuse värvide vastu August Jansenilt. Arvukate autasudega tunnustatud kunstniku teoseid on enda kogudesse ostnud mitmed muuseumid nii Eestis kui välismaal.
Joann Saarniit “Rannik kalavõrkudega”, 1960
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 31 x 66 cm.
All paremal: John Saarniit
Pöördel: Joann Saarniit. 1960
1948. aastast alates Kanadas elanud Joann Saarniit (1909-1984) jäi hinges alati koju igatsema. Reaalsuses polnud tal võimalik tagasi pöörduda, sest oli vangilaagrisse sõitvalt rongilt maha hüpanud ja polnud enam tagasi oodatud. Nii kandis ta igatsuse kodumaa järele oma maalidele taasluues motiive kodustest tuulistest randadest.
“Rannik kalavõrkudega” representeerib just seda stiili Saarniidu loomingus, kus tuulisele rannikule on laotatud sadu vabesid. Osad neist kannavad maalil kuivavaid kalavõrke, teised on alles merelt tulevate eksemplaride ootel. Dramaatilist pinget täis rannamaastik pakub nii silmailu kui põhjamaist hingust ja looduse kargust. Läbi pruuni ja säravvalgete kontrastide maali eri pooltel loob Saarniit tunde, justkui viibiksime korraga nii päikese- kui kuuvalguse käes. Taoline unenägusid reaalsusega sünteesiv lähenemine iseloomustab hästi kunstniku käekirja, mille järgi teda armastatakse.
Joann Saarniit “Sadamaromantika”, 1969
Segatehnika pabril. Raamitud
Mõõdud: ava 17 x 27 cm, raamiga 45 x 53 cm.
All paremal: Joann Saarniit 69 Tallinna kunsttööstuskooli vilistlane Joann Saarniit (1909-1984) tegi maalikunstnikuna Kanadas väga edukat karjääri. Ta sai kunstihariduse oma ala parimatelt meistritelt - August Jansenilt päritud värvitunnetust ning Kristjan Rauale omast jõulist ekspressiivsust on näha ka Saarniidu hilisemas loomingus, mis valmis kodumaast eemal.
Joann Saarniit “Neli naist ja neli veskit”, 1961
Segatehnika paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 22 x 34 cm, raamiga 52 x 61,5 cm.
All vasakul: John Saarniit 61.
Aasta enne oma esimest isikunäitust Kanadas valminud Joann Saarniidu teos "Neli naist ja neli veskit" eristub pagulaskunstniku loomingus nii tehnika kui temaatika poolest. Tuntud rohkem kui õlimaalija, kelle meelismaterjaliks oli masoniit, kasutab Saarniit siin hoopis väikeformaadilist paberit ning lisab pliiatsiga joonistatud baasile akvarelli. Mida neli naist — või nunna? — Don Quijotelikus stseenis parajasti arutavad, jääb vaataja otsustada.
Enn Põldroos “Kokkulepe värvilise ja mustvalge maailma vahel”, 2019
Digimaaling lõuendil.
Mõõdud: 64 x 85 cm.
“1970. aastatest süveneb Enn Põldroosi (1933-2025) töödes eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak ning psühhologism, samas esitab tema pildisüsteem kuni lõpuni välja olulisi, maalikunstile igavikulisi küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles. Seda uut sümbolite keelt otsis peamiselt õli- ja akrüülmaali tehnikas maalikunsti loonud Põldroos – progressiusus ja tehnikakultusse üles kasvanuna – alates XXI sajandi algusest oma põlvkonna sees ebatüüpilisena arvuti abil” on kirjutanud kunstiteadlane Harry Liivrand.
Põldroosile olulise väljendusvaheni kohta on ta ise öelnud: Digimaalid valmivad arvutis spetsiaalset puutetundlikku ekraani kasutades. Kasutatavad töövõtted võivad kohati meenutada tavalist joonistamist-maalimist, kohati aga tulenevad täiesti uutest digitaalsetes võimalustest. Sellel teel valminud failidest prinditakse välja lõplikud teosed. Väljaprintimise alusmaterjalina olen põhiliselt kasutanud spetsiaalset lõuendit, mis siis pingutatakse puidust alusraamile. Digimaalid väljastan analoogiliselt estampgraafikale tiražeerituna”.
Teos on eksponeeritud Allee galerii näitusel “Mees ja naine – pärleid erakogudest” 12.12.2025-7.02.2026.
Enn Põldroos “Ühendatud II”, 2016-2024
Digimaaling lõuendil.
Mõõdud: 85 x 74 cm.
Eesti maaliklassik Enn Põldroos (1933-2025) on kirjutanud oma 2000ndatel alguse saanud digitaalsest meediumist: “Digimaalid valmivad arvutis spetsiaalset puutetundlikku ekraani kasutades. Kasutatavad töövõtted võivad kohati meenutada tavalist joonistamist-maalimist, kohati aga tulenevad täiesti uutest digitaalsetes võimalustest. Sellel teel valminud failidest prinditakse välja lõplikud teosed. Väljaprintimise alusmaterjalina olen põhiliselt kasutanud spetsiaalset lõuendit, mis siis pingutatakse puidust alusraamile. Digimaalid väljastan analoogiliselt estampgraafikale tiražeerituna”.
Teos on eksponeeritud Enn Põldroosi näitusel “Mees ja naine – pärleid erakogudest” Allee galeriis 12.12.2025-7.02.2026.
Enn Põldroos “Keeris”, 2019
Digimaaling digitaalsel graafikalaual Wacom.
Mõõdud: 60 x 85 cm.
Teose tiraaž: 2/25
Teost katab kattelakk Winsor Newton Artists' satin warnish, mis kaitseb UV ja niiskuse eest. Pind on puhastatav.
“1970. aastatest süveneb Enn Põldroosi töödes eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak ning psühhologism, samas esitab tema pildisüsteem kuni lõpuni välja olulisi, maalikunstile igavikulisi küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles. Seda uut sümbolite keelt otsis peamiselt õli- ja akrüülmaali tehnikas maalikunsti loonud Põldroos – progressiusus ja tehnikakultusse üles kasvanuna – alates XXI sajandi algusest oma põlvkonna sees ebatüüpilisena arvuti abil” on kirjutanud kunstiteadlane Harry Liivrand.
Põldroosile olulise väljendusvaheni kohta on ta ise öelnud: Digimaalid valmivad arvutis spetsiaalset puutetundlikku ekraani kasutades. Kasutatavad töövõtted võivad kohati meenutada tavalist joonistamist-maalimist, kohati aga tulenevad täiesti uutest digitaalsetes võimalustest. Sellel teel valminud failidest prinditakse välja lõplikud teosed. Väljaprintimise alusmaterjalina olen põhiliselt kasutanud spetsiaalset lõuendit, mis siis pingutatakse puidust alusraamile. Digimaalid väljastan analoogiliselt estampgraafikale tiražeerituna”.
Enn Põldroos “Uneskõndijad ja hundijäljed kauguses”, 2021
Digimaaling lõuendil. 5/25
Mõõdud: 83 x 86 cm.
Eesti maaliklassik Enn Põldroos (1933-2025) on kirjutanud oma 2000ndatel alguse saanud digitaalsest meediumist: “Digimaalid valmivad arvutis spetsiaalset puutetundlikku ekraani kasutades. Kasutatavad töövõtted võivad kohati meenutada tavalist joonistamist-maalimist, kohati aga tulenevad täiesti uutest digitaalsetes võimalustest. Sellel teel valminud failidest prinditakse välja lõplikud teosed. Väljaprintimise alusmaterjalina olen põhiliselt kasutanud spetsiaalset lõuendit, mis siis pingutatakse puidust alusraamile. Digimaalid väljastan analoogiliselt estampgraafikale tiražeerituna”.
Edgar Valter “Unenägu”, 1969
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 61 x 90 cm. Raamiga 78 x 107 cm.
All paremal: EW 69
Legendid ja muinaslood inspireerisid Edgar Valterit mitte ainult raamatutele illustratsioone kavandades vaid ka vabaloomingus, aidates kaasa Valteri kujunemisele üheks eesti huvitavamaks sürrealistlikuks kunstnikuks – muinasjutud ju ongi olemusest fantastilised! Maalil “Unenägu” näeme kahte stseeni: kuuvalguses seisvat neiut aknal ja kardina ees seisvat noormeest. Ühendav tegevuse element kompositsioonis on valge kardin, millel on teose mõttes nii varjav kui akna avatust rõhutav funktsioon.
Ent sama oluline on kuuvalgus ise, mille jahe paitav kuma peegeldub mõlemale figuurile, lastes muinaslool alguse saada. Tuues sisse figuurikorduse, mis toa lõpus peaaegu haihtub hämarusse, jutustab Valter fantaasiates toimuvast kogemusest, unenäolistest läbielamistest, kus avalduvad alateadvuse sügavaimad sopid. Siin võib korraga toaseinale ilmuda nii redel, aken teispoolsusse kui leida aset kohtumine hea sõbraga… Unenäos on kõik võimalik, tuleb vaid sulgeda silmad…
Rein Tammik “Päikseline talveilm”
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 21,5 x 33,5 cm, raamiga 36 x 48,5 cm.
All vasakul: TAMMIK
Valgas sündinud Rein Tammiku (s 1947) teoseid leiab lisaks Eesti muuseumidele arvukates välisriikide kollektsioonides. 1970. aastatel paistis ta silma pop-kunstist ja hüperrealismist mõjutatud kunstnikuna, 1998. aastal aga pani isikunäitusel Eesti Kunstimuuseumis – Rotermanni soolalaos välja kergelt erootilise maalisarja. Samal aastal kolis ta ka Prantsusmaale, kus resideerub siiani.
Herald Eelma “Katse”, 1983
Litograafia paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 28,5 x 18 cm, raamiga 42 x 31,5 cm.
All paremal: HEelma 83.
ERKI graafikuna lõpetanud ning 1960-ndail eelkõige linooli eelistanud Herald Eelmat (s. 1934) hakkas 1970. aastate keskel üha enam köitma hüperrealismi lainest mõjutatud pretsiisne pliiatsijoonistus. Kõige täpsemalt sai sellise joonistusmaneeri üle kanda litosse, mistõttu hakkas just see tehnika kunstniku loomingus alates 1970. aastate lõpust valitsema.
"Katse" valmis tal kahes erinevas versioonis. Peategelane oli mõlemas sama, ent tööd erinesid nii formaadilt kui detailidelt. Käesoleva paariku suurem versioon kuulub Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni.
Enn Põldroos “Sõrm suust”, 2021
Digimaal lõuendil.
Mõõdud: 55 x 70 cm
Teose tiraaž: 7/25
“1970. aastatest süveneb Enn Põldroosi töödes eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak ning psühhologism, samas esitab tema pildisüsteem kuni lõpuni välja olulisi, maalikunstile igavikulisi küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles. Seda uut sümbolite keelt otsis peamiselt õli- ja akrüülmaali tehnikas maalikunsti loonud Põldroos – progressiusus ja tehnikakultusse üles kasvanuna – alates XXI sajandi algusest oma põlvkonna sees ebatüüpilisena arvuti abil” on kirjutanud kunstiteadlane Harry Liivrand.
Põldroosile olulise väljendusvaheni kohta on ta ise öelnud: Digimaalid valmivad arvutis spetsiaalset puutetundlikku ekraani kasutades. Kasutatavad töövõtted võivad kohati meenutada tavalist joonistamist-maalimist, kohati aga tulenevad täiesti uutest digitaalsetes võimalustest. Sellel teel valminud failidest prinditakse välja lõplikud teosed. Väljaprintimise alusmaterjalina olen põhiliselt kasutanud spetsiaalset lõuendit, mis siis pingutatakse puidust alusraamile. Digimaalid väljastan analoogiliselt estampgraafikale tiražeerituna”.
Enn Põldroos “Valge leht”, 2002
Akrüül, õli lõuendil.
Mõõdud: 123 x 68 cm.
All paremal: Enn Põldroos 02.
Pöördel sildil: Enn Põldroos Valge leht 2002. a. akrüül, õli
Enn Põldroos (1933-2025) on eesti maali- ja monumentaalkunsti suurkuju. Defineerides kunstis ennast alati maalijana, kulges tema karjäär algusest peale tunnustuse tähe all. Kunstiinstituudi lõpetamise järel (1958) pälvis ta järgneva kümnendi algul tähelepanu ekspressiivse vormiuuendajana, ühiskonnaelus ja kunstis toimuvate murranguliste protsesside tunnetaja ja kontseptualiseerijana. Maneristlik dramatism, sürrealism, abstraktsionism, popkunst, fotorealism, fovistlik salongiportree aitasid Põldroosil kokku sulatada talle ainuomase maalilise kujutusviisi, mida võib tinglikult vaadelda modernismi kontekstis. Renato Gutusoli kohtub Põldroosi maalidel Kees van Dongeniga, eepiline haare puhta värvirõõmuga, erootiline kujundlikkus geomeetriliste vormidega.
1970. aastatest süveneb kunstniku töödes eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak ning psühhologism, samas esitab Põldroosi pildisüsteem kuni lõpuni välja olulisi, maalikunstile igavikulisi küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles. Erilist tähelepanu pöörab ta figuurile, just nagu teosel "Valge leht", mis kunstnikule omaselt viskab läbi valge lehe ja noole motiivi õhku veel mitmeid lisaküsimusi.
Teos on eksponeeritud Enn Põldroosi teoste näitusel "Mees ja naine - pärleid erakogudest" Allee galeriis 12.12.2025-7.02.2026.
Enn Põldroos “Läheb lahti”, 2025
Digimaal lõuendil.
Mõõdud: 85 x 67 cm
Eesti maaliklassik Enn Põldroos (1933-2025) on kirjutanud oma 2000ndatel alguse saanud uuest meediumist: “Digimaalid valmivad arvutis spetsiaalset puutetundlikku ekraani kasutades. Kasutatavad töövõtted võivad kohati meenutada tavalist joonistamist-maalimist, kohati aga tulenevad täiesti uutest digitaalsetes võimalustest. Sellel teel valminud failidest prinditakse välja lõplikud teosed. Väljaprintimise alusmaterjalina olen põhiliselt kasutanud spetsiaalset lõuendit, mis siis pingutatakse puidust alusraamile. Digimaalid väljastan analoogiliselt estampgraafikale tiražeerituna”.
Allee galeriis detsembrist 2025 kuni veebruarini 2026 kestval näitusel “Mees ja naine – pärleid erakogudest” eksponeeritud digimaalide kohta kirjutab kunstiteadlane Harry Liivrand: “1970ndatest süveneb kunstniku töödes eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak ning psühhologism, samas esitab Põldroosi pildisüsteem kuni lõpuni välja olulisi, maalikunstile igavikulisi küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles. Seda uut sümbolite keelt otsis peamiselt õli- ja akrüülmaali tehnikas maalikunsti loonud Põldroos – progressiusus ja tehnikakultusse üles kasvanuna – alates XXI sajandi algusest oma põlvkonna sees ebatüüpilisena arvuti abil. Seetõttu kohtuvadki näitusel klassikaline maalija ja arvutifriik, täiendades teineteist perfektselt. /…/ Digimaalid esindavad Põldroosi eksperimentaarivat poolt, suhestumist omal ratsionaalsel ja vaimukal viisil ajastu aktuaalsete kunstiprobleemidega. Need rajanevad sageli – kuid mitte alati – arvutis töödeldud autoretrol, ent tulemus pole formaalne vaid modernistlik, igati kaasaegne.”
Enn Põldroos “Kõditajad II”, 2021
Digimaaling lõuendil. 2/25
Mõõdud: 67 x 100 cm.
Eesti maaliklassik Enn Põldroos (1933-2025) on kirjutanud oma 2000ndatel alguse saanud uuest meediumist: “Digimaalid valmivad arvutis spetsiaalset puutetundlikku ekraani kasutades. Kasutatavad töövõtted võivad kohati meenutada tavalist joonistamist-maalimist, kohati aga tulenevad täiesti uutest digitaalsetes võimalustest. Sellel teel valminud failidest prinditakse välja lõplikud teosed. Väljaprintimise alusmaterjalina olen põhiliselt kasutanud spetsiaalset lõuendit, mis siis pingutatakse puidust alusraamile. Digimaalid väljastan analoogiliselt estampgraafikale tiražeerituna”.
Allee galeriis detsembrist 2025 kuni veebruarini 2026 kestval näitusel “Mees ja naine – pärleid erakogudest” eksponeeritud digimaalide kohta kirjutab kunstiteadlane Harry Liivrand: “1970ndatest süveneb kunstniku töödes eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak ning psühhologism, samas esitab Põldroosi pildisüsteem kuni lõpuni välja olulisi, maalikunstile igavikulisi küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles. Seda uut sümbolite keelt otsis peamiselt õli- ja akrüülmaali tehnikas maalikunsti loonud Põldroos – progressiusus ja tehnikakultusse üles kasvanuna – alates XXI sajandi algusest oma põlvkonna sees ebatüüpilisena arvuti abil. Seetõttu kohtuvadki näitusel klassikaline maalija ja arvutifriik, täiendades teineteist perfektselt. /…/ Digimaalid esindavad Põldroosi eksperimentaarivat poolt, suhestumist omal ratsionaalsel ja vaimukal viisil ajastu aktuaalsete kunstiprobleemidega. Need rajanevad sageli – kuid mitte alati – arvutis töödeldud autoretrol, ent tulemus pole formaalne vaid modernistlik, igati kaasaegne.”
Enn Põldroos “Uni kõiksuse kohal”, 2019
Digimaaling lõuendil. 4/25
Mõõdud: 90 x 75 cm.
Eesti maaliklassik Enn Põldroos (1933-2025) on kirjutanud oma 2000ndatel alguse saanud uuest meediumist: "Digimaalid valmivad arvutis spetsiaalset puutetundlikku ekraani kasutades. Kasutatavad töövõtted võivad kohati meenutada tavalist joonistamist-maalimist, kohati aga tulenevad täiesti uutest digitaalsetes võimalustest. Sellel teel valminud failidest prinditakse välja lõplikud teosed. Väljaprintimise alusmaterjalina olen põhiliselt kasutanud spetsiaalset lõuendit, mis siis pingutatakse puidust alusraamile. Digimaalid väljastan analoogiliselt estampgraafikale tiražeerituna".
Allee galeriis detsembrist 2025 kuni veebruarini 2026 kestval näitusel "Mees ja naine - pärleid erakogudest" eksponeeritud digimaalide kohta kirjutab kunstiteadlane Harry Liivrand: "1970ndatest süveneb kunstniku töödes eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak ning psühhologism, samas esitab Põldroosi pildisüsteem kuni lõpuni välja olulisi, maalikunstile igavikulisi küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles. Seda uut sümbolite keelt otsis peamiselt õli- ja akrüülmaali tehnikas maalikunsti loonud Põldroos – progressiusus ja tehnikakultusse üles kasvanuna – alates XXI sajandi algusest oma põlvkonna sees ebatüüpilisena arvuti abil. Seetõttu kohtuvadki näitusel klassikaline maalija ja arvutifriik, täiendades teineteist perfektselt. /.../ Digimaalid esindavad Põldroosi eksperimentaarivat poolt, suhestumist omal ratsionaalsel ja vaimukal viisil ajastu aktuaalsete kunstiprobleemidega. Need rajanevad sageli – kuid mitte alati - arvutis töödeldud autoretrol, ent tulemus pole formaalne vaid modernistlik, igati kaasaegne."
Andrei Jegorov “Talvehärmas külatänav”, 1930ndad
Segatehnika kartongil.
Mõõdud: 25 x 35 cm, koos raamiga 32 x 41,5 cm.
Päikesekullas sillerdava lumise maastiku kujutamisel pole Andrei Jegorovile (1878-1954) eesti kunstis vastast. Külateed hoburakenditega saanil või reel armastas kunstnik kujutada eelkõige 1920-ndatel ja 1930-ndatel aastatel. Põhjaliku loojanatuurina ei suhtunud Jegorov ühtegi oma maali kergekäeliselt ning püüdis alati kompositsiooni varieerida ning leida uusi põnevaid detaile, mida lisada.
Käesoleva teose teeb eriliseks mitme eri tehnika kasutamine ning tavapärasest struktuursem kujutusviis. Esiplaanil olevate saanijälgede sügavad vaod pehmes lumes tõmbavad vaataja otse sündmuse keskmesse. Kuuleme krudiseva lume ning sõitva saani nostalgilist sahinat ning kapjade ühtlast ja kindlat kappamist. Jegorov on tabanud siin midagi nii igapäevast ning imepärast ühekorraga.
Mall Nukke “Ego II”, 2024
Õli, akrüül, kuldamine lõuendil.
Mõõdud: ∅100 cm.
Mall Nukke näitusel “Illusioonide aeg” (Allee galeriis 4.03-29.03.2025) eksponeeritud teos on üks kolmest inimese ego puudutavast teosest. Kuldsesse palli paigutatud naine on eneseteadlik, kaunis ja võimekas. Iseenda ego ületamine on tema peamiseks väljakutseks ning läbi palli veerema panemise on ta oma eesmärki kohe-kohe saavutamas.
"Fotolikku üksikasjalikkust ja natuuritruudust kombineerib Nukke spontaanse tilgutamisega a la Jackson Pollock, tuues kompositsiooni improvisatsioonilise, emotsionaalsema tasandi.” kirjutab teose kohta näituse kuraator Harry Liivrand.
Johannes Võerahansu “Emajõel”
Johannes Võerahansu “”Uus elu” Kolhoos”, 1951
Süsi paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 21 x 41,5 cm, raamiga 35,5 x 56 cm.
All paremal: JV. 1951 "Uus elu" Kolh.
Raplamaal Raikküla vallas asunud kuulsast miljonärkolhoosist räägiti 1950ndate alguses meedias palju, Johannes Võerahansu (1900-1980) on seda aga kujutanud ikka omas võtmes - keskendudes loodusele. Nii mõjuvad heinatööd tegevad inimesed loomuliku osana sellest.
Eduard Wiiralt “Imeelukad”, 1920
Linoollõige paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 22 x 34 cm, raamiga 39 x 50 cm.
All vasakul plaadil: WIIRALT 1920
Eesti esigraafik Eduard Wiiralt lõpetas kunstikooli Pallas 1924. aastal graafiku ja kujurina. Andeka õpilasena jätkas ta samas koolis graafika õpetamisega. Peale seda suundus Wiiralt kunstikeskusesse Pariisi, mille inspireeriv keskkond oli tema koduks tervelt 14 aastat. 1939. aasta septembris naases kunstnik Eestisse.
Teos pärineb linoollõigete mapist “Eduard Wiiralt MCMXX”.
Voldemar Tank “Ratsanikud rannikul”, 1984
Õli lõuendil.
Mõõdud: 65 x 100 cm.
All vasakul: W. Tank 1984
Teos on müügil raamimata kujul. Soovi korral saame abiks olla raamimisel.
Nii Ants Laikmaa käe all kui Pallases tugeva kunstihariduse saanud, kuid hiljem Rootsis tegutsenud Voldemar Tankil (1903-1997) on oma oluline koht väliseesti kunstiajaloos. Tema meeleolukad pallaslikud maastiku- ja linnapildid ja sadamavaated demonstreerivad tasemel lahtist pintslitööd, head kolorismitunnetust ja meeleolu loomise oskust.
Ilon Wikland “Vaade Lotsbergetist”
Värviline litograafia paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 36,5 x 48,5, raamiga 53 x 68 cm.
All vasakul: 42/150
All paremal: Ilon Wikland
Ilon Wikland (s 1930) on eesti päritolu kunstnik, kes on eelkõige tuntud kui Astrid Lindgreni raamatute illustreerija. Lapsepõlve veetis ta Haapsalus, kuid 1940. aastatel emigreerus Rootsi.