Tartust pärit kunstnik Jüri Marrani (1937-2021) jaoks olid muusika ja teater oluline osa tema elust. Nii oli ta 2009. aastal Vanemuise etendust “Manon” arvustades vaimustatud, kui aktiivselt ja säravalt esines koor. Samasugust imetlust pälvivad laulvad mehed ka tema teoses “Meeskoor”, kus üldistava ning stiliseeritud ja motiivi kordusele rajaneva kujundikeelega annab ta edasi ühise meestelaulu olemuse: igaühel on siin pusles oma kindel koht.
Vägevad eesti mehed seismas mitmes reas avatud sünkjas-pruunide silmade ja suudega viib mõtterännakule ka maalikunstnik Mauri Grossi: “Meeste näod väljendamas jõudu ja veendumust on suurepäraseks tehniliseks lahenduseks, sest õhulised pinnad vahelduvad selgete piirjoontega nägudel. Teose metafüüsiline osa on mõtterännak, mis lubab pilti mõttes korrutada lõpmatuseni nii vasakule kui paremale hiiglaslikuks rahvuskooriks laulukaare all.”
E-pood
Näitan 151–180 tulemust 846-st
Eduard Kutsar “Koduaia sirelid”, 1930ndad
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 58 x 70,5 cm.
All paremal: E. Kutsar
Pöördel alusraamil: Ed. Kutsar
Eduard Kutsari (1902-1970) õpingud Pallases kestsid harukordselt kaua ja seda peamiselt finantsraskuste tõttu. Selle positiivseks küljeks oli aga see, et läbi aastate sai ta õppida väga erinevate õppejõudude käe all ning omandas teadmisi ja oskusi nii maalist, graafikast kui skulptuurist. Nii kujunes temast elujõuline, mitmekihilise, dünaamilise pintslikirjaga looja.
Kunstnik Mauri Gross näeb teosel eri ajastute kihistusi ning filosoofilist laetust: “See on teos, mis vajab kiht-kihi haaval lahti koorimist. Jääb justkui mulje, et aastaid taluhäärberi seinal oma aega oodanud teos on jõudnud uude ajastusse. Lähemal vaatlusel selgub, et laud koos suletud raamatuga ei asu üldse toas, vaid näeme taustal justkui suvist taevalaotust. Vaadeldes silmapiiri ja mõtiskledes ajastule, on vabadus ja teadmatus korraga saadaval. Vaba õhk ja sireli aroom versus sümboolne suletud raamat on terviklikult teose pinge ja telg.”
Ilmar Torn “Varemed”, 1955
1955. aastal lõpetas Ilmar Torn (1921-1999) kiitusega ERKI graafikaosakonna, mille diplomitööna valmis sotsiaalkriitiline jutustuste sari. Läbi ilmekate inimtüüpide rääkis ta klassivõitlusest, mis vastas toonasele kunstikeelele. Kuid põhjust kiituse saamiseks oli lisaks etteantud teemas püsimisele teisigi, nende hulgas suurepärane akvatintatehnika valdamine ning narratiivi selge edastamine.
Teoses “Varemed” on selgelt välja loetav teatraalne õnnetusele reageerimine. On siis tegu kulakuks kuulutamise, talu võlgade katteks äravõtmise, maja kokkukukkumise või muu taolise olukorraga – inimlik õnnetus kajab vaatajale vastu. Hallikas üldkoloriit soodustab omakorda meeleolu kujutust. Omaette põneva elemendi teoses moodustab grupp inimesi taamal, kes elavalt arutavad toimunu tausta üle.
Teos pärineb Ilmar Torni pärandkogust ning on teadaolevalt ainus erakätes olev eksemplar tema väga väikesetiraažilisest diplomitööst.
Osvald Lääne “Vaikelu kirglike sügisõitega”, 1961
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 46 x 37 cm, raamiga 59 x 50,5 cm.
Üleval paremal: OL 1961
Osvald Lääne (1913-1990) soov kunsti õppida oli suur, kuid tema esimene Pallase-periood jäi siiski lühikeseks, kuna rahalistel põhjustel ei õnnestunud noormehel jätkata. Sihikindla kunstihingena hiljem uuesti samasse kooli astudes oli tema areng juba niivõrd kiire, et suutis programmi ettenähtust poole kiiremini läbida.
Ernst Hallop “Suur Munamägi”, 1964
Silvi Liiva “Talveõhtu”, 1993
Ofort paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 17 x 10 cm, raamiga 35,5 x 20,5 cm.
All vasakul: Talveõhtu, ofort 17/30
All paremal: Silvi Liiva 1993
Lõuna-Eestist Värskast pärit graafik Silvi Liiva (1941-2023) on oma loomingu eest võitnud arvukalt preemiaid, sh Eduard Wiiralti graafika auhinna (elutööpreemia). Tema sürreaalse alatooniga teoste põhifookus on emotsioonidel, sümbolitel, tähendusel.
Joann Saarniit “Neli naist ja neli veskit”, 1961
Segatehnika paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 22 x 34 cm, raamiga 52 x 61,5 cm.
All vasakul: John Saarniit 61.
Aasta enne oma esimest isikunäitust Kanadas valminud Joann Saarniidu teos "Neli naist ja neli veskit" eristub pagulaskunstniku loomingus nii tehnika kui temaatika poolest. Tuntud rohkem kui õlimaalija, kelle meelismaterjaliks oli masoniit, kasutab Saarniit siin hoopis väikeformaadilist paberit ning lisab pliiatsiga joonistatud baasile akvarelli. Mida neli naist — või nunna? — Don Quijotelikus stseenis parajasti arutavad, jääb vaataja otsustada.
Linda Kohk “Saialilled”, 1976
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 30,5 x 36,5 cm, raamiga 41 x 46,5 cm.
All vasakul: L. K. 1976
Pöördel: Linda Kohk (Indreko) (1906-1985) 1927-31 Pallas
Pallaslane Linda Kohk (1906-1985) osales arvukatel grupinäitustel üle Eesti. Eesti Rahva Muuseumi kunstnikuna töötanud naise loomingut liigub aga vähe. Peamiselt harrastas kunstnik lillemaali, mis ühelt poolt oli üks väheseid žanre, mis polnud poliitiliselt kallutatud ning teisalt pakkus võimalust keskenduda ilusatele asjadele elus.
Priidu Aavik kivid rannal (Prangli), 1986
Priidu Aavik “Iru nõlvadel”, 1967
Priidu Aavik “Ruila”, 1977
Priidu Aavik “Õhtune maastik”, 1959
Erich Pehap “Kokkusaamine”, 1976
Elisabeth Kurre “Otepää”
MÜÜDUD.
Segatehnika kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 49 x 69 cm, raamiga 54 x 74 cm.
Põlvamaalt Rasinalt pärit Elisabeth Kurre õppis Pallases Triigi, Vardi ja Liimandi käe all. Peale Tartu Kõrgema Kujutava Kunsti kursuste lõpetamist 1943. aastal esines kunstnik järjekindlalt Tartu näitustel, paistes silma akti-, portree-, natüürmordi- ja lillemaalijana. Kurre oli üks neist kunstnikest, kes hoolimata suurepärastest tulemustest tõugati nõukogude liidu karmi kunstipoliitika tõttu kunstielust kõrvale, visati välja Kunstnike Liidust ja võeti sinna tagasi alles 1960-ndail, mil riiklikud meetmed leevenesid.
Alleks Kütt “Peipsi ääres”, 1965
Linoollõige paberil.
Mõõdud: km 20 x 23,5 cm.
All vasakul: "Peipsi ääres" /Linool/
All paremal: - AKütt - 65 a
Müügis lehe kujul, soovi korral saame abiks olla raamimisel.
Eesti graafik Allex Kütt (1921-1991) teenis sõja ajal saksa sõjaväes ning seetõttu jäid esialgsed õpingud Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis pooleli. Tagasi tulles viis järjekindlus aga sihile ning 1949 aastal ta selle kooli ka lõpetas. Pikki aastakümneid oli ta hinnatud joonistamise ja graafika õppejõud.
Edgar Valter “Unenägu”, 1969
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 61 x 90 cm. Raamiga 78 x 107 cm.
All paremal: EW 69
Legendid ja muinaslood inspireerisid Edgar Valterit mitte ainult raamatutele illustratsioone kavandades vaid ka vabaloomingus, aidates kaasa Valteri kujunemisele üheks eesti huvitavamaks sürrealistlikuks kunstnikuks – muinasjutud ju ongi olemusest fantastilised! Maalil “Unenägu” näeme kahte stseeni: kuuvalguses seisvat neiut aknal ja kardina ees seisvat noormeest. Ühendav tegevuse element kompositsioonis on valge kardin, millel on teose mõttes nii varjav kui akna avatust rõhutav funktsioon.
Ent sama oluline on kuuvalgus ise, mille jahe paitav kuma peegeldub mõlemale figuurile, lastes muinaslool alguse saada. Tuues sisse figuurikorduse, mis toa lõpus peaaegu haihtub hämarusse, jutustab Valter fantaasiates toimuvast kogemusest, unenäolistest läbielamistest, kus avalduvad alateadvuse sügavaimad sopid. Siin võib korraga toaseinale ilmuda nii redel, aken teispoolsusse kui leida aset kohtumine hea sõbraga… Unenäos on kõik võimalik, tuleb vaid sulgeda silmad…
Aili Vint “Variatsioonid C XVIII”, 1984
MÜÜDUD
Söövitus paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 10,7 x 14,8, raamiga 33,5 x 38,5 cm.
All vasakul: "Variatsioonid C XVIII" söövitus
All paremal: AVint 1985 Enele ja Guidole PF!
Rakveres sündinud Aili Vindi (s 1941) graafikaseeria „Variatsioonid“ võlub publikut oma hõrgu esteetilise kerguse ning varjatud meelelise erootikaga. See hoomamatu keemia vaataja ning kunsti vahel, sügavusest üleskekerkivad salajased ihad, õrnad fantaasiad on kui värske tuuleõhk keerukamail aegadel.
Vindi otsingujulgust ja eksperimenteerimist eri meediumitega ühendab alati ürgselt sensuaalne, naiselik jõud, mida kumab nii kunstnikust endast kui tema teostest.
Valdur Ohakas “Lainte lummuses”, 1986
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 25 x 25 cm, raamiga 35,5 x 35,5 cm.
All paremal: V. OHAKAS 86
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Malle Leis “Troopiline I”, 1990
Erich Pehap “Kitarrimängija”, 1948
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud: 35,5 x 30 cm. Raamiga 40 x 34,5 cm
All paremal: Pehap 48
Samavõrd kui Erich Pehap (1912-1981) armastas kunsti, innustus ta ka muusikast. Kooli ajal jazzorkestris mänginud mees kandis helid hiljem edasi oma teostele ja nii leiame sageli tema teosteil stseene, milles tähelepanu on pööratud meloodiast tulenevale emotsioonile.
Erich Pehap “Violence”, 1969
Erich Pehap “Venna portree”
Pastell paberil. Raamitud.
Mõõdud: Km 50 x 36 cm.
All keskel: ALLAN PEHAP
All paremal: E. Pehap
Erich Konstantin Pehapi elus mängis tema vend Allan Endel Pehap olulist rolli. Kahjuks kaotas Eestist põgenedes kunstnik temaga aastateks kontakti.
Käesoleval, 1948. aasta pastellil näeme poissi ennastunustavalt raamatut uurimas. Pastelli pehmusega tööst õhkub austust ja vennalikku armastust, diivanil olevad padjad aga meenutavad koduse Viljandi tikitud diivanipatju.
Teos oli eksponeeritud Allee galeriis 2022. aasta sügisel toimunud Erich Pehapi isikunäitusel ja on reprodutseeritud näituse kataloogis lk 10.
Silvi Liiva “Hommik”, 1992
Ofort paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 18,5 x 12,5, raamiga 39 x 33 cm.
All vasakul: Hommik. ofort. 6/30
All paremal: Silvi Liiva 1992
Lõuna-Eestist Värskast pärit graafik Silvi Liiva (1941-2023) on oma loomingu eest võitnud arvukalt preemiaid, sh Eduard Wiiralti graafika auhinna (elutööpreemia). Tema sürreaalse alatooniga teoste põhifookus on emotsioonidel, sümbolitel, tähendusel.
Evi Tihemets “Suur laine”, 1985
Olav Maran “Mneemestus dbt”, 2023
Õli lõuend. Raamitud.
Mõõdud: 54,5 x 65,5 cm, raamiga 67 x 78 cm.
All keskel: OM23
Pöördel: Olav Maran Mneemestus dbt 2023 õli 54,5 x 65,5
Olav Marani kuuekümnendatel alguse saanud abstraktne kunst oli julge ja moodne. Seejuures sündis samal ajal ka natuurilähedasi natüürmorte ja aastakümne teisel poolel Cézanne’i vaimus “lapilisi” maastikke, mida kõiki ühendas kõrge vormikultuur, kunstiline mõtestatus ja harmooniatunnetus.
21. sajandi teisest kümnendist alates on vanameister pöördunud tagasi oma nooruspõlve stiili juurde ning Mneemestuse nime all valminud teoseid ühendavad sarnased märksõnad. Seejuures on värvikäsitlus tunduvalt küpsem ja tasakaalukam, nagu ka käesoleval teosel, mis toob vaataja ette korraga nii suviselt hõõguva päikese kui küpsed sügistoonid.
