Õli papil. 1971.
Mõõdud: 33 x 48 cm.
All vasakul: VP 971
Pöördel all vasakul: Varmo Pirk 1913 "Maastiku etüüd Saaremaalt" 1971. õli-papp. 33 x 48
Pallaslase Varmo Pirgi (1913-1980) käsitlus Saaremaast on tänu oma mahedale sinakale alatoonile nägemuslik, isegi muinasjutuline – sarnast joont võib leida näiteks Ants Murakini loomingust. Läbi teatud vormistiliseeringu ning mahedate üleminekutega valguskäsitluse viib Pirk vaataja muinasjutuliselt arhailisse maailma, kus iidsed kadakad hakkavad möödunud põlvede lugusid jutustama ning veskitiivad tuules ringi käima.
E-pood
Näitan 101–200 tulemust 846-st
Leonhard Lapin “Naine-masin XXIII B”, 1975/96
Siiditrükk paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 13,7 x 13,2 cm, raamiga 38 x 36,5 cm.
All vasakul: Naine-masin XXIII B 5/32
All paremal: L Lapin 1975/96
Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor, kunstnik, arhitekt ja luuletaja Leonhard Lapin oli Eesti üks avangardliikumise juhtfiguure. Tema masinate-seeria sai alguse 1973. aastal, mil see koosnes abstraktsetest ja minimalistlikest geomeetrilistest vormidest. 1974. aastal lisandusid Mees-Masin ja Naine-masin, mis mängisid olulist rolli erootilise kunsti tekkes Eestis ning tegid Lapini rahvusvaheliselt tuntuks. Veidi hiljem tõi ta oma masinate-seeria idee ka arhitektuuri tekitades uue mõiste masin-arhitektuur.
Erootilis-meeleline kujutlusviis on kunstniku jaoks loomulik ja ürgne, mis seob meid otseselt loodusega. Arhitekti loomusest tulenevalt usub ta aga tehnoloogia tulevikku ja sulatab oma kunstis kaks teemat harmooniliselt ühte.
Maret Kernumees “Vanapaganad mõtlevad”, 1968
Linoollõige paberil. Raamimata.
Mõõdud: km 22,5 x 36 cm.
All vasakul: Vanapaganad mõtlevad. Linool. 1968. 197/200
All paremal: MKernumees
Maret Kernumees (1934-1997) oli hariduselt raamatugraafik ning seetõttu on tema teosed enamasti jutustusliku iseloomuga. Nii ka linoollõikel "Vanapaganad mõtlevad", kus kolme tihedalt täis joonistatud figuuri taust on jäetud kõnekalt tühjaks representeerides mõtte vaba lendu.
Teos vajab restaureerimist.
Märt Laarman “Laev”, 1963
BRON. Nigul Espe “Õhtukumas kodujärv”, 1954
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 27 x 34,5 cm, raamiga 40,5 x 48,5 cm.
All paremal: Nigul Espe 1954
Nigul Espe (1907-1970) loomingulised motiivid olid otseselt seotud tema enda eluga, mis sidusid teda eelkõige kahe linnaga, Pärnu ja Tartuga. Sündinud küll Riias, kolisid nad perega poisi 8-aastaseks saades Sindi alevikku, kus möödus tema lapsepõlv. Hiljem Tartusse Pallasesse õppima asunud Espe seadiski end just sinna peale kooli lõppu sisse, kus muuhulgas asus pidama kultuurirahva üht lemmikkohvikut nimega “Ko-Ko-Ko”.
Ka käesolev, õhtukuma soojade toonidega võluv maal on suure tõenäosusega maalitud kuskil Pärnu ja Tartu ümbruses või nende vahelisel alal.
Andro Kööp “Teekond”
Andro Kööp “Ümber maailma”, 2024
Richard Sagrits “Saunalised”, 1968
Andro Kööp “Pilv laskus aeda, et kuulata lilli”, 2024
Andro Kööp “Õhtul väljas”, 2023
Andro Kööp “Kuldne valgus”, 2011
Andro Kööp “Hästi öeldud”, 2020
Andro Kööp “Hea päev“, 2024
Õli / lõuend papil. Raamitud.
Mõõdud: 29,7 x 21 cm. Andro Kööp (s 1967) on eesti maalikunstis illusionist, kes efektitaotlevalt tegeleb loodusliku ja tehisliku maastikukeskkonna omavaheliste suhete interpreteerimisega. Allee galeriis 5.-21. detsembrini 2024 avatud näitusel "Rõõm" esitleb ta rohelist mõtteviisi toetava kunstnikuna olulist osa oma loomeprotsessist. Kunstnik kirjutab: "Maalides jääb väga tihti valmissegatud värvi üle, kas paras törts paletile või jääb pintsel ise paksult värvi täis. Pintsli puhastadki maalilapi sisse ära enne, kui lahustiga puhtaks pesed. Valitud värvitoonid meeldivad mulle väga ja kuidagi vale tundub paletile jäänud värvijääk ära visata, sest tuli ju välja nii õige ja ilus toon. Pühingi paletile ülejäänud värvi pintsliga vabale tühjale lõuendi jäägile. Ma juba tean, et lõpuks tuleb sealt midagi head. Sellega on nagu toidu tegemisega - kui sul on õiged komponendid ja a tunned valmistamise tehnoloogiaid ning sul on ideed, tunded ja vältimatult vajalik kompositsiooni tunnetus, siis sellest kõigest lihtsalt peab midagi vahvat välja tulema. Eriti kui teed seda respekti ja armastusega." Teos "Hea päev" on eksponeeritud Andro Kööbi isikunäitusel Allee galeriis Vana-Viru 11a 5.-21.12.2024. Selle soetamiseks palun vormistage ost vajutades „Lisa korvi“ ja kinnitades andmed kassas. Teose eelbroneerimiseks palun helistage 52 53 147!
Ilmar Kruusamäe “Naine”, 2015
Evald Okas “Ingel küünlaga”, 1989
Agu Pilt “Valgusetooja”, 1995
Segatehnika. Raamitud.
Mõõdud: 44,5 x 32,5 cm
All paremal: Pilt 95
Eesti kunstis erandlik looja, peamiselt üliestetiseeritud ja art deco stilistikast mõjustatud erootilisele kunstile spetsialiseerunud Agu Pilt (1951-2002), on enda loomepärandi näol jätnud kunstiajalukku võimsalt elegantseid, seksapiilsust edasi andvaid töid. “Valgusetooja” kompab ühiskonnas levivaid seksuaalseid tabusid, kuid teeb seda maitsekalt ja võltsimatult.
Küünlaga inimesteni sümboolselt vaimset valgustust toov meesakt kannab seljas vikerkaarevärvilisi inglitiibu ning katab oma keha vaid õrnalt läbipaistva salli ning kinnastega. Nii mõjub “Valgusetooja” justkui manifest seksuaalvabaduse teemale.
René Kari “RK VII / fragment nr. 5”, 2023
Meiu Münt “Pihik”, 2003
Õli lõuendil.
Mõõdud: 55 x 50 cm.
All paremal: Meiu Münt 2003
Pöördel: Meiu Münt “Pihik“ 2003 (õli, lõuend)
Meiu Mündi loomingusse ilmusid kleidid 2000. aastate alguses, algul taustaobjektidena, seejärel juba eraldiseisvate portreedena. Kunstnik ise selgitab teemani jõudmist nii: “Ehk on selle balletikleidi teema juured minu lapsepõlves, esimesest neljanda klassini käisin balletiringis ja unistasin muidugi baleriiniks saamisest. Esinesime kooli kevadpidudel ja isegi Vanemuise laval. Ühel korral kandsime kohevaks tärgeldatud valgest marlist balletikleidikesi – see on nii meeles, et peaaegu võin praegugi tunda sõrmede vahel seda jäika seelikuosa. See on kehamälu, kui füüsiliselt tunned mingeid aistinguid seoses mõnede mälestustega.” (Meiu Münt, Peeter Talvistu “Meiu Münt. Punane ja must”, 2020, lk 46).
Läbi pikkade sajandite naiselikkuse rõhutamise ühe põhilise riietusesemena kasutatud pihik mõjub tänases kontekstis kui ajalooline artefakt, omamoodi portree aadlidaamide lugudest, armuseiklustest ja hommikusest riietustseremooniast. Ning samaaegselt on see soe ja inimlik austusavaldus naiselikkusele, mida võimendab õrnalt lillelise mustriga taust.
Mare Vint “Head Uut Aastat”, 1981
Alo Hoidre “Pidu”, 1980. aastad
Segatehnika. Raamitud.
Mõõdud: 57 x 76 cm.
Alo Hoidre (1916-1993) armus maali just elu hilisperioodil, mil ta justkui taasavastas materjalide ja tehnikate põneva maailma ning avanes äkitsi tema temperament. Ilmse lõbuga hakkas ta 1980. aastail kujutama lõppematut elumöllu, peo- ja karnevalistseene, pildipinda täitvaid rõõmsaid naisi, vahel meeste, vahel koerte-kasside seltsis. Lustakuse ja elurõõmu kõrval paelub sedalaadi töödes endastmõistetavalt meistri võrratu joonistus, mis mõnevõrra meenutab Eerik Haamerit.
Richard Kivit “Talvine mets”, 1918
Akvarell paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 22 x 28 cm, raamiga 39,5 x 43,5 cm.
All paremal: R. Kiwit -18
Richard Kivit (1888-1981) sai esmase kunstihariduse Tartus R. J. von zur Mühleni käe all, hiljem täiendas end akvarelli ja graafika alal Berliinis. Arvukate lasteraamatute illustraator on muuhulgas ka Mõisakülas Maarja Magdaleena altarimaali autor. Kunstniku loomingut on säilinud vähe ning seetõttu on käesolev Eestimaa looduse vaade põnevaks lisanduseks tema pärandisse.
Jaan Elken “Gray and nothing”, 2010
Olev Mikiver “Siljansnäs“, 1973
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud 35 x 45 cm.
All vasakul: O. Mikiver Pöördel: Olev Mikiver Siljansnäs 1973
Eesti põhjapoolseimast linnast, Loksalt pärit Olev Mikiver (1922-1994) oli üks silmapaistvamaid maalijaid-pagulasi. Ta alustas oma kunstiõpinguid sõja-aastatel õppides Tallinnas graafikat ning Tartus, Kõrgematel Kujutava Kunsti Kursustel maali, peamiselt Eerik Haameri käe all. Saksa mobilisatsioonist pääsemiseks põgenes Mikiver 1943. aastal Soome skääridesse. Sellest hetkest alates osales ta arvukates lahingutes ning 1944. aastal pöördus Rootsi, kus lisaks maalijana tegutsemisele täiendas end nii Stockholmis kui Pariisis.
Just Rootsis elades kujunes Mikiveril kiiresti välja oma isikupärane stiil. Tema kunst oli justkui ajast ees ning erinevate stiilide ühendamise tõttu nimetati teda eesti kunsti avangardistiks.
Teosega saab tutvuda Allee galeriis (palume soovist eelnevalt märku anda).
Lembit Saarts “Hobuvanker ootamas”, 1945
Eduard Wiiralt “Viljandi maastik”, 1943
Kuivnõel. Raamimata.
All vasakul plaadil: E Wiiralt Viljandi 1943
All paremal: E. Wiiralt
Eduard Wiiralti üks tippteoseid "Viljandi maastik" sündis 1943. aasta suvel, mil kunstnik viibis Viljandimaal. Seda võimsat puud, mida hiljem hakatigi tundma kui "Wiiralti tamme" ning mis 1959. aastal looduskaitse alla võeti, oli Wiiralt märganud juba ammu, kuid 7. augustil 1943 alustas ta lõpuks selle graveerimist. See avar monumentaalne panoraam jutustab vaatajale kunstniku kiindumusest kodumaa ja selle kõikvõimsa looduse vastu, ühtlasi kujutab see Wiiralti omamoodi hüvastijättu Eestiga, sest sõjategevus järjest lähenes ning Tallinna pommitamise kõminat oli kuulda Viljandimaalegi.
Wiiralt pühendas tähelepanu igale detailile antud töös, nii tegi ta eraldi kavandid nii vahustele pilvedele, neiule puu all kui maastikule tagaplaanil. Viimasega oli loodusel oma vimka mängida ja nii peksis äge torm 13. augustil kogu vilja maha, kuid õnnistas seevastu järgmisi päevi ideaalsete päiksepaisteliste ilmadega. Nii sai Wiiralt peale maastikku jätkata tüdruku viimistlemisega, milleks talle poseeris Tamme talu kostiline Maiu Kulisson. Talus külas olnud teisest tütarlapsest Virvest, kelle sügavad ja siirad silmad teda inspireerisid, tegi Wiiralt hiljem järgmise väga menuka ja tähendusrikka teose.
Ühtaegu idülliline ja samas dramaatiliselt rahutu "Viljandi maastik" on kui sümbol tollal Eestis valitsenud meeleoludele ning on Tamme-Koori tamme igaveseks Eesti kultuuri ajalukku kirjutanud.
Valdur Ohakas “Peegli ees”, 1983
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 42 x 33 cm.
All vasakul: V. OHAKAS 83
“Peegli ees” on suurepäraseks näiteks Valdur Ohaka (1925-1998) mitmekülgsest stiilide valdamise kunstist, kus ihutoonides fovistlikule naisekehale liitub stiliseeriv ekspressionistlik valguse-varjuga modelleerimine ja abstraktne ruumikäsitlus.
Silmapaistev on modelli karakteersuse avamine – nii poseerija näost kui kehahoiakust peegeldub enesekindlus, teatud provokatiivsus, mis on tolle aja naisaktide puhul väga harva nähtav lähenemine. Lisades maalile sinise-valge segused vaba käega tõmmatud laigud, kaasab Ohakas selle ühelt poolt loo jutustamise teenistusse (sümboliseerides peeglit, mille ees kaunis daam parajasti seisab) ning teisalt toob teosele värskelt erksa aktsendi.
Valdur Ohakas “Unistaja”, 1981
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 40 cm.
Pöördel: V Ohakas 81
Valdur Ohaka 1980. aastatel maalitud naisakte võib võtta omamoodi kontseptuaalse sarjana, milles meisterlik maalija mängis läbi erinevaid kujutamisvõimalusi. “Unistajas” on Ohakas pidamas loomingulist dialoogi Amadeo Modiglianiga, kelle maalidest tuttava unistaja poosigi on Ohakas ära tabanud.
Kunstnik viimistleb modelli mõtliku näo roosakas-punase tooniga, tehes sellest kehaosast niiviisi pildi kõige pilkupüüdvama. Just nii annab ta ilmekalt edasi ka tegevuse enda – unistamise. Tume foon – sein või draperii – on väga sobivalt valitud õrnalt kumava keha ruumiliseks esiletoomiseks.
Evi Kaur “Kullerkupud”, 1996
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 59 x 45 cm, raamiga 63 x 49 cm.
All paremal: EK. '96
Evi Kaur (s 1958) sai oma kunstihariduse Tartu Kunstikoolis tuntud kunstnike Harry Puderselli, Alfred Kongo, Lola Liivat-Makarova, Helle Vahersalu jt. käe all. Peamiselt loob Kaur õlimaalis ning on sellega tegelenud 1990. aastast.
"Kullerkupud" annab edasi kunstniku vaimustust varasuve üheks sümboliks kujunenud kullerkuppude vastu. Esile tõstes nii õielehtede tumedamaid kui heledamaid toone, annab ta edasi kimbu värskust ja sügavust. Kunstnik pöörab tähelepanu ka abstraktsele taustale, mis kannab omakorda endas küpseid toone.
Evi Kaur “Krüsanteemid”, 1995
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 60 x 44,5 cm, raamiga 67 x 52 cm.
All paremal: EK '95
Viljandis elav ja Tartu Kunstikoolis Harri Puderselli käe all õppinud Evi Kaur on oma pika karjääri jooksul katsetanud mitmete erinevate tehnikatega, kuid kõige enam eelistab õlimaali. Mitmetel näitustel osalenud kunstnik ütleb oma loomeprotsessi kohta ise, et järgib tunnet, mis ütleb: "Ei saa maalimata jätta."
Maris Siimer “Alice imedeaias”, 2021
Segatehnika, akrüül lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 39,5 cm, koos raamiga 55 x 45 cm.
Maris Siimer on lõpetanud Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi kunstiõpetuse erialal ning läbinud arvukalt kursusi EKA Avatud Akadeemias keraamika, graafika ja illustratsiooni alal. Tema tööd on olnud näitustel nii Eestis, Lätis, Poolas, Venemaal kui Komi Vabariigis. 2023. aastast kuulub Siimer Eesti Maalikunstnike Liitu.
Hugo Lepik “Delsjö järve ääres”, 1951
Segatehnika paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 46 x 60 cm, raamiga 64 x 79 cm
All paremal: H. LEPIK 1951 DELSJÖ
Hugo Lepik (1905-2001) õpetas Riigi Kunsttööstuskooli õppejõuna välja terve rea kunstnikke. Lõplikult kujunes maal tema põhialaks aga Rootsis, kuhu kunstnik 1944. aastal siirdus. Kunstiteadlane Kaalu Kirme on pidanud Lepikut üheks kõige lootustandvamaks Günther Reindorffi õpilaseks.
Käesolev vaade annab edasi kunstniku muljeid tema uue kodulinna Göteborgi lähedal asuvast looduskaunist maastikust.
Andrei Jegorov “Pirita jõgi”, 1920ndad
Guašš, tempera papil. Raamitud.
Mõõdud: vm 23,5 x 32,3 cm. Raamiga: 42 x 50 cm.
Maalikunstnik Andrei Jegorov (1878 – 1954) kaotas juba 3-aastasena oma kuulmise, mistõttu sai esimese hariduse kurttummade koolis. Oma vitaalsusest hoolimata võis ta poisina tunde tegelda oma meelistegevuse joonistamisega, sest just nägemine oli tema trumbiks maailma kogemisel. Samasugust fenomenaalset visuaalset märkamist kirjeldasid oma mälestustes tema sõbrad ka juba täiskasvanud kunstnikku kirjeldades ja peenetundeliseks looduskogemuse tabajaks jäi ta elu lõpuni.
All vasakul: A.Jegoroff
Mati Uprus “Soojendava valguse vihus”
Akrüül lõuendil.
Mõõdud: 70 x 60 cm
All paremal: Mati Uprus
Põlvas sündinud, kuid enamasti Tartus tegutseva kunstniku Mati Upruse (s 1963) looming keerleb suures osas valguse ümber. Valgusviht kui teosteisse emotsiooni, pinge tooja, tõstab esile figuuride silueti ning jätab pimeduse varju isiklikud detailid.
Muuhulgas heliloojana tegutsev Uprus võitis 2022. aasta EFTA auhindade jagamisel filmi “Pingeväljade aednik” eest parima helilooja auhinna.
Mati Uprus “Õhtusel tänaval”
Akrüül lõuendil.
Mõõdud: 60 x 60 cm
All paremal: Mati Uprus
Põlvas sündinud, kuid enamasti Tartus tegutseva kunstniku Mati Upruse (s 1963) looming keerleb suures osas valguse ümber. Valgusviht kui teosteisse emotsiooni, pinge tooja, tõstab esile figuuride silueti ning jätab pimeduse varju isiklikud detailid.
Muuhulgas heliloojana tegutsev Uprus võitis 2022. aasta EFTA auhindade jagamisel filmi "Pingeväljade aednik" eest parima helilooja auhinna.
Raul Meel “Conjugatio 27”, 1994
Serigraafia paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 67,5 x 33,5 cm, raamiga 91,5 x 56,5 cm.
Üleval vasakul: CONJUGATIO 27
Üleval paremal: A/P 15/XV
All paremal: Meel 94
Raul Meel (s 1941) on eesti kunsti üks põnevamaid figuure. Lääne kunstituulte mõjudel sai temast 1970-ndatel tuntuim neoavangardi esindaja, kelle loomingukeeleks oli minimalism. Tema kontseptuaalsed graafilised sarjad rõhuvad lakooniliste, ent mõjuvate kujunditega edasi antud ideele.
Marju Bormeister “Ilmatsalu”, 1984
MÜÜDUD.
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 80 x 120 cm.
All paremal: Marju. Bormeister Kagovere
Pöördel: Marju Bormeister Kagovere Ilmatsalu 1984 Tallinn 80x120
Marju Bormeister sai juba geenidega kaasa kunstiande. 1985. aastal ERKI maalikunstniku ja pedagoogina lõpetanud Bormeister armastab oma loomingus kasutada motiive loodusest, lisaks maastike kujutamisele ka kõnekaid sümboleid nagu kala või kukk.
BRON. Eduard Poland “Männid liivikul”, 1938
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 70,5 x 90,5 cm.
All paremal: Ed. Poland 1938
Tartumaal Võrtsjärve ääres sündinud Eduard Poland (1883-1957) tundis huvi maalimise vastu juba noore poisina, kui oma pereliikmetest fotode järgi portreid maalis. Hiljem kogemustepagasit nii Saksamaal, Prantsusmaal kui Itaalias täiendanud Poland töötas lisaks maalijaametile ka teatrikunstnikuna ja sellega haakuvat monumentaalsust leiame tema vabaloominguski.
Polandi teosed võluvad oma vahetu looduselamuse pakkumisega, millesse on segatud mõõdukas annus tema enda fantaasiat. Maastikumaal kujunes tema põhižanriks 1920ndatest alates ning männid, sageli kanarbikuga kaetud küngastel või liivikuil, olid tema muutumatud lemmikud. Enamasti kujutas ta neid õhtuvalguses, juba hämarduva taeva all, mis andis ta maalidele romantilise, muinasjutulise oleku.
Polandi loomingu üks suurimaid teoseid, “Männid liivikul” mõjub justkui kunstiline pastoraal karmile põhjamaa loodusele, kus tuult ja vihma trotsivad männipuud hoiavad kaitsvalt üksteise ligi. Meisterlikult on kunstnik kujutanud liivase pinna tuulest uhutud mustreid ning õhtupäikese eredat kuma puutüvedel. Hoolimata õhtusest ajast, mõjuvad taevast katvad loojanguroosad pilved õhulise ja helgena, demonstreerides Polandi suurepärast atmosfääri edasi andmise oskust.
Ove Maidla “Kevade esimesed õied”, 2023
Linoollõige paberil. Raamitud.
Mõõdud: 83,5 x 61 cm, raamiga 106 x 82 cm.
All vasakul: "Kevade esimesed õied". Linoollõige AP.Z.
All paremal: OMaidla 2023.
Vabakutseline fotograaf ja kunstnik Ove Maidla (s. 1959) valiti teiste Eesti graafikute poolt 2020. aasta parimaks tegijaks. Mitmekümnel näitusel osalenud Tartu graafiku looming on jõuline, kontrastne ja looduslähedane.
Teost "Kevade esimesed õied" eksponeeriti Tartu kunstnike kevadnäitusel.
Ove Maidla ”Rägastumus”, 2022
Linoollõige paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 60 x 80 cm, raamiga 83 x 101 cm.
All vasakul: "Rägastumus". Linoollõige AP.Z.
All paremal: OMaidla 2022
Vabakutseline fotograaf ja kunstnik Ove Maidla (s. 1959) valiti teiste Eesti graafikute poolt 2020. aasta parimaks tegijaks. Mitmekümnel näitusel osalenud Tartu graafiku looming on jõuline, kontrastne ja looduslähedane.
Joann Saarniit “Sadamaromantika”, 1969
Ove Maidla “Must ja valge”, 2019
Linoollõige paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 55 x 82,5 cm, raamiga 81 x 104 cm.
All vasakul: "Must ja valge" Linoollõige 1/10
All paremal: OMaidla 2019
Vabakutseline fotograaf ja kunstnik Ove Maidla (s. 1959) valiti teiste Eesti graafikute poolt 2020-nda aasta parimaks tegijaks. Mitmekümnel näitusel osalenud Tartu graafiku looming on jõuline, kontrastne ja looduslähedane.
Karl-Kristjan Nagel “Electra Glide in Blue”, 2009
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 40 x 60 cm
All paremal: KN 09
Pöördel: (40 x 60 cm) "Electra Glide in Blue" oil, canvas 2009 Karl Nagel
1999. aastal Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti eriala lõpetanud Karl-Kristjan Nagel (s 1977) kuulub kuulsasse Nagelite kunstidünastiasse, olles Kalju Nageli lapselaps ning Lemming Nageli poeg. Kunstnik armastab eksperimenteerida ja varieerib loomingus nii teemade, tehnika kui värvikasutusega. Nii ulatub tema mitmekesine maalilooming realistlikest loodusvaadetest metafüüsiliste kompositsioonideni, ent ometi ühendab neid kõiki tugev traditsiooniline maalikool — reegleid peab hästi tundma, enne kui neid murda saab.
Õlimaal “Electra Glide in Blue” kujutab ikoonilist lõppstseeni 1973. aastal James William Guercio käe all valminud samanimelisest mängufilmist, mille peaosas oli hiljem kurikuulsaks saanud Ameerika näitleja Robert Blake. Inspireerituna filmis meisterlikult kujutatud Arizona, ühe Ühendriikide visuaalselt vapustavama osariigi loodusest, toob ka Nagel maalile Grand Canyoni osariigi kuulsad mäed ja lõpmatuna tunduva Interstate-10 maantee. Just selle keskele paigutab ta kohusetundliku politseiniku John Wintergreeni, kes maalil mängib lisaks narratiivile ka kompositsiooniliselt olulist rolli.
Reiu Tüür “Mu põuest lilled kasvavad (Lennart Meri lumikellukestega)”, 2009
Akrüül, puit. Raamitud.
150 x 70 cm.
Juba aastaid Leedus resideeruv eesti kunstnik Reiu Tüür on Eesti kunstiakadeemia magister (1998) ning London City University magister (2001), lisaks Eesti kunstnike liidu liige aastast 1993.
Tüür on esinenud näitustel maailma paljudes galeriides ning üks talle olulisi teemasid on ajaloolised objektid ning karismaatilised, kultuuri hindavad liidrid. Lennart Meri portree lumikellukestega on Tüürile väga iseloomuliku käekirjaga teos meie esimesest taasiseseisvunud riigi presidendist.
Joann Saarniit “Rannik kalavõrkudega”, 1960
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 31 x 66 cm.
All paremal: John Saarniit
Pöördel: Joann Saarniit. 1960
1948. aastast alates Kanadas elanud Joann Saarniit (1909-1984) jäi hinges alati koju igatsema. Reaalsuses polnud tal võimalik tagasi pöörduda, sest oli vangilaagrisse sõitvalt rongilt maha hüpanud ja polnud enam tagasi oodatud. Nii kandis ta igatsuse kodumaa järele oma maalidele taasluues motiive kodustest tuulistest randadest.
“Rannik kalavõrkudega” representeerib just seda stiili Saarniidu loomingus, kus tuulisele rannikule on laotatud sadu vabesid. Osad neist kannavad maalil kuivavaid kalavõrke, teised on alles merelt tulevate eksemplaride ootel. Dramaatilist pinget täis rannamaastik pakub nii silmailu kui põhjamaist hingust ja looduse kargust. Läbi pruuni ja säravvalgete kontrastide maali eri pooltel loob Saarniit tunde, justkui viibiksime korraga nii päikese- kui kuuvalguse käes. Taoline unenägusid reaalsusega sünteesiv lähenemine iseloomustab hästi kunstniku käekirja, mille järgi teda armastatakse.
Eduard Kutsar “Koduaia sirelid”, 1930ndad
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 58 x 70,5 cm.
All paremal: E. Kutsar
Pöördel alusraamil: Ed. Kutsar
Eduard Kutsari (1902-1970) õpingud Pallases kestsid harukordselt kaua ja seda peamiselt finantsraskuste tõttu. Selle positiivseks küljeks oli aga see, et läbi aastate sai ta õppida väga erinevate õppejõudude käe all ning omandas teadmisi ja oskusi nii maalist, graafikast kui skulptuurist. Nii kujunes temast elujõuline, mitmekihilise, dünaamilise pintslikirjaga looja.
Kunstnik Mauri Gross näeb teosel eri ajastute kihistusi ning filosoofilist laetust: “See on teos, mis vajab kiht-kihi haaval lahti koorimist. Jääb justkui mulje, et aastaid taluhäärberi seinal oma aega oodanud teos on jõudnud uude ajastusse. Lähemal vaatlusel selgub, et laud koos suletud raamatuga ei asu üldse toas, vaid näeme taustal justkui suvist taevalaotust. Vaadeldes silmapiiri ja mõtiskledes ajastule, on vabadus ja teadmatus korraga saadaval. Vaba õhk ja sireli aroom versus sümboolne suletud raamat on terviklikult teose pinge ja telg.”
Ilmar Torn “Varemed”, 1955
1955. aastal lõpetas Ilmar Torn (1921-1999) kiitusega ERKI graafikaosakonna, mille diplomitööna valmis sotsiaalkriitiline jutustuste sari. Läbi ilmekate inimtüüpide rääkis ta klassivõitlusest, mis vastas toonasele kunstikeelele. Kuid põhjust kiituse saamiseks oli lisaks etteantud teemas püsimisele teisigi, nende hulgas suurepärane akvatintatehnika valdamine ning narratiivi selge edastamine.
Teoses “Varemed” on selgelt välja loetav teatraalne õnnetusele reageerimine. On siis tegu kulakuks kuulutamise, talu võlgade katteks äravõtmise, maja kokkukukkumise või muu taolise olukorraga – inimlik õnnetus kajab vaatajale vastu. Hallikas üldkoloriit soodustab omakorda meeleolu kujutust. Omaette põneva elemendi teoses moodustab grupp inimesi taamal, kes elavalt arutavad toimunu tausta üle.
Teos pärineb Ilmar Torni pärandkogust ning on teadaolevalt ainus erakätes olev eksemplar tema väga väikesetiraažilisest diplomitööst.
Osvald Lääne “Vaikelu kirglike sügisõitega”, 1961
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 46 x 37 cm, raamiga 59 x 50,5 cm.
Üleval paremal: OL 1961
Osvald Lääne (1913-1990) soov kunsti õppida oli suur, kuid tema esimene Pallase-periood jäi siiski lühikeseks, kuna rahalistel põhjustel ei õnnestunud noormehel jätkata. Sihikindla kunstihingena hiljem uuesti samasse kooli astudes oli tema areng juba niivõrd kiire, et suutis programmi ettenähtust poole kiiremini läbida.
Ernst Hallop “Suur Munamägi”, 1964
Silvi Liiva “Talveõhtu”, 1993
Ofort paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 17 x 10 cm, raamiga 35,5 x 20,5 cm.
All vasakul: Talveõhtu, ofort 17/30
All paremal: Silvi Liiva 1993
Lõuna-Eestist Värskast pärit graafik Silvi Liiva (1941-2023) on oma loomingu eest võitnud arvukalt preemiaid, sh Eduard Wiiralti graafika auhinna (elutööpreemia). Tema sürreaalse alatooniga teoste põhifookus on emotsioonidel, sümbolitel, tähendusel.
Joann Saarniit “Neli naist ja neli veskit”, 1961
Segatehnika paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 22 x 34 cm, raamiga 52 x 61,5 cm.
All vasakul: John Saarniit 61.
Aasta enne oma esimest isikunäitust Kanadas valminud Joann Saarniidu teos "Neli naist ja neli veskit" eristub pagulaskunstniku loomingus nii tehnika kui temaatika poolest. Tuntud rohkem kui õlimaalija, kelle meelismaterjaliks oli masoniit, kasutab Saarniit siin hoopis väikeformaadilist paberit ning lisab pliiatsiga joonistatud baasile akvarelli. Mida neli naist — või nunna? — Don Quijotelikus stseenis parajasti arutavad, jääb vaataja otsustada.
Jüri Marran “Meeskoor”, 1975
Segatehnika paberil. Raamitud.
Mõõdud: Km 63 x 43 cm.
All vasakul: Marran 75
Tartust pärit kunstnik Jüri Marrani (1937-2021) jaoks olid muusika ja teater oluline osa tema elust. Nii oli ta 2009. aastal Vanemuise etendust “Manon” arvustades vaimustatud, kui aktiivselt ja säravalt esines koor. Samasugust imetlust pälvivad laulvad mehed ka tema teoses “Meeskoor”, kus üldistava ning stiliseeritud ja motiivi kordusele rajaneva kujundikeelega annab ta edasi ühise meestelaulu olemuse: igaühel on siin pusles oma kindel koht.
Vägevad eesti mehed seismas mitmes reas avatud sünkjas-pruunide silmade ja suudega viib mõtterännakule ka maalikunstnik Mauri Grossi: “Meeste näod väljendamas jõudu ja veendumust on suurepäraseks tehniliseks lahenduseks, sest õhulised pinnad vahelduvad selgete piirjoontega nägudel. Teose metafüüsiline osa on mõtterännak, mis lubab pilti mõttes korrutada lõpmatuseni nii vasakule kui paremale hiiglaslikuks rahvuskooriks laulukaare all.”
Linda Kohk “Saialilled”, 1976
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 30,5 x 36,5 cm, raamiga 41 x 46,5 cm.
All vasakul: L. K. 1976
Pöördel: Linda Kohk (Indreko) (1906-1985) 1927-31 Pallas
Pallaslane Linda Kohk (1906-1985) osales arvukatel grupinäitustel üle Eesti. Eesti Rahva Muuseumi kunstnikuna töötanud naise loomingut liigub aga vähe. Peamiselt harrastas kunstnik lillemaali, mis ühelt poolt oli üks väheseid žanre, mis polnud poliitiliselt kallutatud ning teisalt pakkus võimalust keskenduda ilusatele asjadele elus.
Priidu Aavik kivid rannal (Prangli), 1986
Priidu Aavik “Iru nõlvadel”, 1967
Priidu Aavik “Ruila”, 1977
Priidu Aavik “Õhtune maastik”, 1959
Erich Pehap “Kokkusaamine”, 1976
Elisabeth Kurre “Otepää”
MÜÜDUD.
Segatehnika kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 49 x 69 cm, raamiga 54 x 74 cm.
Põlvamaalt Rasinalt pärit Elisabeth Kurre õppis Pallases Triigi, Vardi ja Liimandi käe all. Peale Tartu Kõrgema Kujutava Kunsti kursuste lõpetamist 1943. aastal esines kunstnik järjekindlalt Tartu näitustel, paistes silma akti-, portree-, natüürmordi- ja lillemaalijana. Kurre oli üks neist kunstnikest, kes hoolimata suurepärastest tulemustest tõugati nõukogude liidu karmi kunstipoliitika tõttu kunstielust kõrvale, visati välja Kunstnike Liidust ja võeti sinna tagasi alles 1960-ndail, mil riiklikud meetmed leevenesid.
Alleks Kütt “Peipsi ääres”, 1965
Linoollõige paberil.
Mõõdud: km 20 x 23,5 cm.
All vasakul: "Peipsi ääres" /Linool/
All paremal: - AKütt - 65 a
Müügis lehe kujul, soovi korral saame abiks olla raamimisel.
Eesti graafik Allex Kütt (1921-1991) teenis sõja ajal saksa sõjaväes ning seetõttu jäid esialgsed õpingud Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis pooleli. Tagasi tulles viis järjekindlus aga sihile ning 1949 aastal ta selle kooli ka lõpetas. Pikki aastakümneid oli ta hinnatud joonistamise ja graafika õppejõud.
Edgar Valter “Unenägu”, 1969
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 61 x 90 cm. Raamiga 78 x 107 cm.
All paremal: EW 69
Legendid ja muinaslood inspireerisid Edgar Valterit mitte ainult raamatutele illustratsioone kavandades vaid ka vabaloomingus, aidates kaasa Valteri kujunemisele üheks eesti huvitavamaks sürrealistlikuks kunstnikuks – muinasjutud ju ongi olemusest fantastilised! Maalil “Unenägu” näeme kahte stseeni: kuuvalguses seisvat neiut aknal ja kardina ees seisvat noormeest. Ühendav tegevuse element kompositsioonis on valge kardin, millel on teose mõttes nii varjav kui akna avatust rõhutav funktsioon.
Ent sama oluline on kuuvalgus ise, mille jahe paitav kuma peegeldub mõlemale figuurile, lastes muinaslool alguse saada. Tuues sisse figuurikorduse, mis toa lõpus peaaegu haihtub hämarusse, jutustab Valter fantaasiates toimuvast kogemusest, unenäolistest läbielamistest, kus avalduvad alateadvuse sügavaimad sopid. Siin võib korraga toaseinale ilmuda nii redel, aken teispoolsusse kui leida aset kohtumine hea sõbraga… Unenäos on kõik võimalik, tuleb vaid sulgeda silmad…
Aili Vint “Variatsioonid C XVIII”, 1984
MÜÜDUD
Söövitus paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 10,7 x 14,8, raamiga 33,5 x 38,5 cm.
All vasakul: "Variatsioonid C XVIII" söövitus
All paremal: AVint 1985 Enele ja Guidole PF!
Rakveres sündinud Aili Vindi (s 1941) graafikaseeria „Variatsioonid“ võlub publikut oma hõrgu esteetilise kerguse ning varjatud meelelise erootikaga. See hoomamatu keemia vaataja ning kunsti vahel, sügavusest üleskekerkivad salajased ihad, õrnad fantaasiad on kui värske tuuleõhk keerukamail aegadel.
Vindi otsingujulgust ja eksperimenteerimist eri meediumitega ühendab alati ürgselt sensuaalne, naiselik jõud, mida kumab nii kunstnikust endast kui tema teostest.
Valdur Ohakas “Lainte lummuses”, 1986
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 25 x 25 cm, raamiga 35,5 x 35,5 cm.
All paremal: V. OHAKAS 86
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Malle Leis “Troopiline I”, 1990
Erich Pehap “Kitarrimängija”, 1948
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud: 35,5 x 30 cm. Raamiga 40 x 34,5 cm
All paremal: Pehap 48
Samavõrd kui Erich Pehap (1912-1981) armastas kunsti, innustus ta ka muusikast. Kooli ajal jazzorkestris mänginud mees kandis helid hiljem edasi oma teostele ja nii leiame sageli tema teosteil stseene, milles tähelepanu on pööratud meloodiast tulenevale emotsioonile.
Erich Pehap “Violence”, 1969
Erich Pehap “Venna portree”
Pastell paberil. Raamitud.
Mõõdud: Km 50 x 36 cm.
All keskel: ALLAN PEHAP
All paremal: E. Pehap
Erich Konstantin Pehapi elus mängis tema vend Allan Endel Pehap olulist rolli. Kahjuks kaotas Eestist põgenedes kunstnik temaga aastateks kontakti.
Käesoleval, 1948. aasta pastellil näeme poissi ennastunustavalt raamatut uurimas. Pastelli pehmusega tööst õhkub austust ja vennalikku armastust, diivanil olevad padjad aga meenutavad koduse Viljandi tikitud diivanipatju.
Teos oli eksponeeritud Allee galeriis 2022. aasta sügisel toimunud Erich Pehapi isikunäitusel ja on reprodutseeritud näituse kataloogis lk 10.
Silvi Liiva “Hommik”, 1992
Ofort paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 18,5 x 12,5, raamiga 39 x 33 cm.
All vasakul: Hommik. ofort. 6/30
All paremal: Silvi Liiva 1992
Lõuna-Eestist Värskast pärit graafik Silvi Liiva (1941-2023) on oma loomingu eest võitnud arvukalt preemiaid, sh Eduard Wiiralti graafika auhinna (elutööpreemia). Tema sürreaalse alatooniga teoste põhifookus on emotsioonidel, sümbolitel, tähendusel.
Evi Tihemets “Suur laine”, 1985
Olav Maran “Mneemestus dbt”, 2023
Õli lõuend. Raamitud.
Mõõdud: 54,5 x 65,5 cm, raamiga 67 x 78 cm.
All keskel: OM23
Pöördel: Olav Maran Mneemestus dbt 2023 õli 54,5 x 65,5
Olav Marani kuuekümnendatel alguse saanud abstraktne kunst oli julge ja moodne. Seejuures sündis samal ajal ka natuurilähedasi natüürmorte ja aastakümne teisel poolel Cézanne’i vaimus “lapilisi” maastikke, mida kõiki ühendas kõrge vormikultuur, kunstiline mõtestatus ja harmooniatunnetus.
21. sajandi teisest kümnendist alates on vanameister pöördunud tagasi oma nooruspõlve stiili juurde ning Mneemestuse nime all valminud teoseid ühendavad sarnased märksõnad. Seejuures on värvikäsitlus tunduvalt küpsem ja tasakaalukam, nagu ka käesoleval teosel, mis toob vaataja ette korraga nii suviselt hõõguva päikese kui küpsed sügistoonid.
Eduard Poland “Maastik”, 1928
Erich Pehap “Daam valge kübaraga”, 1930ndad
Pastell paberil. Raamitud.
Mõõdud: Km 58 x 30 cm.
All paremal: EP
Erich Pehapi (1912-1981) loomingu keskmes oli inimene. Sageli kujutasid tema figuraalkompositsioonid stseene kohvikuist, kontsertidelt või muudest avalikest paikadest.
Pehapi veel Eestis loodud teoste hulka kuuluv “Daam valge kübaraga” kujutab endast 1930. aastate šikki ja moodsat naist. Tema näoilmest ja hoiakust õhkub eneseteadlikkust ja kindlameelsust ning rõivastusest voolavat elegantsi. Seda võimendab veelgi noobli nurga all kübar ja punased huuled. Pehap tõestab juba noore kunstnikuna oskust kasutada värvipaleti rikkalikke võimalusi ilma liiale minemata – kuigi üldmulje on pastelselt tagasihoidlik, on ta sinna meisterlikult värskuse andmiseks seganud kollase, türkiissinise ja õrna roosa.
Aksel Tamme “Eesti kaitsjad”
Õli linoleumil.
Alusraami mõõt: 95 x 43 cm.
All: ATAMME
Aksel Tamme (1912-1975) alustas kunsti õppimist Pallases ning peale seda Soomes, Rootsis ja Kanadas. Neist viimasesse jäi ta ka lõpuks peatuma ning seal saabus ka edu. 1965. aastal Torontos toimunud isikunäitusel püstitati omalaadne eesti kunstiajaloo rekord: 51 tööst müüdi 40, sealjuures ei olnud kõik müügis (Vaba Eesti Sõna, 29. aprill 1965).
Evald Okas “Pilved”, 1994
Evi Tihemets “Rändpüük Saaremaal”, 1961
Söövitus. Raamitud.
Mõõdud: 35 x 45 cm, raamiga 55,2 x 64,6 cm.
Kahekordne Kristjan Raua preemia võitja Evi Tihemets (s. 1932) on osa võtnud arvukatest näitustest nii Eestis kui välismaal. Kalurite igapäevaelu elutruuks kujutamiseks võttis Tihemets ette reise Eesti saartele ning jälgis, paber ja pliiats käes nende tegemisi, mille põhjal hiljem ateljees valmisid meisterlikud austusavaldused kalurite tööle.
René Kari “RK VII / fragment nr. 6”, 2023
Rene Kari “RK-XXXI variatsioon”, 2002
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 42 x 52 cm, raamiga 47 x 57 cm.
All vasakul: RK02
Pöördel raamil: Rene Kari "RK-XXXI" variatsioon A 2002 õli kartongil
Rene Kari (s 1950) korraga nii loob kunsti kui on läbi oma teadlikult antiikskulptuuriks vormitud keha ka ise kunst. Tema abstraktseisse teosteisse süvenedes leiame neist täiusliku korrastatuse ja puhtuse, sügavate eneseotsingute organiseeritud tulemi.
René Kari “Kehageomeetria”, 2024
Õli kartong, 2024.
Mõõdud: 75 x 75 cm.
Rene Kari (sünd. 1954) nii loob kunsti kui on läbi oma teadlikult antiikskulptuuriks vormitud keha ka ise kunst. Tema abstraktseist teosteist leiame sügavate eneseotsingute organiseeritud tulemi. Algusest peale otsib Kari esteetilist koefitsienti, mida saaks saavutada tehnika abil. Tema tööde konstruktiivne struktuur sisaldab peale selle oma visuaalses pooles alateadvusest tõukuvat ülimat poeetilisust.
Käesolev teos on eksponeeritud Rene Kari isikunäitusel Allee galeriis, Uus tn 7, Tallinn (avatud 19.09-9.10.2024) ning on näituse kaanepildiks.
René Kari paaristeos “Korrastatud muljed II A/B”, 2023
René Kari “Geomeetria 5”, 2024
René Kari “Geomeetria 6 A”, 2024
René Kari “Geomeetria 6 B”, 2024
René Kari. Kunstiprojekt “Keha kui kunstiteos”
Teose arengulugu läbi aastakümnete.
Kunstiprojekti kuulub 25 raamitud fotot.
"Kari elukestev autobiograafiline kehakunsti projekt hõlmab viimast poolsajandit ning väljendub igal aastal suvel enda kehast täisfiguurse foto tegemist. Alati valib Kari enda jäädvustamiseks mõne kõrgema koha (näiteks kivihunnik) ja poseerib alati samas poosis. Selle hämmastava järjekindlusega teostatava projekti idee seisneb ühelt poolt kehalise ilu ülistamises – Rene Kari on suurepärases füüsilises vormis, teiselt poolt aga veelgi hämmastama panevas fenomenis: nimelt tundub fotodelt, et 73-aastane kunstnik pole aastakümnete jooksul üldse kehaliselt muutunud ning näeb nüüd välja palju parem kui 30-aastaselt. Sõna „tundub“ kasutamine osutub reaalsusega kokku puutudes mõttetuks - Rene Kari ONGI arendanud raudse distsipliini abil endast antiikset mütoloogilist kangelast meenutava nimetu tegelaskuju, kes kehastab kehaliselt igavest noorust ja jõudu" kirjutab Rene Kari isikunäituse "Ahvatlev geomeetria" kuraator, kunstiteadlane Harry Liivrand.
Kuraator jätkab: "Rene Kari kontseptuaalne kehaprojekt on sellisel kujul ja fotomeediumis ainulaadne. Teatud ideelisi analooge leiab ainult graafikast ja maalikunstist seriaalsete, aastakümneid kestvate sama motiivile keskenduvate joonistuste või maalide näol (näiteks mõni kunstnik maalib iga päev uue alanud päeva kuupäeva, ja nii mitu aastakümmet jne). Olles oma keha tähelepanelik modelleerija, otsib ta füüsilise arendamise kaudu teed vananemise vastu ja esteetilisele täiusele, eesmärgiks vormida sellest antiiksete iluideaalidele vastav kunstiteos. Nagu ütlesid vanad kreeklased: terves kehas terve vaim!"
Teos on eksponeeritud Rene Kari isikunäitusel Allee galeriis, Uus tn 7, Tallinn (avatud 19.09-9.10.2024).
René Kari “Geomeetria 4”, 2024
René Kari “Portaal VI”, 2018
René Kari “Geomeetria 3”, 2024
René Kari “Geomeetria 7”, 2024
Paul Liivak “Kail”
Sergei Inkatov “Autumn hypnosis”, 2021
Sergei Inkatov “Esterday”, 2018
Õli lõuendil.
Mõõdud: 70 x 90 cm.
All vasakul: S. INKATOV
Pöördel: SERGEI INKATOV "ESTERDAY" OIL/CANVAS, 70x90 cm. 2018.
Sergei Inkatovi teosed on täis emotsioone ja kirge. Tema lõuendeil ärkab lisaks värvidele ja kujunditele ellu energia, mis oma pulbitseva jõuga ergutab ka kõige tagasihoidlikuma meelega vaataja elule.
Jüri Marran “Kevad”, 1977
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 60 cm, raamiga 60 x 71,5 cm.
All paremal: JM77
Pöördel: Jüri Marran s. 1937, "Kevad" 1977
Tartu kunstnik Jüri Marran (1937-2021) sai kunstihariduse Melanie ja Erich Arraku ateljeekoolis. Tema pillavalt lopsakas stiil on ühtlaselt esindatud nii lillemaalidel kui abstraktsetes kompositsioonides, lisaks valmisid mitmekülgse kunstniku käe all ka raamatuillustratsioonid ning lavakostüümid.