E-pood
Kuvatakse 721–750 tulemust 1286-st
Richard Kaljo “Tartu Kivisild”, 1960
MÜÜDUD.
Puugravüür paberil.
Mõõdud: km 18,5 x 22,5 cm.
All vasakul: "Tartu Kivisild" puugravüür 1960
All paremal: RKaljo
Müügil raamimata kujul. Soovi korral saame olla abiks raamimise teostamisel.
Richard Kaljo (1914-1978) esimesteks joonistusõpetajateks Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis õppides olid Eduard Ole ning Agu Peerna. 1936. aastal Pallasesse astunud Kaljo alustas maali- ning skulptuuriõpingutega, kuid lõplikult jäi tema süda siiski graafika juurde ning just selle eriala lõpetas ta Roman Vaheri käe all 1940. aastal.
Richard Kaljo viljeles ka nii linoollõiget kui kuivnõela, kuid tema põhialaks oli puugravüür, milles valmisid figuraalkompositsioonid, portreed, aktid ja linnavaated.
Günther Reindorff “Vällamägi”, 1923
MÜÜDUD.
Pliiats paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 28,5 x 37,5
All paremal: GReindorff Vällamägi 18/VII 23.
Günther Reindorffi (1899-1974) varajastest maastikujoonistustest on tuntud peamiselt Eesti saarte ja põhjaranniku ning Nõmme motiivid. Käesolev teos tõendab aga, et ta põikas 1920. aastate algupoolel Lõuna-Eestissegi.
Maastikujoonistuse meistri isikupärane käekiri, selle looduslähedane stilisatsioon avaldus Reindorffil juba toona. Haanja kõrgustikus asuv maaliline Vällamägi on teosel edasi antud järgemööda üksteisega kohtuvate küngastena, mis kord tihedama puudesaluga ja kord taas lagedamana moodustavad justkui omaette väikemaailmad. Valge kriidiga rõhutatud helge taevalaotus mõjub oma värskuses justkui täpina i-tähel.
Ashot Jegikjan “Õhtune teesonaat”, 2022-2023
Õli lõuendil. Raamimata.
Mõõdud: 40 x 50 cm.
All paremal: Jegikjan
Pöördel: "Evening tea sonaata" A. Jegikjan 2022.-2023.
1980. aastatest Eestis elav armeenia päritolu kunstnik Ashot Jegikjan on lisaks maalimisele ka professionaalne muusik. Nii leiame tema teosteilgi vihjeid muusikale ja selle armastusele. "Õhtune teesonaat" on emotsioone ja õhtust romantikat täis teos, mis kutsub hetkeks seisatuma ning nautime lihtsaid, kuid olulisi asju meie elus.
Jegikjan on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Maalikunstnike Liidu liige.
Eduard Wiiralt “Viljandi maastik”, 1943
Kuivnõel. Raamimata.
All vasakul plaadil: E Wiiralt Viljandi 1943
All paremal: E. Wiiralt
Eduard Wiiralti üks tippteoseid "Viljandi maastik" sündis 1943. aasta suvel, mil kunstnik viibis Viljandimaal. Seda võimsat puud, mida hiljem hakatigi tundma kui "Wiiralti tamme" ning mis 1959. aastal looduskaitse alla võeti, oli Wiiralt märganud juba ammu, kuid 7. augustil 1943 alustas ta lõpuks selle graveerimist. See avar monumentaalne panoraam jutustab vaatajale kunstniku kiindumusest kodumaa ja selle kõikvõimsa looduse vastu, ühtlasi kujutab see Wiiralti omamoodi hüvastijättu Eestiga, sest sõjategevus järjest lähenes ning Tallinna pommitamise kõminat oli kuulda Viljandimaalegi.
Wiiralt pühendas tähelepanu igale detailile antud töös, nii tegi ta eraldi kavandid nii vahustele pilvedele, neiule puu all kui maastikule tagaplaanil. Viimasega oli loodusel oma vimka mängida ja nii peksis äge torm 13. augustil kogu vilja maha, kuid õnnistas seevastu järgmisi päevi ideaalsete päiksepaisteliste ilmadega. Nii sai Wiiralt peale maastikku jätkata tüdruku viimistlemisega, milleks talle poseeris Tamme talu kostiline Maiu Kulisson. Talus külas olnud teisest tütarlapsest Virvest, kelle sügavad ja siirad silmad teda inspireerisid, tegi Wiiralt hiljem järgmise väga menuka ja tähendusrikka teose.
Ühtaegu idülliline ja samas dramaatiliselt rahutu "Viljandi maastik" on kui sümbol tollal Eestis valitsenud meeleoludele ning on Tamme-Koori tamme igaveseks Eesti kultuuri ajalukku kirjutanud.
Juss Piho “Maaalune”, 1991
MÜÜDUD.
Kuivnõel paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 25,5 x 33,5 cm, raamiga 46,5 x 57 cm.
All vasakul: "Maaalune" / kuivnõel / 3/10
All paremal: Juss Piho '91
Eesti Kunstnike Liidu liige Juss Piho on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi auhindu ning olnud nomineeritud Konrad Mäe preemiale. Vähem tunneme teda aga graafikuna, sest eelkõige praktiseeris ta seda oma varasemas loomingus.
“Maaalune” põhineb eesti mütoloogial ning räägib vägilasest, kes armastas end peita inimeste kodude lähistel maa all. Piho käsitluses mõjub ta justkui nähtamatu kodukaitsjana.
Jaan Vahtra “Kevadel (Võru maastik)”, 1946
MÜÜDUD.
Monotüüpia. Raamitud. Mõõdud: ava 28.5 x 34.5 cm
Eesti Kunstnikkude Rühma liige Jaan Vahtra (1882-1947) oli kubistlik-konstruktivistlike kompositsioonide maalimise kõrval ka maastikumaalija, kes jaotas motiivi kindlakäeliselt ruumilisteks mahtudeks. Oma viimastel eluaastatel pühendus ta eelkõige kodukandi Võrumaa, samuti Ahja ja Taevaskoja looduskaunite paikade kujutamisele. Just Võrumaa maastikku kujutab ka kevadiselt värske monotüüpia, mille kompositsioon on üles ehitatud neljaosalisena. Selle konstruktsiooni “selgrooks” on lumesulavetest üleujutatud mitmes suunas harunev jõgi. Teose vaataja jaoks kujuneb ehk siiski tähtsamaks koloriiditundlik lahendus. Sini-valged ja pruunid toonid sulavad kokku üheksainsaks varakevadiseks sümfooniaks. Jääpangad muutuvad aina rohkemaks veeks ning vettinud mätaste vahel suliseb ja soliseb. Mets silmapiiril ja põõsasrinne laulavad märtsikuist pungade puhkemise laulu.
Ivo Lill “Põhjamaa”, 2007
Klaas.
Mõõdud: 50 x 10 x 8 cm.
Skulptuuril: I. Lill 07.
Eesti klaasikunsti suurimaid nimesid, paeluvate optiliste struktuuridega klaasvormide looja Ivo Lill (1953-2019) võlub erinevate tehnikate virtuoosse valdamisega esile selle hapra materjali imelisi omadusi, mis ärgitavad meie fantaasiat ja tugevdavad ilumeelt. See on ka abstraktne ilu, esteetiline nauding, mida Lille klaasobjekte vaadeldes võib kogeda.
Poolemeetrine klaasist skulptuur “Põhjamaa” võlub talvisest jäämängust inspireeritud kontuuriga, mis tekib mahedalt mattide klaasilaamade ja lihvitud puhta klaasi koosluses. See karge ja pühalik jäädvustus on austusavaldus põhjamaise looduse karmide tuulte käes kristalliseerunud ilule – puhas iluelamuse pakkumise meistriklass.
Mall Nukke “Ego I”, 2024
Õli, akrüül, kuldamine lõuendil.
Mõõdud: ∅100 cm.
Mall Nukke näitusel “Illusioonide aeg” (Allee galeriis 4.03-29.03.2025) eksponeeritud teos on üks kolmest inimese ego puudutavast teosest. Nukke tegeleb siin kõige otsesemalt illusionistliku ruumimänguga nagu visuaalsele üllatusefektile panustav sürrealist. Kuldsesse palli paigutatud naine on eneseteadlik, kaunis ja võimekas. Iseenda ego ületamine on tema peamiseks väljakutseks ning läbi palli veerema panemise on ta oma eesmärki kohe-kohe saavutamas.
Voldemar Peil “Lõhnavad levkoid”, 1981
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 61 x 61 cm, raamiga 68 x 68 cm.
All paremal: V. Peil 81
Kunstnik Voldemar Peil (1907-1999) sündis Narvas ning maalimist õppis Pallases Ado Vabbe, Villem Ormissoni ja mitmete teiste tunnustatud kunstiõppejõudude käe all. Peil oli aktiivselt tegev ka erinevate teatrite dekoraatori ja peakunstnikuna ning kujundas üle 300 erineva lavastuse. Lilled ja maastikud olid kunstniku lemmikteemad.
Jaan Elken “1979. aasta suvi / Summer of 1979”, 2005-2022/2024
Müüdud.
Kollaaž, akrüül lõuendil.
Mõõdud: 160 x 200 cm.
Üleval paremal: J. ELKEN
Pöördel: JAAN ELKEN (s. 1954) "1979. A SUVI" AKRÜÜL, KOLLAAŽ, LÕUEND "SUMMER OF 1979" ACRYLIC, COLLAGE, CANVAS 160 x 200 cm 2005-2022/2024
2024. aastal Allee galeriis toimunud Jaan Elkeni isikunäitusel "Camino" eksponeeritud teosel on maastik võtnud kirgliku abstraheeritud kuju. Elkeni rännakud nii füüsilises kui meditatiivses, enesereflektsiooniga tegelevas maailmas leiavad väljundi maalides, milles kujundid tekivad pigem instinktiivselt kui süsteemselt. Mitmetähendusliku sõnumi lahtimuukimise jätab kunstnik aga vaatajale.
Ott Kangilaski “Kuldnokad”, 1964
Kuivnõel paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 29,5 x 19,2 cm, raamiga 50 x 37 cm.
All vasakul: Kuldnokad (kuivnõel)
All paremal: Ott Kangilaski 1964
Viljandimaal sündinud Ott Kangilaski looming toetub suures osas rahvaluulele ja -pärimustele, mida ta enne “Pallasesse” õppima asumist Tartu Ülikooli filosoofia osakonnas tudeeris.
Valdur Ohakas “Jõevaade”, 1986
MÜÜDUD.
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 40 x 50 cm, raamiga 42 x 52 cm.
All vasakul: V. OHAKAS 86
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega seitsmeks aastaks vangilaagrisse viidi.
Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Viktor Leškin “Põllulilled”, 1990
Ott Kangilaski “Utria rand”, 1948
MÜÜDUD.
Ofort paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 22,8 x 27,8 cm, raamiga 45 x 47,5 cm.
All vasakul: “Utria rand” (ofort)
All paremal: Ott Kangilaski 1948
Viljandimaal sündinud Ott Kangilaski (1911-1975) looming toetub suures osas rahvaluulele ja -pärimustele, mida ta enne “Pallasesse” õppima asumist Tartu Ülikooli filosoofia osakonnas tudeeris.
Ida-Virumaal asuv Utria (ka Udria) rand võlus Kangilaskit kahel põhjusel. Esiteks asus seal hingematvalt kaunis pankrannik, mida muuhulgas on maalinud ka kuulus vene kunstnik Ivan Šiškin. Teiseks pakkus Kangilaskile huvi rahvapärimus, mille järgi asus seal asuvas ürgorus röövlikoobas ehk Jänesekoobas, kus peatusid viikingid. Samuti võlus teda fakt, et tegu oli iidse hiiepaigaga.
Valdur Ohakas “Peegli ees”, 1983
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 42 x 33 cm.
All vasakul: V. OHAKAS 83
“Peegli ees” on suurepäraseks näiteks Valdur Ohaka (1925-1998) mitmekülgsest stiilide valdamise kunstist, kus ihutoonides fovistlikule naisekehale liitub stiliseeriv ekspressionistlik valguse-varjuga modelleerimine ja abstraktne ruumikäsitlus.
Silmapaistev on modelli karakteersuse avamine – nii poseerija näost kui kehahoiakust peegeldub enesekindlus, teatud provokatiivsus, mis on tolle aja naisaktide puhul väga harva nähtav lähenemine. Lisades maalile sinise-valge segused vaba käega tõmmatud laigud, kaasab Ohakas selle ühelt poolt loo jutustamise teenistusse (sümboliseerides peeglit, mille ees kaunis daam parajasti seisab) ning teisalt toob teosele värskelt erksa aktsendi.
Valdur Ohakas “Unistaja”, 1981
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 40 cm.
Pöördel: V Ohakas 81
Valdur Ohaka 1980. aastatel maalitud naisakte võib võtta omamoodi kontseptuaalse sarjana, milles meisterlik maalija mängis läbi erinevaid kujutamisvõimalusi. “Unistajas” on Ohakas pidamas loomingulist dialoogi Amadeo Modiglianiga, kelle maalidest tuttava unistaja poosigi on Ohakas ära tabanud.
Kunstnik viimistleb modelli mõtliku näo roosakas-punase tooniga, tehes sellest kehaosast niiviisi pildi kõige pilkupüüdvama. Just nii annab ta ilmekalt edasi ka tegevuse enda – unistamise. Tume foon – sein või draperii – on väga sobivalt valitud õrnalt kumava keha ruumiliseks esiletoomiseks.
Valdur Ohakas “Akt rohelisel vaibal”, 1960ndad
MÜÜDUD.
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 71,6 x 52,5 cm
Valdur Ohaka (1925-1998) loominguline käekiri kujunes Eerik Haameri, Johannes Greenbergi, Elmar Kitse ja Johannes Võerahansu käe all. Kunstnik mängis olulist rolli sõjajärgse eesti kunsti uuenemisprotsessis ja just 1960ndad ja 1970ndad olid tema loomingu kõrgperioodiks.
„Akt rohelisel vaibal“ kuulubki tema kunstiuuenduslikku tipp-perioodi, mil Ohakas tegeles aktiivselt vormi- ja värvikatsetustega. Tema äratuntava trepiastmestikuga Merivälja majas valminud aktis näeme korraga nii tugevaid kontuurjooni kui plastilist vormikäsitlust – kontrast, mis muutis Ohaka jaoks maalimise põnevaks mänguks. Looduslikke ookertoone on kunstnik täiendanud punakate ja rohekate värvilaikudega, lisades sellega teosele dünaamilisust ja sügavust.
Ohaka toonaseid uuenduslikke sürrealistlikus, ekspressiivses laadis loomingut ilmestab hästi ka käesoleva teose tagaküljele maalitud kaks pead.
Kaljo Simson “Tallinnas”
Evi Kaur “Kullerkupud”, 1996
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 59 x 45 cm, raamiga 63 x 49 cm.
All paremal: EK. '96
Evi Kaur (s 1958) sai oma kunstihariduse Tartu Kunstikoolis tuntud kunstnike Harry Puderselli, Alfred Kongo, Lola Liivat-Makarova, Helle Vahersalu jt. käe all. Peamiselt loob Kaur õlimaalis ning on sellega tegelenud 1990. aastast.
"Kullerkupud" annab edasi kunstniku vaimustust varasuve üheks sümboliks kujunenud kullerkuppude vastu. Esile tõstes nii õielehtede tumedamaid kui heledamaid toone, annab ta edasi kimbu värskust ja sügavust. Kunstnik pöörab tähelepanu ka abstraktsele taustale, mis kannab omakorda endas küpseid toone.
Evi Kaur “Krüsanteemid”, 1995
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 60 x 44,5 cm, raamiga 67 x 52 cm.
All paremal: EK '95
Viljandis elav ja Tartu Kunstikoolis Harri Puderselli käe all õppinud Evi Kaur on oma pika karjääri jooksul katsetanud mitmete erinevate tehnikatega, kuid kõige enam eelistab õlimaali. Mitmetel näitustel osalenud kunstnik ütleb oma loomeprotsessi kohta ise, et järgib tunnet, mis ütleb: "Ei saa maalimata jätta."
Elisabeth Kurre “Otepää”
MÜÜDUD.
Segatehnika kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 49 x 69 cm, raamiga 54 x 74 cm.
Põlvamaalt Rasinalt pärit Elisabeth Kurre õppis Pallases Triigi, Vardi ja Liimandi käe all. Peale Tartu Kõrgema Kujutava Kunsti kursuste lõpetamist 1943. aastal esines kunstnik järjekindlalt Tartu näitustel, paistes silma akti-, portree-, natüürmordi- ja lillemaalijana. Kurre oli üks neist kunstnikest, kes hoolimata suurepärastest tulemustest tõugati nõukogude liidu karmi kunstipoliitika tõttu kunstielust kõrvale, visati välja Kunstnike Liidust ja võeti sinna tagasi alles 1960-ndail, mil riiklikud meetmed leevenesid.
Tiit Markin “Rannamaastik”, 1993
MÜÜDUD.
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 49 x 94 cm, raamiga 57,5 x 102,5 cm.
All paremal: T Markin 93
August Janseni käe all maalima õppinud Tiit Markinist kujunes põhjarannikul asuva rannaküla Eisma armastatumaid kunstiõpetajaid. Selle kandi tuntuima kunstniku, Richard Uutmaa eeskujul paelusid tedagi enim just meri ja loodus laiemalt.
Eduard Poland “Männid liivikul”, 1938
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 70,5 x 90,5 cm.
All paremal: Ed. Poland 1938
Tartumaal Võrtsjärve ääres sündinud Eduard Poland (1883-1957) tundis huvi maalimise vastu juba noore poisina, kui oma pereliikmetest fotode järgi portreid maalis. Hiljem kogemustepagasit nii Saksamaal, Prantsusmaal kui Itaalias täiendanud Poland töötas lisaks maalijaametile ka teatrikunstnikuna ja sellega haakuvat monumentaalsust leiame tema vabaloominguski.
Polandi teosed võluvad oma vahetu looduselamuse pakkumisega, millesse on segatud mõõdukas annus tema enda fantaasiat. Maastikumaal kujunes tema põhižanriks 1920ndatest alates ning männid, sageli kanarbikuga kaetud küngastel või liivikuil, olid tema muutumatud lemmikud. Enamasti kujutas ta neid õhtuvalguses, juba hämarduva taeva all, mis andis ta maalidele romantilise, muinasjutulise oleku.
Polandi loomingu üks suurimaid teoseid, “Männid liivikul” mõjub justkui kunstiline pastoraal karmile põhjamaa loodusele, kus tuult ja vihma trotsivad männipuud hoiavad kaitsvalt üksteise ligi. Meisterlikult on kunstnik kujutanud liivase pinna tuulest uhutud mustreid ning õhtupäikese eredat kuma puutüvedel. Hoolimata õhtusest ajast, mõjuvad taevast katvad loojanguroosad pilved õhulise ja helgena, demonstreerides Polandi suurepärast atmosfääri edasi andmise oskust.
Boris Ottenberg “Kodutee”, 1938
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 19,5 x 27,5 cm, raamiga 33,4 x 42 cm.
All paremal: B. Ottenberg 38
Saksa perekonnast pärit Boris Ottenberg (1891-1946) võttis aktiivselt osa siinsest kunstielust. Tal oli palju eestlastest tuttavaid ja ostjaid, kellele imponeerisid tema tundliku loodusevaatleja natuur ja juugendstiili mõjutustega teosed.
Nigul Espe “Kased”, 1966
Nigul Espe “Õhtukumas kodujärv”, 1954
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 27 x 34,5 cm, raamiga 40,5 x 48,5 cm.
All paremal: Nigul Espe 1954
Nigul Espe (1907-1970) loomingulised motiivid olid otseselt seotud tema enda eluga, mis sidusid teda eelkõige kahe linnaga, Pärnu ja Tartuga. Sündinud küll Riias, kolisid nad perega poisi 8-aastaseks saades Sindi alevikku, kus möödus tema lapsepõlv. Hiljem Tartusse Pallasesse õppima asunud Espe seadiski end just sinna peale kooli lõppu sisse, kus muuhulgas asus pidama kultuurirahva üht lemmikkohvikut nimega “Ko-Ko-Ko”.
Ka käesolev, õhtukuma soojade toonidega võluv maal on suure tõenäosusega maalitud kuskil Pärnu ja Tartu ümbruses või nende vahelisel alal.
Jaan Elken “Ming dynasty landscape II”, 2020/2021
Benita Vomm “Armastus”, 1951
MÜÜDUD.
Õli lõuendil.
Mõõdud: 61 x 61 cm, koos raamiga 64 x 64 cm.
Pallaslane Benita Vomm (1908-2005) oli neid pagulusse läinud eesti maalijaid, kelle loominguline areng uuel kodumaal tegi läbi põhimõttelise muutuse pallaslikust uusrealismist abstraktsionalismi ja dekorativismi. End teispool ookeani kunstis taas leidnud Vomm käsitleb teosel igavese armastuse teemat.