Arukülast pärit maalikunstnik Andrei Jegorov (1878 – 1954) kaotas juba 3-aastasena oma kuulmise, mistõttu sai esimese hariduse kurttummade koolis. Oma vitaalsusest hoolimata võis ta poisina tunde tegelda oma meelistegevuse joonistamisega, sest just nägemine oli tema trumbiks maailma kogemisel. Nii oskas ta märgata tuult selle paituse ning okste liikumise järgi ning kandis kogemuse otse paberile.
Jegorovi maastikes on alati tunda inimese lähedust, olgu selleks siis jäljed lumel, kaugusest paistev korstnasuits või korrektselt laotud palgivirn. “Talvemaastikus jõega” on neid märke mitmeid ning külmumata jõe kaldal olev roheliste aknaluukidega maja viib mõttele, et teose võis tellida selle maja omanik. Ahtraid kaski ning ümaraid pinnavorme vaadeldes viib mõte paratamatult lõunasse, kas Põlva- või Petserimaale, aga võib olla ka teispool piiri.
Maal on teostatud hoolikalt ning tähelepanu väärib puudeviimistlus, mille oksad justkui tahaks külma käes õrnusest kildudeks krõbiseda. Meisterlikult on Jegorov siin lahendanud ka klaasjalt peegeldava veesilma ning maastikule sügavuse andmise, mille lõpp hajub silmapiiri.
E-pood
Näitan 751–765 tulemust 784-st
Mauri Gross “Sosista edasi”, 2021
MÜÜDUD.
Õli puidul.
Mõõdud: 129 x 82 cm (raamiga 132,5 x 85,5 cm).
Flat-screen televiisori mõõtudes kunstiteose "Sosista edasi" tihedat taimestikku lähemalt uurima asudes jääb pilk üsna kiirelt peatuma vaid ühte õide või kõrrelehte korraga. Sellest mitmekihilisest taimerägastikust leiab rahu, aega ning salapärase tuuleiili hüpnotiseeriva sosina: "Tule ja tantsime koos!"
Mauri Gross on alates aastast 2008 vabakutseline kunstnik, kes viljeleb õlimaali ja graafikat. Ta on lõpetanud Tartu Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia maali eriala. Alates 2013 on Eesti Kunstnike Liidu liige ja alates 2015 Maalikunstnike Liidu liige. Näitustel osalenud alates aastast 1991, sealhulgas viimasel viiel aastal osalenud rohkem kui 20 näitusel.
Vaata ka kunstniku tõlgendust oma loomingust, sh käesolevast maalist: https://www.youtube.com/watch?v=uHxggYGp5Iw&t=12s
Mauri Gross “Punastab”, 2021
MÜÜDUD.
Õli, lõuend.
Mõõdud: 50 x 60 cm
Mauri Gross on alates aastast 2008 vabakutseline kunstnik, kes viljeleb õlimaali ja graafikat. Ta on lõpetanud Tartu Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia maali eriala. Alates 2013 on Eesti Kunstnike Liidu liige ja alates 2015 Maalikunstnike Liidu liige. Näitustel osalenud alates aastast 1991, sealhulgas viimasel viiel aastal osalenud rohkem kui 20 näitusel.
Teos oli väljas Allee galeriis dets 2021-märts 2022 avatud näitusel “S U G U V Õ S A 4”.
Erich Pehap “Piknik”, 1947
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud: 22,6 x 25,7 cm. Raamiga: 43,6 x 50,6 cm.
Graafiku ja maalikunstniku, 1949. aastal Kanadasse emigreerunud Erich (Eric) Pehapi (1912-1983) roll toonase kunstimaastiku novaatorliku eestseisjana oli märkimisväärne. Juba sõja ajal põgenikelaagris korraldas ta eesti kunsti näitusi ning jätkas selle edendamist ka hiljem Kanadas.
Käesolev teos on valminud tema Rootsi perioodil, mil kunstnik töötas reklaamibüroos ning nädalavahetuseti tegeles oma lemmiktegevuse ehk maalimisega. Katsetusaltina on Pehap siin vaid üht tooni kasutades andnud edasi õdusa pühapäeva sooja idülli.
Käesolev teos on eksponeeritud septembris 2022 Allee galeriis toimuval Erich Pehapi mälestusnäitusel.
Elmar Kell “Tants kurega”
Eduard Spoerer “Austrikasvandus Normandias”, 19. sajandi lõpp
Õli. Raamitud.
Mõõdud: 46,4 x 65 cm. Raamiga 59 x 77 cm.
Tallinnas sündinud Eduard Spoerer (1841-1898) õppis 1859-1868 Peterburi Kunstide Akadeemias. Alates 1870. aastast elas ta Düsseldorfis, kus sai muuhulgas näpunäiteid kuulsalt baltisaksa kunstnikult Eugen Dückerilt. Peale Saksamaa ja Šveitsi on Spoerer palju maalinud Prantsusmaal, eriti Bretannias ja Normandias. Just viimase aineil on valminud ka käesolev teos.
Raivo Vare “Jõemaastik paadiga”, 1964.
MÜÜDUD
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 54 x 81,3 cm (koos raamiga 66 x 92,5 cm).
Tartumaal sündinud Raivo Vare lõpetas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi maali alal 1951. aastal. Suure loodusearmastajana ühendas Vare oma kaks kirge, metsanduse ja kunsti. Nii on tema loodusemaalidel tunda teadlase siirast huvi kujutatava vastu.
Mauri Gross “Rookatus”, 2021
MÜÜDUD.
Õli, lõuend.
Mõõdud: 81 x 91 cm
Mauri Gross on alates aastast 2008 vabakutseline kunstnik, kes viljeleb õlimaali ja graafikat. Ta on lõpetanud Tartu Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia maali eriala. Alates 2013 on Eesti Kunstnike Liidu liige ja alates 2015 Maalikunstnike Liidu liige. Näitustel osalenud alates aastast 1991, sealhulgas viimasel viiel aastal osalenud rohkem kui 20 näitusel.
Teos oli väljas Allee galeriis dets 2021-märts 2022 avatud näitusel “S U G U V Õ S A 4”.
Erich Pehap “Sadam”, 1948
Litograafia, koloreeritud tušiga. Raamitud.
Mõõdud: Plm 13,7 x 16,2 cm. Koos raamiga 27,1 x 32,1 cm.
Viljandist pärit Erich Pehap (1912-1981) õppis Pallases maalikunsti, Riigi Kunstitööstuskoolis keraamikat ja tarbegraafikat, ning 1939 lõpetas Pallase graafikuna. 1943 aastal asus Pehap elama Soome ja peale seda Rootsi, kus juba esimesel aastal sai hulgaliselt tellimusi tarbegraafikuna. 1949 siirdus kunstnik Kanadasse Torontosse, kus lisas enda portfooliosse veel ühe kunstiliigi lõpetades Montreali Mehaanilise Joonestamise Instituudi kujunduskunsti erialal. Kanadas osales Pehap aktiivselt kohalikus kunstielus, tal oli 19 isikunäitust ning lisaks osales ta lugematutel ühisnäitustel.
Erich Pehap “Rock kontsert”, 1971
MÜÜDUD
Linoollõige. Raamitud.
Mõõdud: Plm 49 x 43,5 cm. Koos raamiga 77,1 x 71,3 cm.
Viljandist pärit Erich Pehap (1912-1981) õppis Pallases maalikunsti, Riigi Kunstitööstuskoolis keraamikat ja tarbegraafikat, ning 1939 lõpetas Pallase graafikuna. 1943 aastal asus Pehap elama Soome ja peale seda Rootsi, kus juba esimesel aastal sai hulgaliselt tellimusi tarbegraafikuna. 1949 siirdus kunstnik Kanadasse Torontosse, kus lisas enda portfooliosse veel ühe kunstiliigi lõpetades Montreali Mehaanilise Joonestamise Instituudi kujunduskunsti erialal. Kanadas osales Pehap aktiivselt kohalikus kunstielus, tal oli 19 isikunäitust ning lisaks osales ta lugematutel ühisnäitustel.
Kunstnik töötas välja enda kõrgtrükitehnika, millele andis nime “new direct method“. Käesolev teos “Rock-kontsert” on reprodutseeritud tema teoseid koondavas raamatus “Eric Pehap: Paintings & Graphics” (Toronto, 1981) ning on eksponeeritud Allee galerii näitusel septembris 2022.
Paul Burman “Natüürmort puuviljadega”, 1930ndad
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud: 23,5 x 30 cm, koos raamiga 45,7 x 51,2 cm.
Enne esimest maailmasõda Pariisis eesti kunstnike kogukonnas elanud ning seal Jaan Koorti, Aleksander Tassa ja Nikolai Triigiga lähedalt suhelnud Paul Burman (1888-1934) maalis ja joonistas toona peamiselt looduspilte ja maastikuvaateid ning ühtlasi kujunes temast eesti esimene animalist. Hilisemas loomingus moodustasid olulise osa tema plokilehtedele maalitud akvarellid, kus kunstnik jätkas maastike ja lilledega, natüürmortide puhul tihti õunte ja banaanidega. Harva verbaalselt suhtleva kunstniku jaoks tähendas looming elu ja vabadust, see toetas tema eksistentsi ka Merimetsa haiglas ravil olles. Suuresti tänu kunstisõbrast raviarstile Leo von Kügelgenile ongi säilinud Burmani hilisem loomepärand.
Käesolevas teoses annab kunstnik meisterlikult ja puhta värviga edasi õunte vormi ja faktuuri. Nii võib neid võrrelda Paul Cézanne’i analoogiliste etüüdidega, mis Burmaniga võrreldes on küll tumedama koloriidiga, ent sarnase ülesehitusega. Helge ja lakooniline visuaalse mulje edasikandmine mõjus moodsa ning vahetuna nii nende loomise hetkel kui nüüd, pea sada aastat hiljem.
Eduard Wiiralt “Näkk”, 1926
MÜÜDUD
Puulõige. Raamitud.
Mõõdud: 21,5 x 16,6 cm
Odessast pärit ukrainlanna Halina Izdebska ning tema poolakast abikaasa Vladimir Izdebsky aitasid Wiiraltil Pariisis end sisse seada. Nii pakkusid nad talle 1925. aasta lõpus ulualust kuniks kunstnik leidis endale korteri Montparnasse’il, Impasse du Rouet 7. Samasugust lahkust eestlaste vastu on pere pakkunud ka teistele eestlastele, muuhulgas peatusid seal Kuno Veeber ja Adamson-Eric.
Tänutäheks abi eest valmis Wiiraltil teos „Näkk“, mis sai illustreerima Halina Izdebska luulekogu „La naiade ivre“ (eesti k. „Joobunud najaad“; kirjastus Ceux qui viennent, Pariis 1926), täpsemini selle luuletust „L’arc en ciel“, 1927 (eesti k. „Vikerkaar“). Najaadid, kreeka mütoloogiast tuntud imekaunid nümfid valvasid allikaid ja järvi. Wiiralti õrn ja malbe olekuga najaad on asetatud kuupaistel järvestseeni, millel laines lokkidega kaunitar graatsiliselt öist suplust naudib.
Raivo Järvi “Jõehobu trepikojas”, 1978
Litograafia. Soovi korral saame abiks olla teosele raami valimisel ja kergel puhastamisel.
Mõõdud: Lm 56,5 x 44 cm, plm 53,5 x 40,5 cm.
Raivo Järvi (1954-2012) lõpetas ERKI 1979. aastal graafikuna ning sai peagi tuntuks imeliste loomapiltide joonistaja ning lugude jutustajana. "Jõehobu trepikojas" on ühest küljest nii koduselt lähedane kui sürreaalselt müstiline teos, mis peegeldab hästi "Jutupliiatsi" autori fantaasiarikast maailma.
Eduard Wiiralt “Päevalehte lugemas”, 1918
MÜÜDUD
Kõrgtrükk, tsinkograafia. Raamitud.
Mõõdud: kujutise mõõt 9 x 5,9 cm, koos raamiga 43 x 35,5 cm.
Teos on valminud 1918. aastal illustratsioonina Henrik Saare raamatule "Käbid torbiku sees". Päevalehte lugev ja piipu popsutav vanahärra on Wiiralti vanaisa Jüri Assur, keda kunstnik natuuris raamatu jaoks joonistas.
Avo Keerend “Pajude all”, 1956
MÜÜDUD
Linoollõige. Raamitud.
Mõõdud: Plm 23,5 x 18,3 cm. Koos raamiga 42 x 37 cm
Peale kogu Eesti kunstielu karmilt akadeemilise kuiva realismi raamidesse surunud stalinismi olid 1950. aastate teine pool Avo Keerendi (1920-2012) jaoks uus loomingulise vabaduse periood. Keerendist kujuneb kiiresti omanäoline lüürilise meeleoluga graafika looja, sagedasteks motiivideks figuraalkompositsioon ja maastik.
Erakordselt võluv on 1956. aastal valminud meisterlik linoollõige “Pajude all”, mis peab motiivina dialoogi nii 17. sajandi hollandi külapiltide kui 1930. aastate eesti graafikaga. Tegevuspaik – vana eesti taluõu, hoone ilmselt 19. sajandist – ei jäta kahtlust kunstniku soovis avaldada austust kodumaa taluatmosfäärile, kodanliku aja talumajapidamisele, kodutundele kui sellisele (samal ajal on talurahvas aetud vägivaldselt tööle kollektiivmajandistesse ja üksiktalud ametlikult põlu all).
Kuigi kompositsiooni keskmes on võimsa ladvaga paju, mis kaardub üle vana talumaja, elustavad teost stafaažina väiksed inimkujud, samuti rangidega hobused – küla põhiline liiklus- ja töövahend.