Õli lõuendil. 1957.
Mõõdud: 65 x 80,2 cm.
All vasakul: E. Silm 57 Pöördel, alusraamile kleebitud paberil: "NATÜÜRMORT PUUVILJADEGA" 57
Maali- ja teatrikunstnik Elsa Starcenko-Silm (1925-2018) lõpetas ERKI 1951. aastal. Aastaid Nukuteatris töötanud kunstniku leivanumbriks teatris olid nukud ja lavamaalingud, lõuendile valmisid aga peamiselt natüürmordid ja maastikud.
Jansenlikus laadis maalitud teoses „Natüürmort puuviljadega“ kasutab Starcenko-Silm enda kogemust lavakujunduse alal, luues harmoonilise kompositsiooni, milles igal elemendil on oma koht. 1950-ndate keskel tegeleti palju materiaalsuse tabamisega ning prooviti läbi maali edasi anda esemete pehmust, läiget, struktuuri. Sügiseselt mahlaste õunte ja ahvatlevate viinamarjadega on kunstnikul see hästi õnnestunud. Väljakallatud märjukesega lööb Starcenko-Silm aga toosti sügisele, mida rõhutavad veelgi oksad vaasis. See on meeleolukas, impressionismi ja realismi omavahelisi piire kompav soe vaade soojale septembrikuisele õhtule.
Õlimaal
Näitan kõiki 3 tulemust
Sirje Runge “Arhitektoon 7”, 1998
Õli lõuendil.
Mõõdud: 80 x 120 cm
All paremal: sir
Pöördel: Sirje Runge "arhitektoon 7" 80 x 120 cm 1998
1980. aastatest alates võtab Sirje Runge (s 1950) looming uue suuna ülipeenele värvitundlikkusele. Kunstniku intuitsioonil põhinev sõnum edastatakse läbi õhkõrnade üleminekute. Ka geomeetrilised vormid tema töödes eksisteerivad pigem värvitoonide edasiandja kui kujundi endana. Kunstiteadlane Eha Komissarov on kirjutanud: “Sealjuures puudub värvil, mida Sirje Runge nii enesekindlalt usaldab, konkreetsus: see, mis meid pildil haarab, on varjundite ülipeen vaheldumine, värelus, mille taga on lõputu arv vaevumärgatavaid üleminekuid. Et tegevus toimub kõigest ühe-kahe lähedase värvitooni piirides, erineb saadud efekt mõneti traditsioonilisest õlimaalidega saavutatud muljest. Sirje Runge tühjades ja õhulistes pildiruumides muutuvad kaugused väga tinglikeks, füüsilised ulatused abstraheeruvad temas, nagu kõik muu, mis on sattunud õhuruumi” (“Sirje Runge: maalid, 1969-1986. Kataloog”, järelsõna).
Silvia Jõgever “Baleriin roosas kleidis”, 1962
MÜÜDUD
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 62 x 51 cm
Silvia Jõgeveri (1924-2005), nagu mitme teise hilispallaslasest naiskunstniku loomingut iseloomustab uusrealistliku väljenduslaadi edasiarendamine 1960. aastatel isikupäraselt dekoratiivseks laadiks ning Jõgeveri puhul saab seda seostada fovismi järgiva vormistilisatsiooniga.
Naisaktid ja naiseportreed on Jõgeveri meelisžanrid ja 1962. aastal maalitud “Baleriin roosas kleidis” on hea näide selle kümnendi moodsast eesti kunstist. Tollal populaarse, tugeval kontuurjoonel baseeruva nn karmi stiili ühendab Jõgever sujuvalt foovilike suurte värvipindade ja üldistavate joontega.
Teoses valitsev mõtlik meeleolu on tunnetuslikuks kontrastiks modelli elukutsega seonduvale – tants kui rõõm. Väga huvitav ja koloriidilt meisterlik ning samas üllatav on opereerimine väheste värvitoonidega. Nii tasakaalustab lillat tausta tantsijanna roosa kleit, teose värviaktsendiks on aga kleidi sinised õlapaelad.