Aleksander Remmel (1898-1982) lõpetas 1917 Rakvere Õpetajate Seminari ning õppis kunstikoolis Pallas 1920-1923, mille lõpetas joonistusõpetaja kutsega. 12 aastat hiljem astus Remmel uuesti Pallasesse maali erialale, mille omakorda lõpetas 1937 Ado Vabbe käe all.
1951-1962 oli Remmel Tartu Kunstikooli direktor, peale mida suundus 15 aastaks ENSV Haridusministeeriumi kunstikasvatuse komisjoni esimehe ametikohale. Remmel oli ka paljude kunstiõpikute ja üldhariduskoolide kunstiõpetuse programmide koostaja. Tema kirglik armastus maalimise vastu kestis kogu elu.
Aleksander Remmel oli klassikalise pallasliku koolkonna esindaja. Käesolev maal “Akt külgvaates” aastast 1949 on maalitud vaatamata karmile ajale eht pallaslikus stiilis ja koloriidis.
Õlimaal
Näitan kõiki 3 tulemust
Saskia Kasemaa “Kompositsioon “Sügis””
Õli lõuendil. 1981. Raamitud.
All paremal: S. Kasemaa 81.
Pöördel alusraamil: Kompositsioon "Sügis" õli, lõuend 83x61
Tartu maalija Saskia Kasemaa (1945-2019) teos lähtub ühelt poolt 1970. aastate tööpaatosest, kuid teisalt teeb seda modernses võtmes. Seetõttu on esikohal maali visuaalsed väärtused ning allegoorilisus. Teose kompositsioonilise terviku moodustavad kolm žanri: figuurimaal (sügisande vedavad töölised), maastikumaal (tegevus toimub Lõuna-Eesti looduses) ja natüürmort (maali esiplaanil asetsev kast kõrvitsatega ja teiste juurviljadega). Rikkuse allegooriana tõlgendatav maal kannab endas sügise magusat aroomi ja päikesesooja täis laadinud looduse sooja tunnet.
Sirje Runge “Arhitektoon 7”, 1998
Õli lõuendil.
Mõõdud: 80 x 120 cm
All paremal: sir
Pöördel: Sirje Runge "arhitektoon 7" 80 x 120 cm 1998
1980. aastatest alates võtab Sirje Runge (s 1950) looming uue suuna ülipeenele värvitundlikkusele. Kunstniku intuitsioonil põhinev sõnum edastatakse läbi õhkõrnade üleminekute. Ka geomeetrilised vormid tema töödes eksisteerivad pigem värvitoonide edasiandja kui kujundi endana. Kunstiteadlane Eha Komissarov on kirjutanud: “Sealjuures puudub värvil, mida Sirje Runge nii enesekindlalt usaldab, konkreetsus: see, mis meid pildil haarab, on varjundite ülipeen vaheldumine, värelus, mille taga on lõputu arv vaevumärgatavaid üleminekuid. Et tegevus toimub kõigest ühe-kahe lähedase värvitooni piirides, erineb saadud efekt mõneti traditsioonilisest õlimaalidega saavutatud muljest. Sirje Runge tühjades ja õhulistes pildiruumides muutuvad kaugused väga tinglikeks, füüsilised ulatused abstraheeruvad temas, nagu kõik muu, mis on sattunud õhuruumi” (“Sirje Runge: maalid, 1969-1986. Kataloog”, järelsõna).