Õlimaal
Näitan 1–100 tulemust 433-st
Benita Vomm “Lilled”, 1991
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 46,5 x 50,5 cm, raamiga 56 x 60 cm.
All paremal: B. Vomm 1991
Pöördel: BENITA VOMM, ARTIST "LILLED", ÕLI 1991 "FLOWERS", OIL 1991
Rakverest pärit Benita Vomm (1908-2005) lõpetas 1929. aastal Pallase kunstikooli, kuid sõjakeerises põgenes perega Eestist. End Kanadasse sisse seadnud kunstniku looming on helge ja värviküllane. Lisaks portreedele armastas Vomm kujutada lilli.
Benita abikaasa oli skulptor August Vomm.
Viktor Leškin “Sügis metsas”, 1987
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 50,5 x 70,5 cm, raamiga 60 x 80 cm.
All paremal: V. Leškin 1987.
Pöördel: Leškin Viktor Semjon'i p. Sünd 1914.a teostatud 1987. "Sügis metsas"
Eesti tõeline patrioot Viktor Leškin (1914-1998) oli seto-vene päritolu kunstnik, kes lõpetanud kolm erinevat Tallinna kunstikooli. Leškin armastas Eestimaad ning õppis omal käel selgeks nii selle keele kui kultuuri. Olles 38 aastat ERKI õppejõud, kasvatas ta üles mitmeid põlvkondi Eesti kunstnikke.
Viktor Karrus “Talvemaastik”, 1975
Õli kartongil. Teos on müügil raamimata kujul. Soovi korral saame abiks olla raamimisel.
Mõõdud: 31,4 x 40 cm.
All paremal: V K 75
Tartus sündinud ja kasvanud ning 1940. aastal “Pallase” lõpetanud Viktor Karrus (1913-1991) kolis hiljem Tallinnasse, kus muuhulgas osales Balti jaama seinamaalide teostamisel koos Uutmaa, Okase ja Sagritsaga. Karrus on toonud eesti kunsti maaliliselt nauditavaid maastiku- ja linnavaateid
Viktor Karrus “Värvides maastik”, 1971
Õli kartongil. Teos on müügil raamimata kujul. Soovi korral saame abiks olla raamimisel.
Mõõdud: 34,5 x 41,2 cm.
All paremal: V. Karrus 71
Tartus sündinud ja kasvanud ning 1940. aastal “Pallase” lõpetanud Viktor Karrus (1913-1991) kolis hiljem Tallinnasse, kus muuhulgas osales Balti jaama seinamaalide teostamisel koos Uutmaa, Okase ja Sagritsaga. Karrus on toonud eesti kunsti maaliliselt nauditavaid maastiku- ja linnavaateid
Maks Roosma “Mets”, 1930-1940
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 34,8 x 27 cm, raamiga 47 x 39 cm.
All paremal: MRoosman
Eesti rahvusliku klaasikoolkonna rajaja Maks Roosma (Roosmann, 1909-1971) oli ka virtuoosne joonistaja ja graafik, kelle õpetajaks neis valdkondades oli legendaarne Günther Reindorff. 1937. aastal pälvis kunstnik Pariisi maailmanäituse kuldmedali.
Aleksei Viilup “Talumaastik kraaviga”, 1940-1950
Õli lõuend kleebitud vineerile. Raamitud.
Mõõdud: 28 x 39,5 cm, raamiga 42 x 54 cm.
Aleksei Viilup (1916-1978) lõpetas 1941. aastal J. Koorti nimelise Riigi Rakenduskunsti kooli. Pärast sõda töötas ARS'is ja maalis selle kõrvalt erinevaid žanreid. Antud etüüd on talle iseloomulikus kerges, voolavas laadis ja heledas koloriidis.
August Pulst “Suvine aed õitsva õunapuuga”
Õli vineeril. Raamitud.
Mõõdud: 61 x 47,5 cm.
Pöördel: A. PULST 61×47,5
Enne I maailmasõda koos Konstantin Süvaloga Riia kunstikoolis õppinud maalija ja museoloog August Pulst (1889-1977) jäi oma kunstilises loomingus truuks impressionistlikule käsitluslaadile. Kunstiteadlane Mai Levin on kirjutanud, et Pulsti mõjutasid “juugendajastu kunstile laiemalt omane kevadevaimustus, helenenud koloriit ja kompositsioonitunnetus, mida ta koges Riia kunstimiljöös” (“August Pulst kunstnikuna”, 2025, lk 31).
Helgus ja värskus iseloomustavad ka käesolevat, hetke meeleolu tabamisele keskendunud maali, milles võluvad õhuvirvendused ja kiire pintslitöö. Tuules võbelevad puulehed esiplaanil ja tinglikult maalitud metsaviir taustal moodustavad ühe maalilise terviku, millesse harmooniliselt sulandub ka maja. Kujutage vaid, kui mõnus oleks sealsel rõdul istudes hommikust kohvi nautida – miljonivaade õitsvale aiale!
Väino Paris “Sünnipäeva kimp”, 1990
Ene Korstnik “Tormine rand”, 1993
Voldemar Peil “Tuuline rand”
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 60 x 75 cm, raamiga 65 x 80 cm
All paremal: V. Peil
Kunstnik Voldemar Peil (1907-1999) sündis Narvas ning maalimist õppis Pallases Ado Vabbe, Villem Ormissoni ja mitmete teiste tunnustatud kunstiõppejõudude käe all. Peil oli aktiivselt tegev ka erinevate teatrite dekoraatori ja peakunstnikuna ning kujundas üle 300 erineva lavastuse. Lilled ja maastikud olid kunstniku lemmikteemad.
Ardo Sivadi “Maastik majadega”
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 61,5 cm, raamiga 59 x 70 cm.
Ardo Sivadi (1900-1966) sündis ja kasvas piirilinnas Narvas. Kunstihuvi ärkas poisis varakult ning juba kooliõpilasena käis ta abiks kunstnik Semjonovi juures, kelle täita olid Narva kirikute maalitellimused. Vaheaegadega „Pallases“ tudeerinud kunstnik õppis nii Konrad Mäe kui teiste tunnustatud õppejõudude käe all ning lõpetas selle Ado Vabbe õpilasena.
Anatoli Strahhov “Kalurite saar II”, 2025
Akrüül, õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 61 cm, raamiga 65 x 76 cm.
All paremal: STRAHHOV. A
Pöördel: "KALURITE SAAR" II STRAHHOV. A TALLINN. 2025 AKR. ÕLI
Ukrainas sündinud Anatoli Strahhov (s 1946) lõpetas ERKI maali erialal 1975. aastal ning on peale seda osalenud oma loominguga arvukatel näitustel. 1987. aastast Eesti Kunstnike Liitu kuuluval Strahhovil on välja kujunenud oma kindel käekiri, kus käsikäes inimesega figureerivad loomad.
Priidu Aavik “Iru nõlvadel”, 1967
Priidu Aavik “Ruila”, 1977
Valdur Ohakas “Jõevaade”, 1986
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 40 x 50 cm, raamiga 42 x 52 cm.
All vasakul: V. OHAKAS 86
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega seitsmeks aastaks vangilaagrisse viidi.
Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Valdur Ohakas “Sügisene maastik”, 1985
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 69,5 x 50 cm, raamiga 75 x 55 cm.
All paremal: V. OHAKAS 85
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Andrus Rõuk “Vaimuvõlu”. 3., 2005
Õli lõuendil.
Mõõdud: 75 x 65 cm
All paremal: RÕUK
Pöördel: Andrus Rõuk "Vaimuvõlu" 3. 2005 õli, lõuend (75 x 65)
Tallinnast pärit maalikunstnik ja luuletaja Andrus Rõuk (s. 1957) õppis EKAs, tolleaegses ERKIs, arhitektuuri ja seejärel teatrikujundust, lõpetades viimase eriala aastal 1989. Rõuk on alates 1977. aastast osalenud kümnetel isiku- ja grupinäitustel Eestis ja välismaal ning on autasustatud 2018. aastal ka Valgetähe IV. klassi teenetemärgiga.
Lisaks erakordselt produktiivsele tööle maalikunstnikuna on Rõuk kujundanud mitmeid teatrilavastusi ja filme ning kirjutanud arvukalt luulet, mida on avaldatud nii Loomingus kui ka Vikerkaares. Just oma patriootliku, 1981. aastal Loomingus ilmunud luuletuse "Silmades taevas ja meri" tõttu — mille esimesed tähed moodustasid sõna SINIMUSTVALGE — heideti Rõuk tolleaegsete ENSV võimude poolt kunstiinstituudist välja, kuhu tal lubati naaseda alles kolm aastat hiljem.
Vabariigi algusaastatel astus Rõuk Eesti Kunstnike Liitu ning hakkas välja arendama sedasama omanäolist abstraktset stiili, mida näeme ka käesoleval, 2005. aastal valminud õlimaalil "Vaimuvõlu 3". Rõuk ise on oma eeskujudena muuhulgas välja toonud Rene Magritte'i ja eriti Joan Miro'd, kelle sümbolite sulandamine geomeetriaga on kunstnikule palju mõju avaldanud.
Valdur Ohakas “Suveõhtu” 1986
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 40 x 35 cm, raamiga 47 x 43 cm.
All paremal: V OHAKAS 86
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Valdur Ohakas “Vaade orgu”, 1978
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 85 x 104,5 cm, raamiga 93 x 112 cm.
All paremal: V. OHAKAS 78
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Valdemar Väli “Kullerkupud”, 1983
Marju Bormeister “Talu Saaremaal”, 1992
Õli masoniidil.
Mõõdud: 23,5 x 37 cm.
All paremal: M. BORMEISTER
Pöördel: MARJU BORMEISTER Tallinn, 1992 Talu. Saaremaal. (Muhumaa, Liiva küla Paali talu) õli orgallit
Teos on müügil raamimata kujul. Soovi korral saame abiks olla raamimisel.
Marju Bormeister sai juba geenidega kaasa kunstiande. 1985. aastal ERKI maalikunstniku ja pedagoogina lõpetanud Bormeister armastab oma loomingus kasutada motiive loodusest, lisaks maastike kujutamisele ka kõnekaid sümboleid nagu kala või kukk.
Ivar Kaasik “Puu, pilved ja laine”, 2016
Õli lõuendil.
Mõõdud: 90 x 100 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Pöördel alusraamil: Puu, pilved ja laine IVAR KAASIK
Pöördel: IVAR KAASIK, 2016. Autori signeering.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Boris Ottenberg “Kevadine Toolse”, 1934
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 19,8 x 27,6 cm, raamiga 26 x 34 cm.
All paremal: B. Ottenberg
Pöördel: B. Ottenberg Kevadine Toolse 1934
Saksa perekonnast pärit Boris Ottenberg (1891-1946) võttis aktiivselt osa siinsest kunstielust. Tal oli palju eestlastest tuttavaid ja ostjaid, kellele imponeerisid tema tundliku loodusevaatleja natuur ja juugendstiili mõjutustega teosed.
Ottenberg armastas maalida natuurist ja nii jõudis ta mööda Eestimaad maalilisi paiku otsides Toilasse, kus peatus tuntud luuletaja Igor Severjanini juures – oli ju Ida-Virumaa põhjarannik traditsiooniliselt armastatud suvituskoht. Sealt polnud kauge maa ka Toolseni, mille järsk kallas on käesoleval teosel kunstniku tähelepanu võitnud.
Evi Kaur “Valged pojengid”, 2000
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 60 x 48 cm, raamiga 66 x 53,5 cm.
All paremal: EK. 2000
Viljandis elav ja Tartu Kunstikoolis Harri Puderselli käe all õppinud Evi Kaur on oma pika karjääri jooksul katsetanud mitmete erinevate tehnikatega, kuid kõige enam eelistab õlimaali. Mitmetel näitustel osalenud kunstnik ütleb oma loomeprotsessi kohta ise, et järgib tunnet, mis ütleb: "Ei saa maalimata jätta."
BRON. Ivar Kaasik “Impudens (James Dean)”, 2006
Õli lõuendil.
Mõõdud: 195 x 160 cm.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Kai Kaljo “Rukkipõld Leevi külas Põlvamaal”, 2023
Boris Ninemäe “Tüdrukud heinamaal”
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 22 x 27 cm, raamiga 40 x 45 cm.
All paremal: NINEMAE
Pöördel: Flicker pa änger
Eestist pärit, kuid sõja ajal Rootsi emigreerunud Boris Ninemäe jäi ka paguluses kujutama kodumaiseid vaateid ja teemasid.
Tema stseenid ranna- ja taluelust on edasi antud igatsuslikult soojas koloriidis, nii ka "Tüdrukud heinamaal", millel kunstnik on pööranud tavapärasest enam tähelepanu detailsele looduse kujutamisele. Võime aasal aimata suve sümboliseerivaid moone ja karikakraid ning taamal looklevat kiviaeda - nii tüüpilist tema kodusele Hiiumaale.
Boris Ninemäe “Rikkalik saak”
Hugo Lepik “Suvine rannaidüll”
Õli lõuendil.
Mõõdud: 51 x 66 cm.
All vasakul: H. LEPIK
Teose raam vajab kohendamist või ümberraamimist. Soovi korral saame aidata raami valikul ja vormistamisel.
Hugo Lepik (1905-2001) õpetas Riigi Kunsttööstuskooli õppejõuna välja terve rea kunstnikke. Lõplikult kujunes maal tema põhialaks aga Rootsis, kuhu kunstnik 1944. aastal siirdus. Kunstiteadlane Kaalu Kirme on pidanud Lepikut üheks kõige lootustandvamaks Günther Reindorffi õpilaseks.
Marju Bormeister “Õhtune rannik”, 1990
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 69,5 cm, raamiga 52 x 72 cm.
All vasakul: BORMEISTER-KAGOVERE
Pöördel: MARJU BORMEISTER-KAGOVERE TALLINN, 1990 ÕHTUNE RANNIK 50 x 69,5
Marju Bormeister sai juba geenidega kaasa kunstiande. 1985. aastal ERKI maalikunstniku ja pedagoogina lõpetanud Bormeister armastab oma loomingus kasutada motiive loodusest, lisaks maastike kujutamisele ka kõnekaid sümboleid nagu kala või kukk. Käesoleval teosel kutsub kunstnik meid aga meditatiivsele rännakule õhtuse Eestimaa rahustavas kumas.
Ilmar Kimm “Õhtu”, 1987
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud 24,5 x 34,5 cm, raamiga 37 x 47 cm.
All paremal: I. Kimm 87.
Pöördel: ILMAR KIMM "ÕHTU" 1987. õ. p. 24,5 x 34,5 cm
Ilmar Kimmi (1920-2011) sai oma kunstihariduse mitmetest nimekatest kunstikoolidest Venemaal. 1948. aastal Tartu Riikliku Kunstiinstituuti maaliõppejõuks saabunud Kimm valdas pea kõiki maaližanre ning oli seetõttu nõutud õppejõud.
Loodusvaateid on peetud tema loomingu tugevaimaks osaks. 1960ndatest alates muutus tema koloriit erksamaks ning maalimisviis vabamaks. Ka käesoleva maali peamine võlu on just õhtuse valguse meisterlikus ja vabas edasiandmises.
Marju Bormeister “Talu Muhu saarel”, 1991
Õli masoniidil. Müügil raamimata kujul, ent saame soovi korral abiks olla.
Mõõdud: 50 x 69 cm.
All paremal: M. BORMEISTER
Pöördel: MARJU KAGOVERE BORMEISTER õli, masoniit 1991. Muhu saar Liiva küla
Marju Bormeister (s. 1945) sai juba geenidega kaasa kunstiande. 1985. aastal ERKI maalikunstniku ja pedagoogina lõpetanud Bormeister armastab oma loomingus kasutada motiive loodusest, lisaks maastike kujutamisele ka kõnekaid sümboleid, näiteks kala või kukk.
Käesolev varase loomingu näide viib vaataja Muhumaa südamesse, Liiva külla. Valides maali kandvaks tooniks küpse kuldkollase, annab kunstnik tabavalt edasi arhailise küla vaikselt kulgevat, sooja ja tasast loomust.
Aleksander Kulkoff “Sügismaastik”, 1950-ndad
Õli lõuendil, kleebitud papile. Raamitud.
Mõõdud: 50,6 x 61,7 cm, raamiga 66 x 77 cm.
1918. aastal Eestisse elama kolinud Aleksander Kulkoff (1889-1970) oli üks tunnustatuimaid siinseid vene päritolu kunstnikke. Tema valgusküllase ja eristuva stiiliga teosed pälvisid tunnustust siinse kunstipubliku seas, sealhulgas president Konstantin Pätsilt, kes esitas talle tellimuse enda portreeks, mida esimest korda Kadriorus 1938. aastal pidulikult presenteeriti.
1944. aastal emigreerus kunstnik koos eestlannast abikaasaga esialgu Saksamaale, siis Ameerika Ühendriikidesse, kuhu jäi elu lõpuni. Tema meisterlikke töid omavad Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Tallinna Linnamuuseum ja MTÜ Vene Muuseum Eestis.
Valdur Ohakas “Võrumaa”, 1974
MÜÜDUD.
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 49 x 72 cm, raamiga 57 x 80 cm.
All paremal: V OHAKAS 74
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Kai Kaljo “Argipäeva hommik”, 2023
Õli lõuendil.
Mõõdud: 30 x 30 cm.
All vasakul: Kai Kaljo 2023
Pöördel raamil: ARGIPÄEVA HOMMIK Kai Kaljo 2023
Maali-, installatsiooni- ja videokunstnik Kai Kaljo (s 1959) on pälvinud nii Kristjan Raua preemia kui Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia. Tema rahvusvaheline karjäär sai hoo sisse peale 1997. aastal valminud ikoonilist videot “Luuser”, milles ta ameerikalike naerupahvakate taustal jutustab enda loo kunstnikuks olemise igapäevast. Kaljo teoseid on kollektsioneerinud lisaks Eestile mitmed mainekad Euroopa muuseumid.
Edgar Valter “Unenägu”, 1969
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 61 x 90 cm. Raamiga 78 x 107 cm.
All paremal: EW 69
Legendid ja muinaslood inspireerisid Edgar Valterit mitte ainult raamatutele illustratsioone kavandades vaid ka vabaloomingus, aidates kaasa Valteri kujunemisele üheks eesti huvitavamaks sürrealistlikuks kunstnikuks – muinasjutud ju ongi olemusest fantastilised! Maalil “Unenägu” näeme kahte stseeni: kuuvalguses seisvat neiut aknal ja kardina ees seisvat noormeest. Ühendav tegevuse element kompositsioonis on valge kardin, millel on teose mõttes nii varjav kui akna avatust rõhutav funktsioon.
Ent sama oluline on kuuvalgus ise, mille jahe paitav kuma peegeldub mõlemale figuurile, lastes muinaslool alguse saada. Tuues sisse figuurikorduse, mis toa lõpus peaaegu haihtub hämarusse, jutustab Valter fantaasiates toimuvast kogemusest, unenäolistest läbielamistest, kus avalduvad alateadvuse sügavaimad sopid. Siin võib korraga toaseinale ilmuda nii redel, aken teispoolsusse kui leida aset kohtumine hea sõbraga… Unenäos on kõik võimalik, tuleb vaid sulgeda silmad…
Benita Vomm “Armastus”, 1951
Õli lõuendil.
Mõõdud: 61 x 61 cm, koos raamiga 64 x 64 cm.
Pallaslane Benita Vomm (1908-2005) oli neid pagulusse läinud eesti maalijaid, kelle loominguline areng uuel kodumaal tegi läbi põhimõttelise muutuse pallaslikust uusrealismist abstraktsionalismi ja dekorativismi. End teispool ookeani kunstis taas leidnud Vomm käsitleb teosel igavese armastuse teemat.
Richard Sööt “Linda ehtimas”
Osvald Eslon “Kaljune rand”, 1951
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 46 x 61 cm, raamiga 60,5 x 73,5 cm.
All vasakul: O. ESLON 51
Pöördel: O. ESLON Artist from Estonia
Osvald Esloni (1895-1961) kunstiline haridustee sai alguse aastatel 1918-1919 Münchenis professor Adolf Hengeli juures. Silmnähtavalt andeka kunstnikuna pälvis ta stipendiumi esimese vabariigi andekaid noori toetavalt sihtasutuselt nimega “Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus”. Nii reisis ta juba 1926. ja 1927. aastal Itaalia erinevatesse linnadesse. Hiljem külastas ta ka Pariisi ja Londonit.
Kalev Mark Kostabi “Le systéme des objets”, 1989
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 152 x 183 cm.
All paremal: KOSTABI 1989
Pöördel: KOSTABI LE SYSTÉME DES OBJETS 1989 60X72" 12-16-99-BASTILLE
Ameerika ühendriikides, kuid eesti kodus sündinud Kostabi tunneb läbilõhki sealset elulaadi ja kultuuri, ent kunstniku homunculuste maailm peegeldab kaasaegset reaalsust laiemaltki. Sealses ülikoolis joonistamist ja maalimist õppinud kunstnikust kujunes 1980. aastail üks kohaliku kunsti juhtfiguure kuulsas East Village´is. Peagi märkasid tema publikut kõnetavat kunsti ka erinevad plaadifirmad. Nii näiteks on ta lisaks teistele kuulsatele artistidele kujundanud Guns N´Roses´e plaadiümbrise, kes tema teose pealkirja “Use your illusion” ka kogu plaadi pealkirjaks panid.
Valdur Ohakas “Lainte lummuses”, 1986
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 25 x 25 cm, raamiga 35,5 x 35,5 cm.
All paremal: V. OHAKAS 86
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Valdur Ohakas “Kullasäras rannik”, 1980
MÜÜDUD.
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 22 x 22 cm, raamiga 25,5 x 25,5 cm.
All paremal: V. OHAKAS 80
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Kunstniku lemmikuks oli Eestimaa sügisesele loodusele nii omane küps pruun, millest ta oskas välja võluda kümneid eri toone.
Valdur Ohakas “Viimsi”, 1964
Valdur Ohakas “Aktid valguses”, 1983
Peeter Must “Oktoober”, 2024
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 90 x 90 cm.
All vasakul: Must 2024
Pöördel: "OKTOOBER" 90x90 cm ÕLI, LÕUEND 2024 A P. Must
Peeter Must (s 1967) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia keraamikuna, ent on oma tõelise kutsumuse leidnud maalis. Omanäolise, selgelt äratuntava käekirjaga Musta looming keskendub oma perfektse kompositsiooni otsingul värvile ning valguse ja varju vastandamisele.
Valdur Ohakas “Peegli ees”, 1983
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 42 x 33 cm.
All vasakul: V. OHAKAS 83
“Peegli ees” on suurepäraseks näiteks Valdur Ohaka (1925-1998) mitmekülgsest stiilide valdamise kunstist, kus ihutoonides fovistlikule naisekehale liitub stiliseeriv ekspressionistlik valguse-varjuga modelleerimine ja abstraktne ruumikäsitlus.
Silmapaistev on modelli karakteersuse avamine – nii poseerija näost kui kehahoiakust peegeldub enesekindlus, teatud provokatiivsus, mis on tolle aja naisaktide puhul väga harva nähtav lähenemine. Lisades maalile sinise-valge segused vaba käega tõmmatud laigud, kaasab Ohakas selle ühelt poolt loo jutustamise teenistusse (sümboliseerides peeglit, mille ees kaunis daam parajasti seisab) ning teisalt toob teosele värskelt erksa aktsendi.
Valdur Ohakas “Unistaja”, 1981
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 40 cm.
Pöördel: V Ohakas 81
Valdur Ohaka 1980. aastatel maalitud naisakte võib võtta omamoodi kontseptuaalse sarjana, milles meisterlik maalija mängis läbi erinevaid kujutamisvõimalusi. “Unistajas” on Ohakas pidamas loomingulist dialoogi Amadeo Modiglianiga, kelle maalidest tuttava unistaja poosigi on Ohakas ära tabanud.
Kunstnik viimistleb modelli mõtliku näo roosakas-punase tooniga, tehes sellest kehaosast niiviisi pildi kõige pilkupüüdvama. Just nii annab ta ilmekalt edasi ka tegevuse enda – unistamise. Tume foon – sein või draperii – on väga sobivalt valitud õrnalt kumava keha ruumiliseks esiletoomiseks.
Ivar Kaasik “Res male gesta est”, 2008
Õli lõuendil.
Mõõdud: 190 x 200 cm
All paremal: Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Ambustum evadere”, 2008
Õli lõuendil.
Mõõdud: 210 x 200 cm.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Sillerdav meri”, 2015
Õli lõuendil.
Mõõdud: 90 x 100 cm.
All vasakul: Ivar Kaasik
Pöördel: IVAR KAASIK 2015. Autori signeering.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Hype IV”, 2020
Õli lõuendil.
Mõõdud: 80 x 60 cm.
Pöördel: IVAR KAASIK. Kunstniku signeering.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Sub love”, 2003
Õli lõuendil.
Mõõdud: 85 x 90 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Pöördel: IVAR KAASIK & EMIL ESTEE 2003 WWW.IVARKAASIK.EE
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Acervus Corporum”, 2003
Õli lõuendil.
Mõõdud: 110 x 110 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Pöördel: IVAR KAASIK, 2003 ACERVUS CORPORUM Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Karikakrad Dückeriga”, 2010
Õli lõuendil.
Mõõdud: 90 x 100 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Hype III”, 2020
Õli lõuendil.
Mõõdud: 80 x 60 cm.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Õhtune meri”, 2015
Õli lõuendil.
Mõõdud: 90 x 100 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Hype V”, 2020
Õli lõuendil.
Mõõdud: 80 x 60 cm.
Pöördel: IVAR KAASIK. Kunstniku signeering.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik (& Emil Estee)”Autoportree”, 2000
Õli lõuendil.
Mõõdud: 100 x 100 cm.
Üleval paremal: Ivar Kaasik
Pöördel: Emil Estee & Ivar Kaasik Portrait 2000
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Impiorum flatrum”, 2008
Õli lõuendil.
Mõõdud: 200 x 200 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Teekond tippu”, 2018
Õli lõuendil.
Mõõdud: 90 x 100 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Hilda Mikkelsaar “Natüürmort puuviljadega”, u 1960
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 50,3 x 60,5 cm, raamiga 66 x 76 cm.
All paremal: HMikkelsaar
Hilda Mikkelsaar õppis aastail 1926-30 Pallases Nikolai Triigi käe all ning sai joonistusõpetaja kutse, kellena asus kohe ka Tallinnas tööle. 1944. aasta suure põgenemise ajal lahkus Eestist ka Mikkelsaar ning elas aastast 1949 Kanadas, kus võttis aktiivselt osa sealsest eesti kunstielust.
Tagasi kodumaale jõudis tema looming alles uue vabariigi ajal ajal ning selle olulisemaks teepostiks oli 1996. aastal näitus Adamson-Ericu Muuseumis, kus tutvustati tema ning ta tütre, tuntud graafiku Ruth Tulvingu teoseid.
Rein Tammik “Jalutajad”
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 19,5 x 41 cm, raamiga 27 x 49,5 cm.
All paremal: Tammik
Valgas sündinud, kuid 1988. aastast alates Prantsusmaal elav Rein Tammiku (s 1947) teoseid leiab lisaks Eesti muuseumidele arvukates välisriikide kollektsioonides. Tehniliselt täiuseni viimistletud meisterlikud teosed on tema üks firmamärke.
Johannes Uiga “Akt”, 1950ndad
Linda Kits-Mägi “Matkajad”, 1960ndad-70ndad
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 33 x 48 cm
Pöördel: Linda Kits-Mägi “Matkajad” ning kavatseva maali suurus: 82 x 120
Matkajate ja suvitajate teema ilmus Linda Kits-Mägi (1916-1990) loomingusse 1960ndatel (vt ka “Rongile”, 1964, EKM). Looduskaunis Valgemetsas suvitades puutus ta Lõuna-Eestisse sõitnud puhkajatega sageli kokku ja nii inspireeris see kavandama suurt, 82 x 120 cm maali, mille ette valmistamisel valmis ka käesolev teos.
Kunstnikule omases temperamentselt sähvivas maalilaadis annab ta edasi enne matkale minemist õhus olevat elevust eesootavast seiklusest. Samal ajal kui maja ette pargitud autot täidavad kõige vajalikuga ähmis lapsevanemad, ei suuda lapsed rõõmu varjata ning jooksevad kilgates ümber auto.
Ilmar Kimm “Õhtune kodutee (Kanepi)”, 1969
Õli lõuend. 1969.
All paremal: I. Kimm 69.
Mõõdud: 70 x 80 cm
Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis maaliõppejõuna töötanud Ilmar Kimm (1920-2011) valdas pea kõiki maaližanre ning oli seetõttu nõutud õppejõud. Maastik oli aga tema loomingus olulisel kohal läbi aastakümnete, sealhulgas eriti just Lõuna-Eesti oma.
Käesolev vaade Põlvamaal asuvale Kanepi asulale, täpsemalt Savimäele jälgib topograafilise täpsusega iga tõusutee ääres asunud maja. Otepää poolt tulles jääb ainsaks erandiks kirikutorn, mis peaks asetsema tegelikkuses veidi vasakul, kase varjus, ent kunstilistel eesmärkidel on Kimm selle terava tipu välja maalinud. Kimmi maastikumaalid paeluvadki eelkõige süvenemisega motiivi ning selle võlu diskreetse esiletoomisega.
Jan Tammik “Tallinna lähistel”, 2024
Eugen Dücker “Kivine rand”, 1900ndate algupool
Õli lõuend kleebitud vineerile. Raamitud.
Mõõdud: 45 x 32 cm, raamiga 57 x 44 cm.
All paremal: E. Dücker
Kuressaarest pärit Eugen Dücker (1841-1916) sai kunstihariduse Peterburis ning akadeemia lõputöö hiilgava teostamise eest pälvis stipendiumi Saksamaale minekuks, kust temast hiljem sai professor Düsseldorfi Kunstiakadeemias. Muuhulgas oli tema õpilaseks seal teinegi eesti päritolu kunstnik Oskar Hoffmann.
Rannamaastikud kujunesid kunstniku üheks lemmikmotiiviks. Ühtmoodi paelusid teda nii rannakivide koredus kui sellele vastanduv sile veepind.
Anatoli Strahhov “Vegan”, 2024
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 61 cm
All paremal: Strahhov. A
Pöördel: “VEGAN” STRAHHOV. TALLINN. 2024.
Ukrainas sündinud Anatoli Strahhov (s. 1946) on elanud ja tegutsenud Eestis üle 50 aasta ning osalenud selle aja jooksul lugematutel näitustel. Tema teosed on elavad ja muinasjutulised — jõulise käega maalitud, kuid samaaegselt õrnad ja selgelt planeeritud, eksisteerides kindla nägemuse raamistikus.
Strahhov on teemadelt sürrealistliku koolkonna esindaja, kelle loomingus seguneb detailipeen käsitlusviis realistliku motiivi ja muinasjutuliste tegelastega ning artistlikkus ja poeetilisus. Ka metsmaasikate mäge trooniv kelmikas peategelane meenutab pigem olevust fantaasiamaailmast, ent teose iroonia ja vaimukas põhisõnum peitub selle pealkirjas.
Voldemar Kangro-Pool “Ännijärv, Aegviidu”, 1930
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 35,5 x 50 cm.
All paremal: Vold. KangroPool. 1930
Pöördel: Aegviidu 1930 Ännijärv
Kunstnik Voldemar Kangro-Pool (1889-1943) oli tuntud kirjandus- ja kunstikriitiku Rasmus Kangro-Pooli vend. Ta õppis enne Esimest maailmasõda kunsti Kristjan Raua stuudios, seejärel Münchenis ja Pariisis.
1910.-1920. aastatel tunti teda peamiselt karakteriküllaste portreede ja sümbolistlike, erootilisi ja apokalüptilisi teemasid käsitlevate joonistuste poolest. End 1930ndatel, mil kunsti üldine areng liikus traditsioonilisema poole, pöördus sinna ka Kangro-Pool. “Helesinise järve ääres” presenteerib kunstniku üht võluvaimat külge maastikumaalis – vee erilist kumavust. Väga sageli maalib ta selle ühte tooni taevaga ja nii ka siin, kus nende kahe vahele tõmbab selge joone vaid teisel pool järve paistev metsaviirg.
Boris Ottenberg “Varakevadine maastik”, 1941
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: ava 18,4 x 26,4 cm, raamiga 40 x 48 cm.
All vasakul: B. Ottenberg 41
Tallinnas elanud saksa perekonnast pärit Boris Ottenberg (1891-1946) võttis aktiivselt osa siinsest vene ja eesti kunstielust. Tundliku loodusevaatlejana oskas ta tähele panna selle õrnu varjundeid ning tabavalt jäädvustada valitsevat õhustikku. Ottenberg armastas maalida natuurist ning tema juugendstiili mõjutustega teosed võluvad vaatajat oma õrna, kergelt udulooris stiiliga.
Egor Madiberg “Sügispäev maal”
Õli vineeril. Raamitud.
Mõõdud 40,5 x 50 cm. Raamiga 54 x 63,5 cm.
All paremal: E. Madiberg
Rakverest pärit Egor Madiberg (1910-1983) armastas oma peamise õpetaja Richard Sagritsa eeskujul maalida merd ja selleäärseid talukomplekse. Temalt pärines ka Madibergi armastus sooja pruuni vastu, millesse segas ergastavaid punakaid ja rohelisi toone. Käesolev teos on romantiline vaade sügisvärvides Eestimaa taluõuele ning seda ümbritsevale loodusele.
Kai Kaljo “Vesikupp Mustjärves”, 2023
Õli, akrüül lõuendil.
Mõõdud: 30 x 35 cm.
All vasakul Kai Kaljo 23
Pöördel: Kai Kaljo 2023 VESIKUPP MUSTJÄRVES akrüül, õli lõuendil
Maali-, installatsiooni- ja videokunstnik Kai Kaljo (s 1959) on pälvinud nii Kristjan Raua preemia kui Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia. Tema rahvusvaheline karjäär sai hoo sisse peale 1997. aastal valminud ikoonilist videot “Luuser”, milles ta ameerikalike naerupahvakate taustal jutustab enda loo kunstnikuks olemise igapäevast. Kaljo teoseid on kollektsioneerinud lisaks Eestile mitmed mainekad Euroopa muuseumid.
Eestimaa loodusest inspireeritud Kaljo oskab leida põnevaid vaatenurki, hinnata argiste objektide ilu ja väärtust.
Mall Nukke “Keha-mängud VI”, 2025
Õli, kollaaž lõuendil.
Mõõdud: ∅ 50 cm.
Mall Nukke (s 1964) on eesti neopopkunsti elavaid klassikuid, kes juba 1990. aastatest alates käsitleb oma teostes klubiglamuuriga seostatavaid tegelasi mitmetähenduslikes suhetes ümbritseva keskkonnaga sümbolistlikus, isegi kristlikku ikonograafiat meenutavas kujundi- ja vormikeeles.
Allee galerii näitusel "Illusioonide aeg" (4.-29.03.2025) eksponeeritud tondoformaadis teos ühendab klassikalise õlimaali ja kollaažtehnika. Nii esindab see korraga nii kunstniku suurepärast anatoomiatundmist ja joonistusoskust kui ka tema teravat pilku meid kõiki ümbritsevatele esemetele. Paigutades ühele teosele nii juhtmekimbu kui rahakupüürid, mängib Nukke argiesemete ilusa poolega ning tõestab veenvalt, et kõige ilusam nende keskel on siiski looduse poolt loodud inimkeha ise.
Mall Nukke “Ego II”, 2024
Õli, akrüül, kuldamine lõuendil.
Mõõdud: ∅100 cm.
Mall Nukke näitusel “Illusioonide aeg” (Allee galeriis 4.03-29.03.2025) eksponeeritud teos on üks kolmest inimese ego puudutavast teosest. Kuldsesse palli paigutatud naine on eneseteadlik, kaunis ja võimekas. Iseenda ego ületamine on tema peamiseks väljakutseks ning läbi palli veerema panemise on ta oma eesmärki kohe-kohe saavutamas.
"Fotolikku üksikasjalikkust ja natuuritruudust kombineerib Nukke spontaanse tilgutamisega a la Jackson Pollock, tuues kompositsiooni improvisatsioonilise, emotsionaalsema tasandi.” kirjutab teose kohta näituse kuraator Harry Liivrand.
Mall Nukke “Kadunud Atlantis I”, 2025
Õli, akrüül, kollaaž, kuldamine lõuendil.
Mõõdud: 50 x 150 cm.
Õli, akrüül, kollaaž, kuldamine lõuendil.
Mõõdud: 50 x 150 cm.
Mall Nukke isikunäitusel "Illusioonide aeg" (Allee galeriis 4.03-29.03.2025) eksponeeritud teos "Kadunud Atlantis I" tegeleb müütilise riigi interpreteerimisega tänapäeva kontekstis. Legendi järgi olevat tegu olnud võimsa ja rikka riigiga eeldatavalt kas Vahemerel, India või Atlandi ookeanis. Samuti vaieldakse selle eksisteerimise aja osas, mis annab aga kunstnikele ja kirjanikele võimaluse luua enda maailmu kadunud Atlantisest.
Nukke versioon kannab endas puhast kulda, sooja purpurpunast ning sügavatoonilist merevett. Leiame teoselt ka kunstniku lemmiktehnika kollaaži, millesse Nukke on peitnud tõelisi Atlantise aardeid.
Johannes Uiga “Pühajärve”, 1982
MÜÜDUD.
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 26,5 x 49 cm, raamiga 41 x 64 cm.
All vasakul J. Uiga 82 a.
1937-1940 Aleksander Vardi ateljees õppinud Johannes Uiga (1918 – 1998) jaoks kujunes Pallases omandatud lakoonilise vormikäsitlusega laadist oluline lähtealus tema loominguks. Lõuna-Eesti ühest armastatumast motiivist Pühajärvest sai aga tema kunstiline paleus.
Mall Nukke “Kadunud Atlantis II”, 2025
Õli, akrüül, kollaaž, kuldamine lõuendil.
Mõõdud: 50 x 150 cm.
Mall Nukke isikunäitusel "Illusioonide aeg" (Allee galeriis 4.03-29.03.2025) eksponeeritud teos "Kadunud Atlantis II" tegeleb müütilise riigi interpreteerimisega tänapäeva kontekstis. Legendi järgi olevat tegu olnud võimsa ja rikka riigiga eeldatavalt kas Vahemerel, India või Atlandi ookeanis. Samuti vaieldakse selle eksisteerimise aja osas, mis annab aga kunstnikele ja kirjanikele võimaluse luua enda maailmu kadunud Atlantisest.
Nukke versioon kannab endas puhast kulda, sooja pruuni ning sügavatoonilist merevett. Leiame teoselt ka kunstniku lemmiktehnika kollaaži, millesse Nukke on salaja peitnud nii inimesi kui võimsaid loomi. Tõeline avastuste mängumaa nagu üks kadunud linn olema peabki!
Arno Vihalemm “Suvine vaikelu saialilledega”, 1941
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 31 x 23,5 cm.
All paremal: A. Vihalemm
Pallaslane Arno Vihalemm (1911-1990) tegutses nii maalija, graafiku kui luuletajana. Muuhulgas olid just tema luuletused ühed esimestest, mida pagulaseestlaste sulest vaikselt siin uuesti avaldama hakati.
1941. aasta teos on valminud veel Eestis olles ning kantud Pallase värviõpetusest. Kuldkollased saialilled tõusevad sügavsinise vaasi taustal eredalt esile ning buketti asetatud lillhernedki kannavad sama eesmärki. See on pintsliga edasi antud emotsioon suvest, selle lõhnadest ning ilust.
Viktor Leškin “Põllulilled”, 1990
Tiit Markin “Vahutavad lained”, 1990
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 60 x 84 cm, raamiga 68 x 92 cm.
All paremal: T Markin 90
August Janseni käe all maalima õppinud Tiit Markinist (1902-1995) kujunes põhjarannikul asuva rannaküla Eisma armastatumaid kunstiõpetajaid. Selle kandi tuntuima kunstniku, Richard Uutmaa eeskujul paelusid tedagi enim just meri ja loodus laiemalt.
Peeter Must “Cosmos bipinnatus I”, 2024
MÜÜDUD.
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 120 x 120 cm.
All paremal: Must 2024
Peeter Must (s 1967) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia keraamikuna, ent on oma tõelise kutsumuse leidnud maalis. Omanäolise, selgelt äratuntava käekirjaga Musta looming keskendub oma perfektse kompositsiooni otsingul värvile ning valguse ja varju vastandamisele.
Mall Nukke “Keha-mängud III”, 2025
Õli, kollaaž lõuendil.
Mõõdud: ∅ 50 cm.
Mall Nukke näitusel "Illusioonide aeg" eksponeeritud teosed suhestuvad nii inimese kui teda ümbritseva keskkonnaga. Näituse kuraator Harry Liivrand kirjutab: "Nukke tegeleb siin kõige otsesemalt illusionistliku ruumimänguga nagu visuaalsele üllatusefektile panustav sürrealist." Suurepärase joonistusandega Nukke toob mahedas valguses kümbleva inimkeha väärikuse ja väärtuse esile oma loomulikuimas ilus.
Mall Nukke “Keha-mängud VIII”, 2025
Õli, kollaaž lõuendil.
Mõõdud: ∅ 50 cm.
Mall Nukke näitusel “Illusioonide aeg” eksponeeritud teosed suhestuvad nii inimese kui teda ümbritseva keskkonnaga. Näituse kuraator Harry Liivrand kirjutab: “Nukke tegeleb siin kõige otsesemalt illusionistliku ruumimänguga nagu visuaalsele üllatusefektile panustav sürrealist.” Tuues teosele nii inimkeha oma naturaalsuses ja kompaktses ilus, muutub maailma virrvarr vaid taustaks, mille Nukke efektselt soojade toonidega üle maalib.
Mall Nukke “Keha-mängud IX”, 2025
Lembit Rull “Kasesalu”, 1953
Õli vineeril. Raamitud.
Mõõdud: 31 x 40,5 cm, raamiga 40 x 49 cm.
Üleval paremal: L. Rull 1953
Pöördel: L. RULL 1958 (Lembit Rull)
Pallaslase Lembit Rulli (1904-1987) ampluaa oli märkimisväärne. Tema maali ja graafika õpingud Pallases alates 1925. aastast, mille ta lõpetas Ado Vabbe õpilasena, ei olnud ainsad erialad, milles oma annet rakendas. Lisaks sellele töötas ta lavakujundajana Vanemuise teatris ning oli hinnatud karikaturist.
Harri Pudersell “Jõe motiiv”, 1991
Õli masoniidil. Restaureeritud originaalraam.
Mõõdud: 50,5 x 69,5 cm, raamiga 59 x 78 cm.
All paremal: Pudersell 91. Pöörel: H. Pudersell. Jõe motiiv 1991 õli, lõuend
Valdavalt heledat koloriiti ja õhulist, täppivat kujutlusviisi armastanud Harri Pudersell (1922-2008) lõpetas Tartu Riikliku Kunstiinstituudi Johannes Võerahansu õpilasena. Tema loomingus domineerisid maastik ja lillemaal, mis sobisid hästi tema impressionistlike taotluste pinnaseks. Käesolev jõevaade esindab suvist hetke Eesti taasiseseisvumise aastast - õhus on tunda elevat lootust. Helesinine taevas peegeldub jõele, mille soojast tuulest tingitud pinnaväreluse on Pudersell meisterlikult lõuendil edasi andnud.
Ilmar Malin “Teel”, 1960ndad
Õli lõuendil. 1960ndad.
Mõõdud 92 x 73 cm.
Raamitud.
Tartu esisürrealisti Ilmar Malini abstraktne maal opereerib geomeetriliste vormide ning rõhutatud kontuurjoontega. “Teel” on sümboolse tähendusega seisukohavõtt, väljendades autori jaoks modernistlike kunstivooludega kaasaminekut, eksperimenteerimisvajadust, loomingulisi eneseotsinguid.
Teoses on huvitavalt lähenetud ruumiprobleemile, pildisisese sügavuseillusiooni kujutamisele, kasutades nii kubismile, abstraktsele ekspressionismile kui sürrealismile omaseid võtteid – aga värvikäsitlus reedab ometi pallaslikku peenendunud maalikooli.
Kunstnik Mauri Gross kirjutab: “Jõuline segadus on autorile omaselt selge ja äratuntav. Võimas ja selge pinnamotiiv on hea ankur neile, kes mängureegleid teavad, aga kõigile teistele jätab see õhku pinevad küsimused. Lopsakalt üle maalitud kihid kindlalt piiritletud kontrastsete erksate värvidega pädevad sama efektsena ka tänases kunstimaailmas”.
Ilmar Kruusamäe “Maasikas”, 1991
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 60 x 70 cm
All vasakul: Ilmar Kruusamäe 91.
Pöördel alusraamil: Ilmar Kruusamäe (s. 1957) MAASIKAS 1991 õli. 6070cm
Tartu slaidistide hulka kuuluva Ilmar Kruusamäe (s. 1957) fotorealistlik looming kuulub olulise osana erinevate eesti kunstimuuseumite varasalve ning tema juhitavast legendaarsest Tartu Ülikooli Kunstikabinetist on aga välja kasvanud terve rida eesti kunsti olulisi nimesid. Muuhulgas oli tema üks kuulsamaid teoseid, “Kevadine koolivaheaeg” (EKM, 1983) kaasatud sel aastal Vilniuses toimunud võimsal Balti riikide kunsti tutvustaval näitusel “We don´t do this”.
“Maasikas” esindab Kruusamäe sürrealistlikku loomingut, mida ta viljeles rühmituse Para liikmena. Meelelised kujundid on Kruusamäed alati huvitanud ja ka selles töös mängib ta lihtsa, ent erutavalt tundelise kujundiga – okkalise südamekujulise maasikaga naise huulte vahel. Teos sobib hästi 1990. aastate alguse Eesti visuaalsesse maailma, mil erootilise kunsti populaarsus erinevates valdkondades justki paisu tagant vallandus ning ühendab Kruusamäe võimed realistliku maalitehnika ning sürrealistliku motiivikäsitluse vahel.
Ervin Õunapuu “Elutuli”, 1994
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 80,5 x 90 cm
All paremal: EÕ 94
“Olevast olematust kogu aeg antakse aimu. Kõigile kuulatada. Usun elu ja ennast, kõiges elavat vaim, vaikust sõnade taga”
Katkend Doris Kareva luuletusest “Nii palju kordi on sind puudutanud”, 1980
Eesti sürrealismi klassik Ervin Õunapuu (s 1956) on õlimaali praktiseerinud väga vähe – peamiselt tunneme teda akvarellistina – ent eksistentsiaalsus on läbivaks teemaks neis mõlemis. “Elutuli” räägib maailma algusest. Hetkest, mil trööstitult pimedas rabas alustasid õitsemist laternataimed. Hetkest, mil vaikselt ärganud tuul haaras kaasa nende valguse ning tuulispasana keerutades sünnitas täiesti uue tule, elutule. Õunapuu looming on täis filosoofilisi mõttekäike, mis viivad vaataja kaugele ära, metafüüsilisse maailma, kus pole inimest. Sinna, kus on vaid ürgne looduse jõud ning sünnivad taipamised, mille äratundmiseks tuleb sukelduda sügavale alateadvusse. Sinna, kus peitub su tõeline elutuli.