Õlimaal
Näitan 1–100 tulemust 461-st
Enn Põldroos “All ja üleval”, 1991
Õli lõuendil.
Mõõdud: 110 x 95 cm.
All paremal: Enn Põldroos 89.
Pöördel alusraamil: ENN PÕLDROOS EESTI TALLINN "All ja üleval" 1991
Pöördel sildil: ENN PÕLDROOS "Beneth and Above" oil, canvas 1989 Tallinn Estonia
Enn Põldroos (1933-2025) on eesti maali- ja monumentaalkunsti suurkuju. Defineerides kunstis ennast alati maalijana, kulges tema karjäär algusest peale tunnustuse tähe all. Kunstiinstituudi lõpetamise järel (1958) pälvis ta järgneva kümnendi algul tähelepanu ekspressiivse vormiuuendajana, ühiskonnaelus ja kunstis toimuvate murranguliste protsesside tunnetaja ja kontseptualiseerijana. Maneristlik dramatism, sürrealism, abstraktsionism, popkunst, fotorealism, fovistlik salongiportree aitasid Põldroosil kokku sulatada talle ainuomase maalilise kujutusviisi, mida võib tinglikult vaadelda modernismi kontekstis. Renato Gutusoli kohtub Põldroosi maalidel Kees van Dongeniga, eepiline haare puhta värvirõõmuga, erootiline kujundlikkus geomeetriliste vormidega.
1970. aastatest süveneb kunstniku töödes eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak ning psühhologism, samas esitab Põldroosi pildisüsteem kuni lõpuni välja olulisi, maalikunstile igavikulisi küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles. Erilist tähelepanu pöörab ta figuurile, sh selle üksikutele elementidele - nii ka teosel "All ja üleval".
Teos on eksponeeritud Enn Põldroosi teoste näitusel "Mees ja naine - pärleid erakogudest" Allee galeriis 12.12.2025-7.02.2026.
BRON. Enn Põldroos “Näpistab lõuast”, 2009
Enn Põldroos “Pulganärija”, 2009
Õli lõuendil.
Mõõdud: 67 x 81 cm.
All vasakul: Enn Põldroos 2009
Pöördel: Enn Põldroos 2009.
Pöördel sildil: ENN PÕLDROOS PULGANÄRIJA õli l 2009
Enn Põldroos (1933-2025) on eesti maali- ja monumentaalkunsti suurkuju. Defineerides kunstis ennast alati maalijana, kulges tema karjäär algusest peale tunnustuse tähe all. Kunstiinstituudi lõpetamise järel (1958) pälvis ta järgneva kümnendi algul tähelepanu ekspressiivse vormiuuendajana, ühiskonnaelus ja kunstis toimuvate murranguliste protsesside tunnetaja ja kontseptualiseerijana. Maneristlik dramatism, sürrealism, abstraktsionism, popkunst, fotorealism, fovistlik salongiportree aitasid Põldroosil kokku sulatada talle ainuomase maalilise kujutusviisi, mida võib tinglikult vaadelda modernismi kontekstis. Renato Gutusoli kohtub Põldroosi maalidel Kees van Dongeniga, eepiline haare puhta värvirõõmuga, erootiline kujundlikkus geomeetriliste vormidega.
1970. aastatest süveneb kunstniku töödes eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak ning psühhologism, samas esitab Põldroosi pildisüsteem kuni lõpuni välja olulisi, maalikunstile igavikulisi küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles. Erilist tähelepanu pöörab ta figuurile, sh selle üksikutele elementidele - nii ka teosel "Pulganärija", mis ühendab endas nii abstraktse tausta kui konkreetse tegelase.
Teos on eksponeeritud Enn Põldroosi teoste näitusel "Mees ja naine - pärleid erakogudest" Allee galeriis 12.12.2025-7.02.2026.
Enn Põldroos “Maarja Magdaleena”, 2014
Akrüül, õli lõuendil.
Mõõdud: 105 x 70 cm.
Pöördel: ENN PÕLDROOS "MAARJA MAGDALEENA" akr. õli 2014
Enn Põldroos (1933-2025) on eesti maali- ja monumentaalkunsti suurkuju, kes aktiivselt mõjutas ja kujundas siinset kunstipilti 1960. aastate algusest kuni oma hiliste eluaastateni. 2013-2015. aastal valmis tal seeria nimega "Piibli daamid", mille loomise lugu kirjeldas kunstnik nii: "Sajandite sügavuses, kui kirjasõna hakkas levima meie esivanemate suitsutaredes, osutus tihti esimeseks raamatuks Piibel. Pikkadel pimedatel talveõhtutel, peeruvalgel, luges oskaja seda kogu perele ette. Sellest võis kasvada võimsaid transtsendentaalseid kogemusi, kuid mõju haaras kindlasti ka Piibli kui kirjandusteose sõnajõud. Piibel sisaldab hulganisti lugusid, mis oma sugestiivsuselt ja võimsuselt oleksid ehk tänapäeva mõõdupuude järgi võrreldavad näiteks Gabriel Garcia Màrquezi lummaga. Pole põhjust kahelda, et neid tekste läbi taresuitsu endasse imenud inimesed võisid kujuneda emotsionaalselt ja kujutlusvõimelt harituteks. Pole tarvis karta seda sõna. Sajandite jooksul tungisid need nimed, lood ja tähendused sügavale meie rahva alateadvusesse, kujundades pilte, mida tänaseni näeme ja helisid, mida kuuleme. See on hindamatu pärand. /.../ Naiste nimedele lisatakse Piiblis reeglina viide, kelle naise või tütrega on tegemist. Maarja Magdaleenast teame ainult tema nime. Küllap pärines ta madala või ebamäärase sotsiaalse staatusega keskkonnast. Kristus olevat temast välja ajanud seitse kuradit Teda on peetud hetääriks. Neid vanu tekste lugedes tundub siiski, et ta oli lihtsalt äärmuslikult vaba ja sõltumatu vaimulaadiga inimene ja sellisena sai ta koos apostel Johannesega Kristusele lähedasemaks, kui mitmed teised jüngrid."
Teos on eksponeeritud Enn Põldroosi näitusel "Mees ja naine - pärleid erakogudest" Allee galeriis 12.12.2025-7.02.2026.
Enn Põldroos “Labidamees”, 2013
Õli lõuendil.
Mõõdud: 73 x 62 cm
Pöördel sildil: ENN PÕLDROOS Labidamees Shovelman õli oil 2013 autori signeering
Eesti maalikunsti klassiku Enn Põldroosi (1933-2025) looming on alati võlunud kunstipublikut oma maalilisuse ja mahlaka pintslitööga. Nii ka "Labidamehes", kus psühholoogiliste portreede poolest tuntud Põldroos identifitseerib modelli läbi labidakujundi. On siin kujutatud aednikku, kaevurit või kedagi teist? Enn Põldroos jätab siin paljuski vaataja otsustada.
Teose on eksponeeritud Enn Põldroosi teoste näitusel "Mees ja naine - pärleid erakogudest" Allee galeriis detsember 2025 -veebruar 2026.
Enn Põldroos “Valge leht”, 2002
Akrüül, õli lõuendil.
Mõõdud: 123 x 68 cm.
All paremal: Enn Põldroos 02.
Pöördel sildil: Enn Põldroos Valge leht 2002. a. akrüül, õli
Enn Põldroos (1933-2025) on eesti maali- ja monumentaalkunsti suurkuju. Defineerides kunstis ennast alati maalijana, kulges tema karjäär algusest peale tunnustuse tähe all. Kunstiinstituudi lõpetamise järel (1958) pälvis ta järgneva kümnendi algul tähelepanu ekspressiivse vormiuuendajana, ühiskonnaelus ja kunstis toimuvate murranguliste protsesside tunnetaja ja kontseptualiseerijana. Maneristlik dramatism, sürrealism, abstraktsionism, popkunst, fotorealism, fovistlik salongiportree aitasid Põldroosil kokku sulatada talle ainuomase maalilise kujutusviisi, mida võib tinglikult vaadelda modernismi kontekstis. Renato Gutusoli kohtub Põldroosi maalidel Kees van Dongeniga, eepiline haare puhta värvirõõmuga, erootiline kujundlikkus geomeetriliste vormidega.
1970. aastatest süveneb kunstniku töödes eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak ning psühhologism, samas esitab Põldroosi pildisüsteem kuni lõpuni välja olulisi, maalikunstile igavikulisi küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles. Erilist tähelepanu pöörab ta figuurile, just nagu teosel "Valge leht", mis kunstnikule omaselt viskab läbi valge lehe ja noole motiivi õhku veel mitmeid lisaküsimusi.
Teos on eksponeeritud Enn Põldroosi teoste näitusel "Mees ja naine - pärleid erakogudest" Allee galeriis 12.12.2025-7.02.2026.
Valdur Ohakas “Kollased lilled”, 1977
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 49,5 x 57,5 cm, raamiga 57 x 65 cm.
All paremal: V. OHAKAS 77
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Valdur Ohakas “Suvemaastik”
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 44 x 54 cm, raamiga 55 x 66 cm.
All paremal: V. Ohakas
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Kai Kaljo “Ähijärv”, 2025
Õli ja akrüül lõuendil.
Mõõdud: 50 x 50 cm.
All paremal: Kai Kaljo 25
Pöördel: Kai Kaljo 2025 ÄHIJÄRV
Maali-, installatsiooni- ja videokunstnik Kai Kaljo (s 1959) on pälvinud nii Kristjan Raua preemia kui Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia. Tema rahvusvaheline karjäär sai hoo sisse peale 1997. aastal valminud ikoonilist videot “Luuser”, milles ta ameerikalike naerupahvakate taustal jutustab enda loo kunstnikuks olemise igapäevast. Kaljo teoseid on kollektsioneerinud lisaks Eestile mitmed mainekad Euroopa muuseumid.
Liisi Örd “Kuma”, 2013
Jaan Grünberg “Aiamaastik”, 1950
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 26 x 35 cm. Raamiga 37,5 x 47 cm.
All vasakul: J. Grünberg 50
Nii Konrad Mäe kui Ado Vabbe käe all kunsti õppinud, hiljem Pariisis elanud ning sealsest prantsuse maalikoolist mõjutatud Jaan Grünbergi (1889-1969) loomingust leiame peamiselt maastiku- ning lillemaale, kuid ka mõningaid linnavaateid. 1944. aastal Rootsi põgenenud kunstniku üks signatuurvärve roheline, mida kunstnik sageli armastas kõrvutada tugeva sinise ning oranžikas-punasega. Grünberg ei otsinud täiuslikke jooni, ideaalseid vorme, vaid pidas olulisemaks kunstipärast, uusi vaatenurki pakkuvat tulemust.
Boris Ninemäe “Tüdrukud heinamaal”
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 22 x 27 cm, raamiga 40 x 45 cm.
All paremal: NINEMAE
Pöördel: Flicker pa änger
Eestist pärit, kuid sõja ajal Rootsi emigreerunud Boris Ninemäe jäi ka paguluses kujutama kodumaiseid vaateid ja teemasid.
Tema stseenid ranna- ja taluelust on edasi antud igatsuslikult soojas koloriidis, nii ka "Tüdrukud heinamaal", millel kunstnik on pööranud tavapärasest enam tähelepanu detailsele looduse kujutamisele. Võime aasal aimata suve sümboliseerivaid moone ja karikakraid ning taamal looklevat kiviaeda - nii tüüpilist tema kodusele Hiiumaale.
Boris Ninemäe “Võrgukudujad”
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 60 cm, raamiga 65 x 76 cm.
All vasakul: NINEMÄE.
Pöördel alusraamil: Förstörda näten
Eestist pärit, kuid sõja ajal Rootsi emigreerunud Boris Ninemäel toimusid Isikunäitused mitmes Rootsi ja Norra linnas: Malmö, Växjo, Karlshamn, Larvik, Elverum, Stockholm. Nüüd on tema looming viimastel aastatel lõpuks kodumaale tagasi jõudmas ning seda põhjusega – kujutavad motiividki enamasti just Eestimaad, mis igavesti kunstniku hinge elama jäi. Tema naivismi sugemetega stseene ranna- ja taluelust iseloomustab soe koloriit ning romantiline arhailisus.
Boris Ninemäe “Kalamees teeb enda tünnid ise”
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 60 x 50 cm, raamiga 64 x 53 cm.
All paremal: NINEMÄE.
Pöördel alusraamil: Fiskaren som tillverkar egna tunnor
Eestist pärit, kuid sõja ajal Rootsi emigreerunud Boris Ninemäel toimusid Isikunäitused mitmes Rootsi ja Norra linnas: Malmö, Växjo, Karlshamn, Larvik, Elverum, Stockholm. Nüüd on tema looming viimastel aastatel lõpuks kodumaale tagasi jõudmas ning seda põhjusega – kujutavad motiividki enamasti just Eestimaad, mis igavesti kunstniku hinge elama jäi. Tema naivismi sugemetega stseene ranna- ja taluelust iseloomustab soe koloriit ning romantiline arhailisus.
Kalju Nagel “Maastik rukkihakkidega”, 1950ndad
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 35 x 57 cm, raamiga 52 × 74 cm.
All vasakul: Kalju Nagel
Pöördel: Kalju Nageli maal (nimetu) u 50-ndatest kinnitab pojapoeg Karl-Kristjan Nagel (35x57 cm)
Kalju Nagel (1918-2005), Pallases Vardi ateljees tugeva vabaõhumaali koolituse saanud kunstniku käe all valmisid nii linna- kui maastikuvaated.
Kalju Nagel “Kikkajärve motiiv Paganamaalt”, 1961
Valdur Ohakas “Vaade männikust”, 1992
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 49,5 x 69,5 cm, raamiga 53,5 x 73 cm.
All paremal: V. OHAKAS 92
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Valdur Ohakas “Suvine kompositsioon”
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 30 x 30 cm, raamiga 44 x 44 cm.
All paremal: V. OHAKAS
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Jüri Marran “Kannad”, 1978
Õli papil. Raamiga.
Mõõdud: 80,5 x 64,5 cm, raamiga 93,5 x 77 cm.
All paremal: JM 78.
Jüri Marrani (1937-2021) ekspressiivsed lillekompositsioonid on täis värvimaagiat, nii ka rohelise, pruuni ja valge koosmõjule ülesehitatud "Kannad". Lisaks valmisid mitmekülgse Tartu kunstniku käe all ka raamatuillustratsioonid ja lavakostüümid.
Jüri Marran “Kevad”, 1977
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 60 cm, raamiga 60 x 71,5 cm.
All paremal: JM77
Pöördel: Jüri Marran s. 1937, "Kevad" 1977
Tartu kunstnik Jüri Marran (1937-2021) sai kunstihariduse Melanie ja Erich Arraku ateljeekoolis. Tema pillavalt lopsakas stiil on ühtlaselt esindatud nii lillemaalidel kui abstraktsetes kompositsioonides, lisaks valmisid mitmekülgse kunstniku käe all ka raamatuillustratsioonid ning lavakostüümid.
Jüri Marran “Natüürmort”, 1972
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 60,5 x 50,5 cm, raamiga 68 x 58 cm.
All vasakul: JM. 72
Tartu kunstnik Jüri Marran (1937-2021) sai kunstihariduse Melanie ja Erich Arraku ateljeekoolis. Tema pillavalt lopsakas stiil on ühtlaselt esindatud nii lillemaalidel kui natüürmortidel. Lisaks valmisid mitmekülgse kunstniku käe all ka raamatuillustratsioonid kui lavakostüümid.
Juss Piho “Punane korsten”, 2025
Õli lõuendil.
Mõõdud: 27,5 x 35,5 cm.
All paremal: Piho
Pöördel: JUSS PIHO "PUNANE KORSTEN 27,5x35,5 cm 2025
Juss Piho on Eesti Kunstnike Liidu liige. Selgepiiriliste figuuride ning kujunditega loob ta korrastatud minimalistlikke maailmu, milles ometigi sünnivad jutustused, mis paeluvad vaatajat oma äratuntavate motiividega.
Juss Piho “Hoone”, 2025
Õli lõuendil.
Mõõdud: 36 x 27 cm.
All paremal: Piho
Pöördel: JUSS PIHO "HOONE" "BUILDING" 36x27 cmOIL ON CANVAS ÕLI, LÕUEND 2025
Juss Piho on Eesti Kunstnike Liidu liige. Selgepiiriliste figuuride ning kujunditega loob ta korrastatud minimalistlikke maailmu, milles ometigi sünnivad jutustused, mis paeluvad vaatajat oma äratuntavate motiividega.
August Pulst “Talv Meriväljal”, 1970
Õli vineeril. Raamitud.
Mõõdud: 49 x 61 cm.
All paremal: APulst 1970
Pöördel: Talv Meriväljal õli vineeril 1970 49 x 61 Aug. Pulst 1889 49 x 61
Teosega kaasneb August Pulsti monograafia (2025) koos Mai Levini autogrammiga.
August Pulst (1889-1977) asus perega Meriväljale, Keskteele elama 1943. aastal. Seda maalilist aedlinna oli ta kujutanud oma loomingus ka varem, ent sinna kolimisest alates sagenesid vastavad motiivid nii õli- kui akvarellmaalis. Teda inspireerisid nii talvised vaated lumme mattunud aedadele kui elamute lähedal asunud metsadele. Rohenäpuna kasvatas ta endagi aias viljapuid ja marjapõõsaid ning rajas sellesse kiviktaimla.
Merivälja kodust võrdsel kaugusel asusid nii meri kui mets. Käesolev helesinises tonaalsuses teos kujutabki neist viimast, andes sugestiivselt edasi lume puhtust ja kargust, lumetunud puuderivi lummavat rahu. Ergastava aktsendina piiluvad pehme valge vahelt soojas pruunikas koloriidis puutüved.
Teos on reprodutseeritud Mai Levini raamatus „August Pulst kunstnikuna“ (Tallinn, 2025, lk 195).
Enn Volmere “Pühajärv”
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 79,5 x 93,5 cm, raamiga 84 x 98 cm.
Teos vajab restaureerimist.
Maalikunstnik, ühiskonnategelane ja aiandusagronoom Enn Volmere (1908-1978) hakkas näitustel osalema juba 1943. aastal. Lõuna-Eesti patrioodina valmisid eelkõige selle kandi vaated ning loomulikult inspireeris teda ka Pühajärv oma eenduvate poolsaarte ja romantiliste saarekestega.
Jüri Ristna “Hõbedane valgus”, 1996
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 60 cm, raamiga 62 x 73 cm.
All paremal: SIR-NAT 96
Lõuna-Eesti looja Jüri Ristna (1950-2012) käis isepäise kassina oma rada, mis sai alguse 1980. aastal, mil ta asus ta sporditöö kõrvalt kaugõppekursustele kunsti õppima. Sealt leidis ta peagi tee Võrumaale Kütiorgu, kunstnikest abielupaari Eetla ja Valdur Ohaka suvekodusse.
Jüri Ristna “Kuldne valgus”, 1993
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 28 x 36 cm, raamiga 34 x 42 cm.
All vasakul: SIR-NAT 93
Lõuna-Eesti looja Jüri Ristna (1950-2012) käis isepäise kassina oma rada, mis sai alguse 1980. aastal, mil ta asus ta sporditöö kõrvalt kaugõppekursustele kunsti õppima. Sealt leidis ta peagi tee Võrumaale Kütiorgu, kunstnikest abielupaari Eetla ja Valdur Ohaka suvekodusse.
Marju Bormeister “Talu Muhu saarel”, 1991
Õli masoniidil. Müügil raamimata kujul, ent saame soovi korral abiks olla.
Mõõdud: 50 x 69 cm.
All paremal: M. BORMEISTER
Pöördel: MARJU KAGOVERE BORMEISTER õli, masoniit 1991. Muhu saar Liiva küla
Marju Bormeister (s. 1945) sai juba geenidega kaasa kunstiande. 1985. aastal ERKI maalikunstniku ja pedagoogina lõpetanud Bormeister armastab oma loomingus kasutada motiive loodusest, lisaks maastike kujutamisele ka kõnekaid sümboleid, näiteks kala või kukk.
Käesolev varase loomingu näide viib vaataja Muhumaa südamesse, Liiva külla. Valides maali kandvaks tooniks küpse kuldkollase, annab kunstnik tabavalt edasi arhailise küla vaikselt kulgevat, sooja ja tasast loomust.
Lembit Saarts “Buduaaris”, 1981
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 40 cm.
Ülal vasakul: L Saarts -81
Pöördel: L Saarts 81 Telekast nähtud Rembrandti ateljees
See mitmetähenduslik maal Tartu märgilisemalt hilispallaslaselt Lembit Saartsilt (1924-2016) esitab rohkem küsimusi kui siinne annotatsioon võimaldaks ning kontseptuaalse kunstitööna on tal tollases kunstielus oluline koht. 1980. aastate lõpp – 1990. aastate algus on radikaalsete eksperimentide aeg meie kunstis, vanade süsteemide lagunemise ja kahtluse alla seadmise ning uute võimaluste otsimise loov aeg. Maal demonstreerib kunstniku mälu ja tehnilist taset, kompositsiooni terviklikkust ja koloristlikku ilu, kusjuures seljatagant maalitud naisakt meenutab stilistikalt hoopis mõnda Ingres´ tööd kui Rembrandti oma, millega seosele vihjab kiri maali tagumisel küljel. Ehk soovis Saarts veidi intriigi tekitada ning vaataja meelega segadusse ajada?
Lembit Saarts “Päike”, 2007
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 44 x 35 cm.
All paremal: L Saarts ’07
Pöördel: Lembit Saarts Päike
Tartumaal sündinud Lembit Saarts (1924-2016) oli erakordse värvitunnetusega kunstnik. Tema loomingu hilisperioodi kuuluv teos on valminud vaid mõned aastad enne kehva nägemise tõttu maalimisest lõplikku loobumist, mistõttu võib selles minimalistlikus stseenis näha justkui oodi elule.
Saartsi teoseid kirjeldades on kasutatud väljendeid nagu lüüriline ja tundlik värvikasutus, mahe maalilisus ning tinglik vormikäsitlus. Käesolevas teoses on kõik see öeldu korraga kokku saanud. Hoolikalt komponeeritud kompositsioonis võimendab hetke haprust mänglevalt hooletuna näiv pintsli- ja värvikäsitlus. Ühtlasi võib vihjamisi tunda vaataja vuajeristlikku kohmetust, tunnistades õhtupäikeses kümbleva modelli intiimset kohalolu. Saarts on sellesse lihtsasse abstraktsiooni kätkenud meisterlikult nii päeva kui öö, nii taeva kui vee, nii vaikelu kui unistused. Kas tegemist on impressiooni või hoopis elatud elu kvintessentsiga?
Karl Tael (Doll) “Kivimurd”, 1936
Õli vineeril. Raamitud.
Mõõdud: 52 x 76 cm.
All paremal: K. Doll 1936
Pöördel: Kivimurd. K. Doll
Karl Tael (kuni 1941. aastani Doll, 1894-1975) oli lisaks kunstnikuna tegutsemisele tuntud ka kui Riigi Trükikoja graveerimismeister, rahatähtede ja postmarkide kavandaja ning samuti klassikalises vasegravüüris valminud Eesti kultuuritegelaste portreede autor.
Selgevormiline „Kivimurd“ on iseloomulik näide Taela maalilaadist, mis oli enamasti mahedates toonides ning jutustas üldistavas laadis lugusid inimeste igapäevastest tegemistest, käesoleval juhul karjääris. Kunstniku käe all muutub aga stseen omamoodi poeetiliseks, sellel toimetavad inimesed saavad omaks ning soe valgus viitab rohkem romantilistele lõunamaa riikidele kui kodusele Eestile. Ometigi on tegu aga Eestimaaga, millise paigaga täpsemalt, jääb aga vaid kunstniku teada.
August Pulst “Suvine aed õitsva õunapuuga”
Õli vineeril. Raamitud.
Mõõdud: 61 x 47,5 cm.
Pöördel: A. PULST 61×47,5
Enne I maailmasõda koos Konstantin Süvaloga Riia kunstikoolis õppinud maalija ja museoloog August Pulst (1889-1977) jäi oma kunstilises loomingus truuks impressionistlikule käsitluslaadile. Kunstiteadlane Mai Levin on kirjutanud, et Pulsti mõjutasid “juugendajastu kunstile laiemalt omane kevadevaimustus, helenenud koloriit ja kompositsioonitunnetus, mida ta koges Riia kunstimiljöös” (“August Pulst kunstnikuna”, 2025, lk 31).
Helgus ja värskus iseloomustavad ka käesolevat, hetke meeleolu tabamisele keskendunud maali, milles võluvad õhuvirvendused ja kiire pintslitöö. Tuules võbelevad puulehed esiplaanil ja tinglikult maalitud metsaviir taustal moodustavad ühe maalilise terviku, millesse harmooniliselt sulandub ka maja. Kujutage vaid, kui mõnus oleks sealsel rõdul istudes hommikust kohvi nautida – miljonivaade õitsvale aiale!
Valdur Ohakas “Õhtu rannakülas”, 1961
Õli vineeril. Raamitud.
Mõõdud: 33,2 x 50,1 cm.
All paremal: V. OHAKAS 61
Valdur Ohaka (1925-1998) loomingus on olulisel kohal nii naisefiguur kui maastik. 1950. aastate lõpust alates otsib ja katsetab Ohakas mitmes eri laadis oma käekirja, minnes kaasa kaasaegsete modernistlike vormiotsingutega, ent need kaks teemat jäävad teda saatma läbi loomingu.
Maalil “Õhtu rannakülas” on keskkond, kuhu kaks figuuri on asetatud ainult ettekäändeks tegelemaks maastiku ja inimese ühendamisega fovistlikus maalilaadis. Ent pildilt õhkub ka kesksuve laiska fluidumit ja kuumust. Maaliliselt terviklikuks seotud – ka sinikas-pruunid figuurid sulanduvad sujuvalt rohelis-ookerjasse üldkoloriiti – demonstreerib Ohakas oma artistlikkust ja värvimaitset.
Viktor Karrus “Talvemaastik”, 1975
Õli kartongil. Teos on müügil raamimata kujul. Soovi korral saame abiks olla raamimisel.
Mõõdud: 31,4 x 40 cm.
All paremal: V K 75
Tartus sündinud ja kasvanud ning 1940. aastal “Pallase” lõpetanud Viktor Karrus (1913-1991) kolis hiljem Tallinnasse, kus muuhulgas osales Balti jaama seinamaalide teostamisel koos Uutmaa, Okase ja Sagritsaga. Karrus on toonud eesti kunsti maaliliselt nauditavaid maastiku- ja linnavaateid
Adolf Kortel “Etüüd maalritest”, 1962
Anatoli Strahhov “Kalurite saar II”, 2025
Akrüül, õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 61 cm, raamiga 65 x 76 cm.
All paremal: STRAHHOV. A
Pöördel: "KALURITE SAAR" II STRAHHOV. A TALLINN. 2025 AKR. ÕLI
Ukrainas sündinud Anatoli Strahhov (s 1946) lõpetas ERKI maali erialal 1975. aastal ning on peale seda osalenud oma loominguga arvukatel näitustel. 1987. aastast Eesti Kunstnike Liitu kuuluval Strahhovil on välja kujunenud oma kindel käekiri, kus käsikäes inimesega figureerivad loomad.
Viktor Leškin “Pirita klooster sügisel”, 1975
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 49,2 x 70,2 cm.
All paremal: В. Лешкин 1975.
Viktor Leškin oli seto-vene päritolu kunstnik, kes lõpetanud lausa kolm erinevat Tallinna kunstikooli. Seeläbi esindab ta mingil määral Tallinna maalikoolkonda, teisalt avaldub tema maastikumaalides vene realistlik-impressionistliku vabaõhumaali mõju. Leškin armastas Eestimaad ning õppis omal käel selgeks nii selle keele kui kultuuri. Olles 38 aastat ERKI õppejõud, kasvatas ta üles mitmeid põlvkondi Eesti kunstnikke.
Leškin vajas maalimiseks vahetut kontakti natuuriga, selles loodusega suhtlemise vahetuses ongi tema maastike võlu. Pirita klooster ise sai 1975. palju tähelepanu, eelkõige, kuna sel aastal hakati seal uuesti läbi viima arheoloogilisi uurimustöid. Kunstnikku on antud töö juures aga lisaks kloostrile endale paelunud sügise kuldsed toonid ning taevas oma tuules lendlevate pilvedega.
Benita Vomm “Lilled”, 1991
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 46,5 x 50,5 cm, raamiga 56 x 60 cm.
All paremal: B. Vomm 1991
Pöördel: BENITA VOMM, ARTIST "LILLED", ÕLI 1991 "FLOWERS", OIL 1991
Rakverest pärit Benita Vomm (1908-2005) lõpetas 1929. aastal Pallase kunstikooli, kuid sõjakeerises põgenes perega Eestist. End Kanadasse sisse seadnud kunstniku looming on helge ja värviküllane. Lisaks portreedele armastas Vomm kujutada lilli.
Benita abikaasa oli skulptor August Vomm.
Viktor Karrus “Värvides maastik”, 1971
Õli kartongil. Teos on müügil raamimata kujul. Soovi korral saame abiks olla raamimisel.
Mõõdud: 34,5 x 41,2 cm.
All paremal: V. Karrus 71
Tartus sündinud ja kasvanud ning 1940. aastal “Pallase” lõpetanud Viktor Karrus (1913-1991) kolis hiljem Tallinnasse, kus muuhulgas osales Balti jaama seinamaalide teostamisel koos Uutmaa, Okase ja Sagritsaga. Karrus on toonud eesti kunsti maaliliselt nauditavaid maastiku- ja linnavaateid
Viktor Leškin “Sügis metsas”, 1987
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 50,5 x 70,5 cm, raamiga 60 x 80 cm.
All paremal: V. Leškin 1987.
Pöördel: Leškin Viktor Semjon'i p. Sünd 1914.a teostatud 1987. "Sügis metsas"
Eesti tõeline patrioot Viktor Leškin (1914-1998) oli seto-vene päritolu kunstnik, kes lõpetanud kolm erinevat Tallinna kunstikooli. Leškin armastas Eestimaad ning õppis omal käel selgeks nii selle keele kui kultuuri. Olles 38 aastat ERKI õppejõud, kasvatas ta üles mitmeid põlvkondi Eesti kunstnikke.
Aleksei Viilup “Talumaastik kraaviga”, 1940-1950
Õli lõuend kleebitud vineerile. Raamitud.
Mõõdud: 28 x 39,5 cm, raamiga 42 x 54 cm.
Aleksei Viilup (1916-1978) lõpetas 1941. aastal J. Koorti nimelise Riigi Rakenduskunsti kooli. Pärast sõda töötas ARS'is ja maalis selle kõrvalt erinevaid žanreid. Antud etüüd on talle iseloomulikus kerges, voolavas laadis ja heledas koloriidis.
Ene Korstnik “Tormine rand”, 1993
Voldemar Peil “Tuuline rand”
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 60 x 75 cm, raamiga 65 x 80 cm
All paremal: V. Peil
Kunstnik Voldemar Peil (1907-1999) sündis Narvas ning maalimist õppis Pallases Ado Vabbe, Villem Ormissoni ja mitmete teiste tunnustatud kunstiõppejõudude käe all. Peil oli aktiivselt tegev ka erinevate teatrite dekoraatori ja peakunstnikuna ning kujundas üle 300 erineva lavastuse. Lilled ja maastikud olid kunstniku lemmikteemad.
Ardo Sivadi “Maastik majadega”
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 61,5 cm, raamiga 59 x 70 cm.
Ardo Sivadi (1900-1966) sündis ja kasvas piirilinnas Narvas. Kunstihuvi ärkas poisis varakult ning juba kooliõpilasena käis ta abiks kunstnik Semjonovi juures, kelle täita olid Narva kirikute maalitellimused. Vaheaegadega „Pallases“ tudeerinud kunstnik õppis nii Konrad Mäe kui teiste tunnustatud õppejõudude käe all ning lõpetas selle Ado Vabbe õpilasena.
Maks Roosma “Mets”, 1930-1940
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 34,8 x 27 cm, raamiga 47 x 39 cm.
All paremal: MRoosman
Eesti rahvusliku klaasikoolkonna rajaja Maks Roosma (Roosmann, 1909-1971) oli ka virtuoosne joonistaja ja graafik, kelle õpetajaks neis valdkondades oli legendaarne Günther Reindorff. 1937. aastal pälvis kunstnik Pariisi maailmanäituse kuldmedali.
Priidu Aavik “Iru nõlvadel”, 1967
Priidu Aavik “Ruila”, 1977
BRON. Valdur Ohakas “Jõevaade”, 1986
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 40 x 50 cm, raamiga 42 x 52 cm.
All vasakul: V. OHAKAS 86
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega seitsmeks aastaks vangilaagrisse viidi.
Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Valdur Ohakas “Sügisene maastik”, 1985
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 69,5 x 50 cm, raamiga 75 x 55 cm.
All paremal: V. OHAKAS 85
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Andrus Rõuk “Vaimuvõlu”. 3., 2005
Õli lõuendil.
Mõõdud: 75 x 65 cm
All paremal: RÕUK
Pöördel: Andrus Rõuk "Vaimuvõlu" 3. 2005 õli, lõuend (75 x 65)
Tallinnast pärit maalikunstnik ja luuletaja Andrus Rõuk (s. 1957) õppis EKAs, tolleaegses ERKIs, arhitektuuri ja seejärel teatrikujundust, lõpetades viimase eriala aastal 1989. Rõuk on alates 1977. aastast osalenud kümnetel isiku- ja grupinäitustel Eestis ja välismaal ning on autasustatud 2018. aastal ka Valgetähe IV. klassi teenetemärgiga.
Lisaks erakordselt produktiivsele tööle maalikunstnikuna on Rõuk kujundanud mitmeid teatrilavastusi ja filme ning kirjutanud arvukalt luulet, mida on avaldatud nii Loomingus kui ka Vikerkaares. Just oma patriootliku, 1981. aastal Loomingus ilmunud luuletuse "Silmades taevas ja meri" tõttu — mille esimesed tähed moodustasid sõna SINIMUSTVALGE — heideti Rõuk tolleaegsete ENSV võimude poolt kunstiinstituudist välja, kuhu tal lubati naaseda alles kolm aastat hiljem.
Vabariigi algusaastatel astus Rõuk Eesti Kunstnike Liitu ning hakkas välja arendama sedasama omanäolist abstraktset stiili, mida näeme ka käesoleval, 2005. aastal valminud õlimaalil "Vaimuvõlu 3". Rõuk ise on oma eeskujudena muuhulgas välja toonud Rene Magritte'i ja eriti Joan Miro'd, kelle sümbolite sulandamine geomeetriaga on kunstnikule palju mõju avaldanud.
Valdur Ohakas “Suveõhtu” 1986
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 40 x 35 cm, raamiga 47 x 43 cm.
All paremal: V OHAKAS 86
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Valdur Ohakas “Vaade orgu”, 1978
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 85 x 104,5 cm, raamiga 93 x 112 cm.
All paremal: V. OHAKAS 78
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Valdemar Väli “Kullerkupud”, 1983
Marju Bormeister “Talu Saaremaal”, 1992
Õli masoniidil.
Mõõdud: 23,5 x 37 cm.
All paremal: M. BORMEISTER
Pöördel: MARJU BORMEISTER Tallinn, 1992 Talu. Saaremaal. (Muhumaa, Liiva küla Paali talu) õli orgallit
Teos on müügil raamimata kujul. Soovi korral saame abiks olla raamimisel.
Marju Bormeister sai juba geenidega kaasa kunstiande. 1985. aastal ERKI maalikunstniku ja pedagoogina lõpetanud Bormeister armastab oma loomingus kasutada motiive loodusest, lisaks maastike kujutamisele ka kõnekaid sümboleid nagu kala või kukk.
Väino Paris “Sünnipäeva kimp”, 1990
Boris Ottenberg “Kevadine Toolse”, 1934
Õli kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 19,8 x 27,6 cm, raamiga 26 x 34 cm.
All paremal: B. Ottenberg
Pöördel: B. Ottenberg Kevadine Toolse 1934
Saksa perekonnast pärit Boris Ottenberg (1891-1946) võttis aktiivselt osa siinsest kunstielust. Tal oli palju eestlastest tuttavaid ja ostjaid, kellele imponeerisid tema tundliku loodusevaatleja natuur ja juugendstiili mõjutustega teosed.
Ottenberg armastas maalida natuurist ja nii jõudis ta mööda Eestimaad maalilisi paiku otsides Toilasse, kus peatus tuntud luuletaja Igor Severjanini juures – oli ju Ida-Virumaa põhjarannik traditsiooniliselt armastatud suvituskoht. Sealt polnud kauge maa ka Toolseni, mille järsk kallas on käesoleval teosel kunstniku tähelepanu võitnud.
Evi Kaur “Valged pojengid”, 2000
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 60 x 48 cm, raamiga 66 x 53,5 cm.
All paremal: EK. 2000
Viljandis elav ja Tartu Kunstikoolis Harri Puderselli käe all õppinud Evi Kaur on oma pika karjääri jooksul katsetanud mitmete erinevate tehnikatega, kuid kõige enam eelistab õlimaali. Mitmetel näitustel osalenud kunstnik ütleb oma loomeprotsessi kohta ise, et järgib tunnet, mis ütleb: "Ei saa maalimata jätta."
Ivar Kaasik “Impudens (James Dean)”, 2006
Õli lõuendil.
Mõõdud: 195 x 160 cm.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Kai Kaljo “Rukkipõld Leevi külas Põlvamaal”, 2023
Boris Ninemäe “Rikkalik saak”
Hugo Lepik “Suvine rannaidüll”
Õli lõuendil.
Mõõdud: 51 x 66 cm.
All vasakul: H. LEPIK
Teose raam vajab kohendamist või ümberraamimist. Soovi korral saame aidata raami valikul ja vormistamisel.
Hugo Lepik (1905-2001) õpetas Riigi Kunsttööstuskooli õppejõuna välja terve rea kunstnikke. Lõplikult kujunes maal tema põhialaks aga Rootsis, kuhu kunstnik 1944. aastal siirdus. Kunstiteadlane Kaalu Kirme on pidanud Lepikut üheks kõige lootustandvamaks Günther Reindorffi õpilaseks.
Marju Bormeister “Õhtune rannik”, 1990
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 69,5 cm, raamiga 52 x 72 cm.
All vasakul: BORMEISTER-KAGOVERE
Pöördel: MARJU BORMEISTER-KAGOVERE TALLINN, 1990 ÕHTUNE RANNIK 50 x 69,5
Marju Bormeister sai juba geenidega kaasa kunstiande. 1985. aastal ERKI maalikunstniku ja pedagoogina lõpetanud Bormeister armastab oma loomingus kasutada motiive loodusest, lisaks maastike kujutamisele ka kõnekaid sümboleid nagu kala või kukk. Käesoleval teosel kutsub kunstnik meid aga meditatiivsele rännakule õhtuse Eestimaa rahustavas kumas.
Ilmar Kimm “Õhtu”, 1987
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud 24,5 x 34,5 cm, raamiga 37 x 47 cm.
All paremal: I. Kimm 87.
Pöördel: ILMAR KIMM "ÕHTU" 1987. õ. p. 24,5 x 34,5 cm
Ilmar Kimmi (1920-2011) sai oma kunstihariduse mitmetest nimekatest kunstikoolidest Venemaal. 1948. aastal Tartu Riikliku Kunstiinstituuti maaliõppejõuks saabunud Kimm valdas pea kõiki maaližanre ning oli seetõttu nõutud õppejõud.
Loodusvaateid on peetud tema loomingu tugevaimaks osaks. 1960ndatest alates muutus tema koloriit erksamaks ning maalimisviis vabamaks. Ka käesoleva maali peamine võlu on just õhtuse valguse meisterlikus ja vabas edasiandmises.
Aleksander Kulkoff “Sügismaastik”, 1950-ndad
Õli lõuendil, kleebitud papile. Raamitud.
Mõõdud: 50,6 x 61,7 cm, raamiga 66 x 77 cm.
1918. aastal Eestisse elama kolinud Aleksander Kulkoff (1889-1970) oli üks tunnustatuimaid siinseid vene päritolu kunstnikke. Tema valgusküllase ja eristuva stiiliga teosed pälvisid tunnustust siinse kunstipubliku seas, sealhulgas president Konstantin Pätsilt, kes esitas talle tellimuse enda portreeks, mida esimest korda Kadriorus 1938. aastal pidulikult presenteeriti.
1944. aastal emigreerus kunstnik koos eestlannast abikaasaga esialgu Saksamaale, siis Ameerika Ühendriikidesse, kuhu jäi elu lõpuni. Tema meisterlikke töid omavad Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Tallinna Linnamuuseum ja MTÜ Vene Muuseum Eestis.
Kai Kaljo “Argipäeva hommik”, 2023
Õli lõuendil.
Mõõdud: 30 x 30 cm.
All vasakul: Kai Kaljo 2023
Pöördel raamil: ARGIPÄEVA HOMMIK Kai Kaljo 2023
Maali-, installatsiooni- ja videokunstnik Kai Kaljo (s 1959) on pälvinud nii Kristjan Raua preemia kui Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia. Tema rahvusvaheline karjäär sai hoo sisse peale 1997. aastal valminud ikoonilist videot “Luuser”, milles ta ameerikalike naerupahvakate taustal jutustab enda loo kunstnikuks olemise igapäevast. Kaljo teoseid on kollektsioneerinud lisaks Eestile mitmed mainekad Euroopa muuseumid.
Edgar Valter “Unenägu”, 1969
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 61 x 90 cm. Raamiga 78 x 107 cm.
All paremal: EW 69
Legendid ja muinaslood inspireerisid Edgar Valterit mitte ainult raamatutele illustratsioone kavandades vaid ka vabaloomingus, aidates kaasa Valteri kujunemisele üheks eesti huvitavamaks sürrealistlikuks kunstnikuks – muinasjutud ju ongi olemusest fantastilised! Maalil “Unenägu” näeme kahte stseeni: kuuvalguses seisvat neiut aknal ja kardina ees seisvat noormeest. Ühendav tegevuse element kompositsioonis on valge kardin, millel on teose mõttes nii varjav kui akna avatust rõhutav funktsioon.
Ent sama oluline on kuuvalgus ise, mille jahe paitav kuma peegeldub mõlemale figuurile, lastes muinaslool alguse saada. Tuues sisse figuurikorduse, mis toa lõpus peaaegu haihtub hämarusse, jutustab Valter fantaasiates toimuvast kogemusest, unenäolistest läbielamistest, kus avalduvad alateadvuse sügavaimad sopid. Siin võib korraga toaseinale ilmuda nii redel, aken teispoolsusse kui leida aset kohtumine hea sõbraga… Unenäos on kõik võimalik, tuleb vaid sulgeda silmad…
Benita Vomm “Armastus”, 1951
Õli lõuendil.
Mõõdud: 61 x 61 cm, koos raamiga 64 x 64 cm.
Pallaslane Benita Vomm (1908-2005) oli neid pagulusse läinud eesti maalijaid, kelle loominguline areng uuel kodumaal tegi läbi põhimõttelise muutuse pallaslikust uusrealismist abstraktsionalismi ja dekorativismi. End teispool ookeani kunstis taas leidnud Vomm käsitleb teosel igavese armastuse teemat.
Richard Sööt “Linda ehtimas”
Osvald Eslon “Kaljune rand”, 1951
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 46 x 61 cm, raamiga 60,5 x 73,5 cm.
All vasakul: O. ESLON 51
Pöördel: O. ESLON Artist from Estonia
Osvald Esloni (1895-1961) kunstiline haridustee sai alguse aastatel 1918-1919 Münchenis professor Adolf Hengeli juures. Silmnähtavalt andeka kunstnikuna pälvis ta stipendiumi esimese vabariigi andekaid noori toetavalt sihtasutuselt nimega “Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus”. Nii reisis ta juba 1926. ja 1927. aastal Itaalia erinevatesse linnadesse. Hiljem külastas ta ka Pariisi ja Londonit.
Kalev Mark Kostabi “Le systéme des objets”, 1989
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 152 x 183 cm.
All paremal: KOSTABI 1989
Pöördel: KOSTABI LE SYSTÉME DES OBJETS 1989 60X72" 12-16-99-BASTILLE
Ameerika ühendriikides, kuid eesti kodus sündinud Kostabi tunneb läbilõhki sealset elulaadi ja kultuuri, ent kunstniku homunculuste maailm peegeldab kaasaegset reaalsust laiemaltki. Sealses ülikoolis joonistamist ja maalimist õppinud kunstnikust kujunes 1980. aastail üks kohaliku kunsti juhtfiguure kuulsas East Village´is. Peagi märkasid tema publikut kõnetavat kunsti ka erinevad plaadifirmad. Nii näiteks on ta lisaks teistele kuulsatele artistidele kujundanud Guns N´Roses´e plaadiümbrise, kes tema teose pealkirja “Use your illusion” ka kogu plaadi pealkirjaks panid.
Valdur Ohakas “Kullasäras rannik”, 1980
MÜÜDUD.
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 22 x 22 cm, raamiga 25,5 x 25,5 cm.
All paremal: V. OHAKAS 80
Valdur Ohaka (1925-1998) kunstiõpingud said alguse Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis. Hiljem Tartu Riiklikusse Kunstiinstituuti astunud mehel jäi viimane lõpusirgel kahjuks siiski lõpetamata 1949. aastal toimunud arreteerimise tõttu, kus ta koos teiste kunstitudengitega 7 aastaks vangilaagrisse viidi. Sellest hoolimata olid tema Tallinna õpetajad Eerik Haamer ja Johannes Greenberg ning Tartu õpetajad Johannes Võerahansu ja Elmar Kits talle nii tugeva põhja andnud, et Ohakast sai märkimisväärne kunstnik meie kultuuriloos.
Kunstniku lemmikuks oli Eestimaa sügisesele loodusele nii omane küps pruun, millest ta oskas välja võluda kümneid eri toone.
Valdur Ohakas “Viimsi”, 1964
Valdur Ohakas “Aktid valguses”, 1983
Peeter Must “Oktoober”, 2024
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 90 x 90 cm.
All vasakul: Must 2024
Pöördel: "OKTOOBER" 90x90 cm ÕLI, LÕUEND 2024 A P. Must
Peeter Must (s 1967) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia keraamikuna, ent on oma tõelise kutsumuse leidnud maalis. Omanäolise, selgelt äratuntava käekirjaga Musta looming keskendub oma perfektse kompositsiooni otsingul värvile ning valguse ja varju vastandamisele.
Valdur Ohakas “Peegli ees”, 1983
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 42 x 33 cm.
All vasakul: V. OHAKAS 83
“Peegli ees” on suurepäraseks näiteks Valdur Ohaka (1925-1998) mitmekülgsest stiilide valdamise kunstist, kus ihutoonides fovistlikule naisekehale liitub stiliseeriv ekspressionistlik valguse-varjuga modelleerimine ja abstraktne ruumikäsitlus.
Silmapaistev on modelli karakteersuse avamine – nii poseerija näost kui kehahoiakust peegeldub enesekindlus, teatud provokatiivsus, mis on tolle aja naisaktide puhul väga harva nähtav lähenemine. Lisades maalile sinise-valge segused vaba käega tõmmatud laigud, kaasab Ohakas selle ühelt poolt loo jutustamise teenistusse (sümboliseerides peeglit, mille ees kaunis daam parajasti seisab) ning teisalt toob teosele värskelt erksa aktsendi.
Valdur Ohakas “Unistaja”, 1981
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 40 cm.
Pöördel: V Ohakas 81
Valdur Ohaka 1980. aastatel maalitud naisakte võib võtta omamoodi kontseptuaalse sarjana, milles meisterlik maalija mängis läbi erinevaid kujutamisvõimalusi. “Unistajas” on Ohakas pidamas loomingulist dialoogi Amadeo Modiglianiga, kelle maalidest tuttava unistaja poosigi on Ohakas ära tabanud.
Kunstnik viimistleb modelli mõtliku näo roosakas-punase tooniga, tehes sellest kehaosast niiviisi pildi kõige pilkupüüdvama. Just nii annab ta ilmekalt edasi ka tegevuse enda – unistamise. Tume foon – sein või draperii – on väga sobivalt valitud õrnalt kumava keha ruumiliseks esiletoomiseks.
Ivar Kaasik “Res male gesta est”, 2008
Õli lõuendil.
Mõõdud: 190 x 200 cm
All paremal: Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Ambustum evadere”, 2008
Õli lõuendil.
Mõõdud: 210 x 200 cm.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Sillerdav meri”, 2015
Õli lõuendil.
Mõõdud: 90 x 100 cm.
All vasakul: Ivar Kaasik
Pöördel: IVAR KAASIK 2015. Autori signeering.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Sub love”, 2003
Õli lõuendil.
Mõõdud: 85 x 90 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Pöördel: IVAR KAASIK & EMIL ESTEE 2003 WWW.IVARKAASIK.EE
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Acervus Corporum”, 2003
Õli lõuendil.
Mõõdud: 110 x 110 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Pöördel: IVAR KAASIK, 2003 ACERVUS CORPORUM Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Karikakrad Dückeriga”, 2010
Õli lõuendil.
Mõõdud: 90 x 100 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Hype III”, 2020
Õli lõuendil.
Mõõdud: 80 x 60 cm.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Õhtune meri”, 2015
Õli lõuendil.
Mõõdud: 90 x 100 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Hype V”, 2020
Õli lõuendil.
Mõõdud: 80 x 60 cm.
Pöördel: IVAR KAASIK. Kunstniku signeering.
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik (& Emil Estee)”Autoportree”, 2000
Õli lõuendil.
Mõõdud: 100 x 100 cm.
Üleval paremal: Ivar Kaasik
Pöördel: Emil Estee & Ivar Kaasik Portrait 2000
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Impiorum flatrum”, 2008
Õli lõuendil.
Mõõdud: 200 x 200 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Ivar Kaasik “Teekond tippu”, 2018
Õli lõuendil.
Mõõdud: 90 x 100 cm.
All paremal: Ivar Kaasik
Berliinis töötav nimekas eesti maalija ning ehtekunstnik Ivar Kaasik (s 1965 Kuressaares) õppis eesti kunsti murranguaegadel nii kodumaal kui Ida-Saksamaal. Vaheaegadega 1983-1992 praeguses Eesti Kunstiakadeemias ja 1989-1990 Halle Kunsti- ja Disaini Ülikoolis õppides, lõpetas ta 1992 EKA metallikunstniku diplomiga. Maalimisega alustas ta 1996 peale tol aastal Pariisis rahvusvahelise teemantehte konkursi peaauhinna võitmist.
Kui Kaasik 1996. aastal Berliinis esimesed neofotorealistlikud maalid tegi, oli taoline väljenduslaad just lääne nooremas kunstis uuesti moodi minemas. Saksamaa ühe toonase esimaalija Gerhard Richteri ja Neo Rauchi inspireerivat eeskuju sünteesides demonstreerib Kaasik end nihestatud, justkui liikumiselt tabatud fotokaadri suurepärase äramaalijana.
Kunstniku fookuses pole fotoaparaadi mehaaniline silm – see on ja jääb Kaasiku puhul vaid sündmust fikseerivaks esmaseks abivahendiks. Nii kui protsess jõuab maalimise staadiumisse, sekkub aktsiooni inimsilm, kunstniku kriitiline või irooniline vaatlejapilk, kes deformeerib, retušeerib ja demüstifitseerib kujutatud objekti. Fotograafiliselt täpne objekti kujutus kasvab üle vabaks maalilisuseks.
Teos on eksponeeritud Ivar Kaasiku maalinäitusel „Tundelised teekonnad“ Allee galeriis 21.08-13.09.2025.
Hilda Mikkelsaar “Natüürmort puuviljadega”, u 1960
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 50,3 x 60,5 cm, raamiga 66 x 76 cm.
All paremal: HMikkelsaar
Hilda Mikkelsaar õppis aastail 1926-30 Pallases Nikolai Triigi käe all ning sai joonistusõpetaja kutse, kellena asus kohe ka Tallinnas tööle. 1944. aasta suure põgenemise ajal lahkus Eestist ka Mikkelsaar ning elas aastast 1949 Kanadas, kus võttis aktiivselt osa sealsest eesti kunstielust.
Tagasi kodumaale jõudis tema looming alles uue vabariigi ajal ajal ning selle olulisemaks teepostiks oli 1996. aastal näitus Adamson-Ericu Muuseumis, kus tutvustati tema ning ta tütre, tuntud graafiku Ruth Tulvingu teoseid.
Rein Tammik “Jalutajad”
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 19,5 x 41 cm, raamiga 27 x 49,5 cm.
All paremal: Tammik
Valgas sündinud, kuid 1988. aastast alates Prantsusmaal elav Rein Tammiku (s 1947) teoseid leiab lisaks Eesti muuseumidele arvukates välisriikide kollektsioonides. Tehniliselt täiuseni viimistletud meisterlikud teosed on tema üks firmamärke.
Voldemar Kangro-Pool “Ännijärv, Aegviidu”, 1930
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 35,5 x 50 cm.
All paremal: Vold. KangroPool. 1930
Pöördel: Aegviidu 1930 Ännijärv
Kunstnik Voldemar Kangro-Pool (1889-1943) oli tuntud kirjandus- ja kunstikriitiku Rasmus Kangro-Pooli vend. Ta õppis enne Esimest maailmasõda kunsti Kristjan Raua stuudios, seejärel Münchenis ja Pariisis.
1910.-1920. aastatel tunti teda peamiselt karakteriküllaste portreede ja sümbolistlike, erootilisi ja apokalüptilisi teemasid käsitlevate joonistuste poolest. End 1930ndatel, mil kunsti üldine areng liikus traditsioonilisema poole, pöördus sinna ka Kangro-Pool. “Helesinise järve ääres” presenteerib kunstniku üht võluvaimat külge maastikumaalis – vee erilist kumavust. Väga sageli maalib ta selle ühte tooni taevaga ja nii ka siin, kus nende kahe vahele tõmbab selge joone vaid teisel pool järve paistev metsaviirg.
Johannes Uiga “Akt”, 1950ndad
Linda Kits-Mägi “Matkajad”, 1960ndad-70ndad
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 33 x 48 cm
Pöördel: Linda Kits-Mägi “Matkajad” ning kavatseva maali suurus: 82 x 120
Matkajate ja suvitajate teema ilmus Linda Kits-Mägi (1916-1990) loomingusse 1960ndatel (vt ka “Rongile”, 1964, EKM). Looduskaunis Valgemetsas suvitades puutus ta Lõuna-Eestisse sõitnud puhkajatega sageli kokku ja nii inspireeris see kavandama suurt, 82 x 120 cm maali, mille ette valmistamisel valmis ka käesolev teos.
Kunstnikule omases temperamentselt sähvivas maalilaadis annab ta edasi enne matkale minemist õhus olevat elevust eesootavast seiklusest. Samal ajal kui maja ette pargitud autot täidavad kõige vajalikuga ähmis lapsevanemad, ei suuda lapsed rõõmu varjata ning jooksevad kilgates ümber auto.
Anatoli Strahhov “Vegan”, 2024
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 61 cm
All paremal: Strahhov. A
Pöördel: “VEGAN” STRAHHOV. TALLINN. 2024.
Ukrainas sündinud Anatoli Strahhov (s. 1946) on elanud ja tegutsenud Eestis üle 50 aasta ning osalenud selle aja jooksul lugematutel näitustel. Tema teosed on elavad ja muinasjutulised — jõulise käega maalitud, kuid samaaegselt õrnad ja selgelt planeeritud, eksisteerides kindla nägemuse raamistikus.
Strahhov on teemadelt sürrealistliku koolkonna esindaja, kelle loomingus seguneb detailipeen käsitlusviis realistliku motiivi ja muinasjutuliste tegelastega ning artistlikkus ja poeetilisus. Ka metsmaasikate mäge trooniv kelmikas peategelane meenutab pigem olevust fantaasiamaailmast, ent teose iroonia ja vaimukas põhisõnum peitub selle pealkirjas.
Ilmar Kimm “Õhtune kodutee (Kanepi)”, 1969
Õli lõuend. 1969.
All paremal: I. Kimm 69.
Mõõdud: 70 x 80 cm
Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis maaliõppejõuna töötanud Ilmar Kimm (1920-2011) valdas pea kõiki maaližanre ning oli seetõttu nõutud õppejõud. Maastik oli aga tema loomingus olulisel kohal läbi aastakümnete, sealhulgas eriti just Lõuna-Eesti oma.
Käesolev vaade Põlvamaal asuvale Kanepi asulale, täpsemalt Savimäele jälgib topograafilise täpsusega iga tõusutee ääres asunud maja. Otepää poolt tulles jääb ainsaks erandiks kirikutorn, mis peaks asetsema tegelikkuses veidi vasakul, kase varjus, ent kunstilistel eesmärkidel on Kimm selle terava tipu välja maalinud. Kimmi maastikumaalid paeluvadki eelkõige süvenemisega motiivi ning selle võlu diskreetse esiletoomisega.
