Joonistus
Näitan kõiki 13 tulemust
Erich Pehap “Sadamamelu”, 1952
Süsi, pliiats. Raamitud.
Erich Pehapi (1912-1981) kunstihariduse teekond on omamoodi põnev jälgimine. Ta on õppinud nii graafikat, maali kui keraamikat ja seda nii Eestis kui välismaal. 2022. aasta sügisel Allees toimunud Pehapi mälestusnäituski tõestas selle mitmekesise kunstniku andekust mitmel rindel.
Mereäärseid rannikuid armastasid kujutada juba baltisakslased, kuid sadam kui keskkond ilmus eesti kunsti tihedamalt 1930-ndate keskel, mil majanduses toimus arenguhüpe ning sadam kui selle keskne element aina enam kõneainet pakkus.
Ka Pehapi loomingus näeme sageli sadamamotiive, kuid pigem huvitab teda selle temaatika raames inimmõõde – see, kuidas sadam koos selle kasutajatega elab ja hingab.
Erich Pehap “Pesunaine”, 1947
Jüri Arrak “Tööstusmaastik mändidega”, 1960
Jüri Arrak “Kolju”, 1960
Jüri Arrak “Lõõtsa talu”, 1961
Pliiats paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 27,9 x 18,5 cm, raamiga 45 x 36 cm.
All: Lõõtsa talus JArrak 61
"Lõõtsa talu“ on Jüri Arraku (1936-2022) jäädvustus soojast suvepäevast maal – ajast, mil ta õppis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Õpperetked viisid Arraku Eestimaa eri nurkadesse loodust ja külasid joonistama ja maalima, nii ka käesoleval teosel.
Ernö Koch “Kuressaare linnus”, 1932
Tušš paberil. Raamitud.
Mõõdud: 23 x 35 cm, raamiga 37 x 48,5 cm.
All paremal: Ernö Koch 1932.
Etnograafiahuvilisena aastail 1926-40 Eestisse hõimurahvaste kultuuri uurima tulnud ungari kunstnik Ernö Koch (1898-1970) pakkus värskendavat kõrvalvaataja pilku Eesti tollasele elule ning oli omamoodi dokumentalistiks. Tema faktipõhises laadis kujutatud stseenid Eestimaa linnadest ja tööstusmaastikest on seega lisaks oma kunstilisele väärtusele ka põnevaks ajalooliseks tagasivaateks toonastele vaadetele.
Jaak Adamson “Kuulid”, 1974
Süsi paberil. Raamitud.
Mõõt: 38 x 56 cm.
Omapärase ekspressionismivariandi välja kujundanud Jaak Adamson (1938-2022) on üks eesti erandlikumaid maalijaid ja joonistajaid-graafikuid. 1960-ndail tugevalt oma mänguliselt eksperimenteerivate teostega esile kerkinud Adamson lõi talle ainuomase vormikeele, mida hiljem Slovakkiasse emigreerunud kunstnik seal veelgi edasi arendas.
Käesolevas 1974. aasta teoses on kunstnik kujutanud kaht oma lemmikelementi – päid ja kuule, millede omavaheline suhe on ühest küljest kamraadlik ja teisalt täis võitlusindu. Aluspinna krobelisust ära kasutades kaasab Adamson ebatasasusest tuleneva pingestatuse teadlikult sõnumi teenistusse.
Adamsoni poja mälestuste järgi visandas kunstnik oma ateljees töid sageli just söega, kuid lõpuni selles tehnikas valminud teoseid on kogu tema loomingus teada vaid kaks, milledest käesoleva kinkis kunstnik oma Lõuna-Eestis elanud sugulastele ning teine omandati Tallinnas asuvasse kogusse. Eesti avalikes kogudes on teada kokku ligi 70 Jaak Adamsoni teost, kuid tema hilisemast, peale 1970-ndaid valminud loomingust on säilinud väga vähe töid ning seda enam saame hinnata käesolevat rariteetset söejoonistust.
Kaarel Liimand “Kaks istuvat akti”, 1932-1933
Tint, sulg, paber. Raamitud.
Lm 36,7 x 23 cm
Kaarel Liimandi tähelepanu teoseid luues oli eelkõige komponentidel, kuid sama tähtsaks pidas ta koloriiti. Käesolev teos on üks Liimandi must-valgeid krokiisid „Pallases“ õppimise ajast, võimalik, et abikaasa Aino Bachi kogust. Kompositsiooniliselt on tegu ühe tema paeluvaima tööga selles žanris. Voolavad jooned lisavad hoolimata istuvast asendist teosele liikuvust ja tekib tunne nagu hakkaks üks modellidest kohe asendit vahetama.