Ofort, akvatinta. Raamitud, UV-kaitsega muuseumiklaas.
Mõõdud: 16,5 x 21 cm, koos raamiga 43 x 46 cm.
Räpinast pärit Ado Lill (1932-2018) tegutses nii graafika kui maalikunsti alal. Tema hilisema, allegoorilis-groteskse või erootilise graafika keskmes oli mitmetähenduslik naisakt. Nõukogude Eestis keelatud erootilisele kunstile ostjaskonna leidmiseks tuli kunstnikul seetõttu oma teoseid salaja piiri taha toimetada, kus neid väga oodati.
Graafika
Näitan kõiki 15 tulemust
Evi Tihemets “Suur laine”, 1985
Ado Lill “Näod”, 1991
Ofort, akvatinta paberil.
Mõõdud: plm 15,5 x 11,4 cm
All: "Näod" ofort, akvatinta 18/33 ALill 91
Räpinast pärit mitmekülgne kunstnik Ado Lill (1932-2018) tegutses nii graafika kui maalikunsti alal. Tema hilisema, allegoorilis-groteskse või erootilise graafika keskmes oli mitmetähenduslik naisakt.
Teos on müügil lehe kujul, soovi korral saame aidata raami valikul ja vormistamisel.
Evi Tihemets “Mahalangenud puu”, 1987/1989
Evi Tihemets “Estonia”, 1981
Ado Lill “Uni”, 2015
Söejoonistus. Raamitud.
Mõõdud: Lm 56 x 58,5 cm
All vasakul: ALill 2015
Ado Lille (1932-2018) erootiline kunst liikus Nõukogude režiimi tingimustes pikki aastaid põrandaaluse kaubana vabamasse Läände, mistõttu sai temast paradoksaalsel kombel toona suurem kuulsus välismaal kui koduses Eestis.
Kunstniku autoritehnikas, erinevates teesortides leotatud joonistuses “Uni” on erootiline pool pigem looritatud ning põhitähelepanu on pööratud unenäomaailmale. Pehmel padjal puhkehetke vajunud modelli isik on jäänud anonüümseks ning on sarnaselt kehakumerustele edasi antud vaid teega hägustatud kontuurjoonte ja kerge varjutusega.
Lill kuulus Eesti Kunstnike Liitu ning tema teoseid on mitmetes muuseumides ja erakogudes üle maailma.
Evi Tihemets “Õhtune pilt”, 1963
Lito, raamitud.
Mõõdud: 25,5 x 35,5 cm. Koos raamiga: 55 x 63 cm.
Kahekordne Kristjan Raua preemia võitja Evi Tihemets (s. 1932) on osa võtnud arvukatest näitustest nii Eestis kui välismaal. Mitmekülgne kunstnik oli üks esimesi, kes 1960ndatel Eesti graafikas värvi kasutama hakkas. Nii on ka käesoleval litol just värvid need, mis romantilise õhtu atmosfääri ilmekalt edasi kannavad.
Ado Lill “Lamav akt”, 2015
Autoritehnika. Raamitud.
Mõõdud: Lm 67,5 x 84,5 cm
All vasakul: ALill 2015
Ado Lille (1932-2018) erootiline kunst liikus Nõukogude režiimi tingimustes pikki aastaid põrandaaluse kaubana vabamasse Läände, mistõttu sai temast paradoksaalsel kombel suurem kuulsus välismaal kui koduses Eestis. 1980. aastatel eksponeeriti Lille graafikat Nõukogude dissidentliku kunsti näitustel välismaal ning juba mõned aastad hiljem pälvis ta auhinna Baltimaade maalitriennaalil Leedus.
Tänaseks päevaks on kunstnik saavutanud hinnatud kunstiklassiku staatuse ka kodumaal ning järjest enam otsitakse taga nii tema maale, graafikat kui joonistusi. Kunstnik töötas välja oma autoritehnika leotades kriidiga joonistatud teoseid erinevates teesortides, lisades sellega teostele sügavust ja müstikat. Üheti on see austusavaldus modellidele, kelle täpne isik jääb avameelseis aktides varjatuks ning on sarnaselt kehakumerustele edasi antud vaid teega hägustatud kontuurjoonte ja kerge varjutusega.
Lill kuulus Eesti Kunstnike Liitu ning tema teoseid on mitmetes muuseumides ja erakogudes üle maailma.
Evi Tihemets “Sadamas”, 1963
Värviline lito. Raamitud.
Mõõdud 64 x 49 cm (koos raamiga 70 x 84)
Kunstnik Evi Tihemets (s. 1932) oli üks esimesi, kes 1960. aastatel tõi eesti graafikasse järjekindlalt ja tulemusrikkalt värvi kui ühe olulise väljendusvahendi. 2013. aastal määrati Tihemetsale võimsa, 80. sünnipäevale pühendatud seitsme isikunäituse eest Kristjan Raua preemia.
Evi Tihemets “Rändpüük Saaremaal”, 1961
Söövitus. Raamitud.
Mõõdud: 35 x 45 cm, raamiga 55,2 x 64,6 cm.
Kahekordne Kristjan Raua preemia võitja Evi Tihemets (s. 1932) on osa võtnud arvukatest näitustest nii Eestis kui välismaal. Kalurite igapäevaelu elutruuks kujutamiseks võttis Tihemets ette reise Eesti saartele ning jälgis, paber ja pliiats käes nende tegemisi, mille põhjal hiljem ateljees valmisid meisterlikud austusavaldused kalurite tööle.
Ado Lill “Saarel III”, 1990
MÜÜDUD
Värviline akvatinta. Raamitud, UV-kaitsega muuseumiklaas.
Mõõdud: 17 x 22 cm, koos raamiga 43 x 46,5 cm.
Räpinast pärit Ado Lill (1932-2018) tegutses nii graafika kui maalikunsti alal. Tema hilisema, allegoorilis-groteskse või erootilise graafika keskmes oli mitmetähenduslik naisakt. Nõukogude Eestis keelatud erootilisele kunstile ostjaskonna leidmiseks tuli kunstnikul seetõttu oma teoseid salaja piiri taha toimetada, kus neid väga oodati. Nii kujunes omamoodi paradoksaalne olukord, kus kunstnik oli tuntum välismaal kui kodus.
Evi Tihemets “Natüürmort”, 1964
MÜÜDUD
Lito, raamitud.
Mõõdud: plm 33 x 44 cm, koos raamiga 63 x 72 cm.
Graafik Evi Tihemets (s. 1932) oli üks esimesi kunstnikke, kes Eestis 1960ndate algul koloreeritud graafikat hakkas harrastama. Ka käesolev natüürmort pärineb just sellest ajast.
Tihemets on oma loomingu eest saanud rohkelt auhindu, sh Kristjan Raua preemiaga on teda premeeritud lausa kahel korral.
Ado Lill “Nägu”, 1989
Malle Leis “Lilled LXXXIX”, 1982
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
Mõõdud: 51,7 x 25,4 cm
Serigraafiasarja “Lilled” alustas Malle Leis (1940 – 2017) 1971. aastal. Sellesse kuuluvad tööd varieerusid nii formaadilt, kompositsioonilt, koloriidilt, kui kujutatavalt objektilt ning botaanikasõbrana leidis Leis igale taimeliigile just talle sobiva efektse lahenduse.
Käesolevas teoses on kunstnik peatähelepanu pööranud peenelt rafineeritud koloriidile, kasutades ainult kollase, pruuni ja rohelise erinevaid toone. Taaskord tõestab Leis oskust luua illusioon rikkalikust värvivalikust minimaalsete vahenditega.
Just nii tõstab ta säraval kollasel taustal esile muidu nii põhjamaiselt tagasihoidlikud õunapuu- ja tikrioksad.
Malle Leis “Demisessoonne”, 2000
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
All vasakul: Demisessoonne
All keskel: serigraafia 14/15
All paremal: M. Leis 2000.a.
Mõõdud: Ava 28 x 38 cm. Raamiga: 51 x 61 cm
Malle Leisi (1940-2017) loometee algust iseloomustas sürrealismi ja popkunsti mõju, 1970. aastatel hüperrealismi mõjul toimunud naasmine looduslähedase vormikõne poole, mis kestis tema loomingus elu lõpuni. Lisaks lilledele armastas kunstnik kujutada ka erinevaid aiasaadusi: puu- ja juurvilju ning marju.
Nii esindab „Demisesoonne“ ideaalset näidet klassikalisest Leisi serigraafiast, milles kunstnik demonstreerib oma oskust lihtsate objektidega, maasikate ja mandariinidega, komponeerida ahvatlev teos.
Siinjuures ei vaatle ta pelgalt söödavaid vilju, vaid on suure botaanikaarmastajana jätnud peategelastele külge lopsakad lehed ja paar varrejuppigi, viitena nende kasvukohale koos selle uimastavate lõhnade ning mälestustega.