Raimo Saare (1923-1995) õppis nii Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis kui Eesti Riiklikus Kunstiinsituudis, mille Saare lõpetas 1953. aastal maalijana. Aastaid Tartu Kunstikooli õppejõuna tuntud kunstnik on lisaks aktidele loonud nii linna- kui loodusvaateid ning figuraalkompositsioone.
Käesoleva teose peategelane, punapäine modell on kujutatud spontaanselt ja kiiresti nagu krokiitunnis. Tulemuseks on võluv ja värske maal, mille pikad pintslitõmbed lisavad teosele hoogsust ning elu.
E-pood
Näitan 401–455 tulemust 455-st
Eduard Wiiralt “Virve”, 1943
Kuivnõel. Raamitud.
Mõõdud: plm 33,5 x 31,9 cm.
Eduard Wiiralti "Virve" noor modell pärines Viljandimaalt Kolga-Jaanist, kuid 1943. aastal oli külas oma sugulastel Tamme talus, kus Wiiralt parajasti oma kuulsat "Viljandi maastikku" joonistas. Noor, tollal vaid 9-aastane tüdruk käis pidevalt kunstniku tööprotsessi uudistamas ning Wiiraltil ei jäänud märkamata noore talutüdruku uudishimulik pilk ja eriliselt suured silmad. Väikese tüdruku portree joonistamiseks tõsteti ta kõrge pingi peale ning erilise rõhu panigi Wiiralt justnimelt silmadele, mis mõtlikult ja unistavalt lootusrikkalt kaugusse vaatavad.
Valdur Ohakas “Maastik 1”, 1986
MÜÜDUD
Õli papil. Raamitud.
23 x 23 cm.
Valdur Ohakas (1925-1998) sai kunstihariduse nii Tallinna kui Tartu tugevate õppejõudude käe all. Tema tuntuimateks õpetajateks olid Eerik Haamer, Johannes Greenberg, Elmar Kits ja Johannes Võerahansu. Kool jäi lõpetamata, kuna 1949. aastal arreteeriti ta koos teiste kunstitudengitega ja viidi vangilaagrisse, kust ta vabanes alles seitsme aasta pärast. Valdur Ohakas mängis olulist rolli sõjäjärgse eesti kunsti uuenemisprotsessis.
Enamuse ajast veetis kunstnik vaheldumisi oma Tallinnas, Meriväljal asuvas kodus ning Võrumaal asuvas Kütioru maakodus, seega leiab tema loomingus palju loodusmotiive nii Põhja- kui Lõuna-Eestist.
Vaata ka kolmese seeria ülejäänud maale!
Valdur Ohakas “Maastik 2”, 1986
MÜÜDUD
Õli papil. Raamitud.
23 x 23 cm.
Valdur Ohakas (1925-1998) sai kunstihariduse nii Tallinna kui Tartu tugevate õppejõudude käe all. Tema tuntuimateks õpetajateks olid Eerik Haamer, Johannes Greenberg, Elmar Kits ja Johannes Võerahansu. Kool jäi lõpetamata, kuna 1949. aastal arreteeriti ta koos teiste kunstitudengitega ja viidi vangilaagrisse, kust ta vabanes alles seitsme aasta pärast. Valdur Ohakas mängis olulist rolli sõjäjärgse eesti kunsti uuenemisprotsessis.
Enamuse ajast veetis kunstnik vaheldumisi oma Tallinnas, Meriväljal asuvas kodus ning Võrumaal asuvas Kütioru maakodus, seega leiab tema loomingus palju loodusmotiive nii Põhja- kui Lõuna-Eestist.
Vaata ka kolmese seeria ülejäänud maale!
Tõnu Soo “Ivaleidja”, 1987
Johannes Uiga “Akt lillelise rätiga”, 1989
MÜÜDUD
Õli lõuendil, raamimata. Signatuur all paremal.
Mõõdud: 70 x 50 cm.
Tartus sündinud Johannes Uiga (1918-1998) oli eelkõige tuntud oma maastikumaalide, vaikelude ja aktide poolest. Uiga loomingule avaldas suurt mõju tema õpetaja Aleksander Vardi, kelle maaliateljees ta oma 1930ndate teisel poolel õppis. 1988. aasta tunnustati kunstiühingu “Pallas” auliiget Uigat Konrad Mäe medaliga.
Johannes Uiga “Lamav akt”
Viktor Leškin “Kullerkupud”, 1980
MÜÜDUD
Õli lõuendil. Raamitud.
50 x 70 cm
Eesti tõeline patrioot Viktor Leškin oli seto-vene päritolu kunstnik, kes lõpetanud kolm erinevat Tallinna kunstikooli. Seeläbi esindab ta mingil määral Tallinna maalikoolkonda, teisalt avaldub tema maalides vene realistlik-impressionistliku vabaõhumaali mõju. Leškin armastas Eestimaad ning õppis omal käel selgeks nii selle keele kui kultuuri. Olles 38 aastat ERKI õppejõud, kasvatas ta üles mitmeid põlvkondi Eesti kunstnikke.
Enno Allik “Saaremaa etüüd”, 1994.
Elina Kasesalu “Lenna”
Margarethe Fuks “Karjääris”, 1952
MÜÜDUD
Akvarell, paber. Teos on hetkel ilma raamita, kuid soovi korral aitame hea meelega ka raami ja paspartuu valikul.
Mõõdud: 33,5 x 48,5 cm
Margarethe Fuks (1921-2005) oli Peterburis sündinud eesti akvarellist, kes sai kunstihariduse 1940–1941 J. Koorti nimelises Riigi Rakenduskunsti koolis ning peale seda Eerik Haameri ja Natalie Mei õpilasena Tallinna Kujutava Kunsti ja Rakenduskunsti koolis. Andeka kunstnik oli muuhulgas tädiks Peeter Mudistile.
Eduard Wiiralt “Istuv daam”, 1941
MÜÜDUD
Metsotinto, paber. Raamitud, muuseumiklaas.
Lehemõõt 69,6 x 49 cm, plaadimõõt 49,4 x 31,8 cm.
Eesti esigraafik Eduard Wiiralt (1898-1954) lõpetas kunstikooli Pallas 1924. aastal graafiku ja kujurina. Andeka õpilasena jätkas ta samas koolis graafika õpetamisega. Peale seda suundus Wiiralt kunstikeskusesse Pariisi, mille inspireeriv keskkond oli tema koduks tervelt 14 aastat. 1939. aasta septembris naases kunstnik Eestisse, kus valmis ka käesolev teos "Istuv daam". Teosel olevat modelli on Wiiralt ennegi kasutanud ja kujutanud teda erinevatelt külgedelt. Lisaks uhkele ja eneseteadlikule hoiakule on tähelepanu keskmes ka viimse detailini viimistletud käed.
Jaan Tuuling “Viru väravad”, 1976.
MÜÜDUD
Õli kartongil. Raamitud.
All vasakul: 9 VI ´76. All paremal: J. Tuuling
Mõõdud: 15 x 18,8 cm (26,2 x 30 cm koos raamiga).
Petseris sündinud Jaan Tuuling (1930-1998) lõpetas Tallinna Riikliku Kunstiinstituudi maali alal ning lisaks tegevkunstnikuna töötamisele oli ka kunstiõpetaja. Tema töid leidub erinevates erakogudes üle maailma. Tuuling on viljelenud linna- ja loodusvaateid ning heal tasemel sotsrealismi.
Aavo Ermel “Punane kleit”, 2005
Evald Okas “Akt maskidega”, 1971
Voldemar Peil “Vergi võrgukuurid”, 1972
MÜÜDUD
Õli lõuendil, raamitud.
60 x 75 cm.
Kunstnik Voldemar Peil sündis 1907. aastal Narvas ning maalimist õppis Pallases Ado Vabbe, Villem Ormissoni ja mitmete teiste tunnustatud kunstiõppejõudude käe all. Peil oli aktiivselt tegev ka erinevate teatrite dekoraatori ja peakunstnikuna ning kujundas üle 300 erineva lavastuse.
Aleksander Remmel “Akt külgvaates”, 1949
MÜÜDUD
Õli, kartong. 1949. All paremal: Remmel 49. Raamitud.
Mõõdud 91,5 x 64,5 cm
Aleksander Remmel (1898-1982) lõpetas 1917 Rakvere Õpetajate Seminari ning õppis kunstikoolis Pallas 1920-1923, mille lõpetas joonistusõpetaja kutsega. 12 aastat hiljem astus Remmel uuesti Pallasesse maali erialale, mille omakorda lõpetas 1937 Ado Vabbe käe all.
1951-1962 oli Remmel Tartu Kunstikooli direktor, peale mida suundus 15 aastaks ENSV Haridusministeeriumi kunstikasvatuse komisjoni esimehe ametikohale. Remmel oli ka paljude kunstiõpikute ja üldhariduskoolide kunstiõpetuse programmide koostaja. Tema kirglik armastus maalimise vastu kestis kogu elu.
Aleksander Remmel oli klassikalise pallasliku koolkonna esindaja. Käesolev maal “Akt külgvaates” aastast 1949 on maalitud vaatamata karmile ajale eht pallaslikus stiilis ja koloriidis.
Edgar Valter “Poiss ja kaelkirjak”, 1964
Alleks Kütt “Tallinna sadam”, 1959
MÜÜDUD
Ofort. Raamitud.
Eesti graafik Allex Kütt (1921-1991) teenis sõja ajal saksa sõjaväes ning seetõttu jäid esialgsed õpingud Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis pooleli. Tagasi tulles viis järjekindlus aga sihile ning 1949 aastal ta selle kooli ka lõpetas. Pikki aastakümneid oli ta hinnatud joonistamise ja graafika õppejõud.
Kütt katsetas väga erinevate tehnikatega ning oma loomingus armastas kujutada tööstusmotiive, sporti, maastikke, kalureid. Tallinna Sadama oli üks kohtadest, kus valmisid tema tuntuimad teosed, sest just see oli koht, kus kunstnik sai kujutada inimest urbaniseerunud keskkonnas.
Erich Pehap “Kaks naist”, 1960ndad
MÜÜDUD
Segatehnika. Raamitud.
Mõõdud: Ava 30 x 20 cm, koos raamiga 49 x 38,5 cm.
Graafiku ja maalikunstniku, 1949. aastal Kanadasse emigreerunud Erich (Eric) Pehapi (1912-1983) roll toonase kunstimaastiku novaatorliku eestseisjana oli märkimisväärne. Juba sõja ajal põgenikelaagris korraldas ta eesti kunsti näitusi ning jätkas selle edendamist ka hiljem Kanadas.
Silvi Liiva “Pühapäev”, 1978
MÜÜDUD
Ofort. Raamitud.
Mõõdud: lm 21 x 34 cm.
Kunstnik Silvi Liiva (s. 1941) lõpetas ERKI üheaegselt Marju Mutsuga ning nagu paljud noored kunstnikud sel perioodil, oli tema kunst algul tugevasti mõjutatud sürrealismist selle keskendatusega alateadvusele, inimese tundemaailmale. Liiva meelistehnikaks 1970-ndatel oli ofort, mis oma õrnusega võimaldas tundevarjundeid eriti hästi esile tuua.
Mauri Gross “Sosista edasi”, 2021
MÜÜDUD.
Õli puidul.
Mõõdud: 129 x 82 cm (raamiga 132,5 x 85,5 cm).
Flat-screen televiisori mõõtudes kunstiteose "Sosista edasi" tihedat taimestikku lähemalt uurima asudes jääb pilk üsna kiirelt peatuma vaid ühte õide või kõrrelehte korraga. Sellest mitmekihilisest taimerägastikust leiab rahu, aega ning salapärase tuuleiili hüpnotiseeriva sosina: "Tule ja tantsime koos!"
Mauri Gross on alates aastast 2008 vabakutseline kunstnik, kes viljeleb õlimaali ja graafikat. Ta on lõpetanud Tartu Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia maali eriala. Alates 2013 on Eesti Kunstnike Liidu liige ja alates 2015 Maalikunstnike Liidu liige. Näitustel osalenud alates aastast 1991, sealhulgas viimasel viiel aastal osalenud rohkem kui 20 näitusel.
Vaata ka kunstniku tõlgendust oma loomingust, sh käesolevast maalist: https://www.youtube.com/watch?v=uHxggYGp5Iw&t=12s
Andrei Jegorov “Talvine maastik jõega”, 1930-ndad
Tempera, guašš, papp. 1930-ndad. All vasakul: A. Jegorov
Mõõdud: 35 x 50 cm.
Arukülast pärit maalikunstnik Andrei Jegorov (1878 – 1954) kaotas juba 3-aastasena oma kuulmise, mistõttu sai esimese hariduse kurttummade koolis. Oma vitaalsusest hoolimata võis ta poisina tunde tegelda oma meelistegevuse joonistamisega, sest just nägemine oli tema trumbiks maailma kogemisel. Nii oskas ta märgata tuult selle paituse ning okste liikumise järgi ning kandis kogemuse otse paberile.
Jegorovi maastikes on alati tunda inimese lähedust, olgu selleks siis jäljed lumel, kaugusest paistev korstnasuits või korrektselt laotud palgivirn. “Talvemaastikus jõega” on neid märke mitmeid ning külmumata jõe kaldal olev roheliste aknaluukidega maja viib mõttele, et teose võis tellida selle maja omanik. Ahtraid kaski ning ümaraid pinnavorme vaadeldes viib mõte paratamatult lõunasse, kas Põlva- või Petserimaale, aga võib olla ka teispool piiri.
Maal on teostatud hoolikalt ning tähelepanu väärib puudeviimistlus, mille oksad justkui tahaks külma käes õrnusest kildudeks krõbiseda. Meisterlikult on Jegorov siin lahendanud ka klaasjalt peegeldava veesilma ning maastikule sügavuse andmise, mille lõpp hajub silmapiiri.
Mauri Gross “Punastab”, 2021
MÜÜDUD.
Õli, lõuend.
Mõõdud: 50 x 60 cm
Mauri Gross on alates aastast 2008 vabakutseline kunstnik, kes viljeleb õlimaali ja graafikat. Ta on lõpetanud Tartu Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia maali eriala. Alates 2013 on Eesti Kunstnike Liidu liige ja alates 2015 Maalikunstnike Liidu liige. Näitustel osalenud alates aastast 1991, sealhulgas viimasel viiel aastal osalenud rohkem kui 20 näitusel.
Teos oli väljas Allee galeriis dets 2021-märts 2022 avatud näitusel “S U G U V Õ S A 4”.
Erich Pehap “Piknik”, 1947
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud: 22,6 x 25,7 cm. Raamiga: 43,6 x 50,6 cm.
Graafiku ja maalikunstniku, 1949. aastal Kanadasse emigreerunud Erich (Eric) Pehapi (1912-1983) roll toonase kunstimaastiku novaatorliku eestseisjana oli märkimisväärne. Juba sõja ajal põgenikelaagris korraldas ta eesti kunsti näitusi ning jätkas selle edendamist ka hiljem Kanadas.
Käesolev teos on valminud tema Rootsi perioodil, mil kunstnik töötas reklaamibüroos ning nädalavahetuseti tegeles oma lemmiktegevuse ehk maalimisega. Katsetusaltina on Pehap siin vaid üht tooni kasutades andnud edasi õdusa pühapäeva sooja idülli.
Käesolev teos on eksponeeritud septembris 2022 Allee galeriis toimuval Erich Pehapi mälestusnäitusel.
Elmar Kell “Tants kurega”
Eduard Spoerer “Austrikasvandus Normandias”, 19. sajandi lõpp
Õli. Raamitud.
Mõõdud: 46,4 x 65 cm. Raamiga 59 x 77 cm.
Tallinnas sündinud Eduard Spoerer (1841-1898) õppis 1859-1868 Peterburi Kunstide Akadeemias. Alates 1870. aastast elas ta Düsseldorfis, kus sai muuhulgas näpunäiteid kuulsalt baltisaksa kunstnikult Eugen Dückerilt. Peale Saksamaa ja Šveitsi on Spoerer palju maalinud Prantsusmaal, eriti Bretannias ja Normandias. Just viimase aineil on valminud ka käesolev teos.
Raivo Vare “Jõemaastik paadiga”, 1964.
MÜÜDUD
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 54 x 81,3 cm (koos raamiga 66 x 92,5 cm).
Tartumaal sündinud Raivo Vare lõpetas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi maali alal 1951. aastal. Suure loodusearmastajana ühendas Vare oma kaks kirge, metsanduse ja kunsti. Nii on tema loodusemaalidel tunda teadlase siirast huvi kujutatava vastu.
Mauri Gross “Rookatus”, 2021
MÜÜDUD.
Õli, lõuend.
Mõõdud: 81 x 91 cm
Mauri Gross on alates aastast 2008 vabakutseline kunstnik, kes viljeleb õlimaali ja graafikat. Ta on lõpetanud Tartu Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia maali eriala. Alates 2013 on Eesti Kunstnike Liidu liige ja alates 2015 Maalikunstnike Liidu liige. Näitustel osalenud alates aastast 1991, sealhulgas viimasel viiel aastal osalenud rohkem kui 20 näitusel.
Teos oli väljas Allee galeriis dets 2021-märts 2022 avatud näitusel “S U G U V Õ S A 4”.
Erich Pehap “Sadam”, 1948
Litograafia, koloreeritud tušiga. Raamitud.
Mõõdud: Plm 13,7 x 16,2 cm. Koos raamiga 27,1 x 32,1 cm.
Viljandist pärit Erich Pehap (1912-1981) õppis Pallases maalikunsti, Riigi Kunstitööstuskoolis keraamikat ja tarbegraafikat, ning 1939 lõpetas Pallase graafikuna. 1943 aastal asus Pehap elama Soome ja peale seda Rootsi, kus juba esimesel aastal sai hulgaliselt tellimusi tarbegraafikuna. 1949 siirdus kunstnik Kanadasse Torontosse, kus lisas enda portfooliosse veel ühe kunstiliigi lõpetades Montreali Mehaanilise Joonestamise Instituudi kujunduskunsti erialal. Kanadas osales Pehap aktiivselt kohalikus kunstielus, tal oli 19 isikunäitust ning lisaks osales ta lugematutel ühisnäitustel.
Erich Pehap “Rock kontsert”, 1971
MÜÜDUD
Linoollõige. Raamitud.
Mõõdud: Plm 49 x 43,5 cm. Koos raamiga 77,1 x 71,3 cm.
Viljandist pärit Erich Pehap (1912-1981) õppis Pallases maalikunsti, Riigi Kunstitööstuskoolis keraamikat ja tarbegraafikat, ning 1939 lõpetas Pallase graafikuna. 1943 aastal asus Pehap elama Soome ja peale seda Rootsi, kus juba esimesel aastal sai hulgaliselt tellimusi tarbegraafikuna. 1949 siirdus kunstnik Kanadasse Torontosse, kus lisas enda portfooliosse veel ühe kunstiliigi lõpetades Montreali Mehaanilise Joonestamise Instituudi kujunduskunsti erialal. Kanadas osales Pehap aktiivselt kohalikus kunstielus, tal oli 19 isikunäitust ning lisaks osales ta lugematutel ühisnäitustel.
Kunstnik töötas välja enda kõrgtrükitehnika, millele andis nime “new direct method“. Käesolev teos “Rock-kontsert” on reprodutseeritud tema teoseid koondavas raamatus “Eric Pehap: Paintings & Graphics” (Toronto, 1981) ning on eksponeeritud Allee galerii näitusel septembris 2022.
Paul Burman “Natüürmort puuviljadega”, 1930ndad
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud: 23,5 x 30 cm, koos raamiga 45,7 x 51,2 cm.
Enne esimest maailmasõda Pariisis eesti kunstnike kogukonnas elanud ning seal Jaan Koorti, Aleksander Tassa ja Nikolai Triigiga lähedalt suhelnud Paul Burman (1888-1934) maalis ja joonistas toona peamiselt looduspilte ja maastikuvaateid ning ühtlasi kujunes temast eesti esimene animalist. Hilisemas loomingus moodustasid olulise osa tema plokilehtedele maalitud akvarellid, kus kunstnik jätkas maastike ja lilledega, natüürmortide puhul tihti õunte ja banaanidega. Harva verbaalselt suhtleva kunstniku jaoks tähendas looming elu ja vabadust, see toetas tema eksistentsi ka Merimetsa haiglas ravil olles. Suuresti tänu kunstisõbrast raviarstile Leo von Kügelgenile ongi säilinud Burmani hilisem loomepärand.
Käesolevas teoses annab kunstnik meisterlikult ja puhta värviga edasi õunte vormi ja faktuuri. Nii võib neid võrrelda Paul Cézanne’i analoogiliste etüüdidega, mis Burmaniga võrreldes on küll tumedama koloriidiga, ent sarnase ülesehitusega. Helge ja lakooniline visuaalse mulje edasikandmine mõjus moodsa ning vahetuna nii nende loomise hetkel kui nüüd, pea sada aastat hiljem.
Eduard Wiiralt “Näkk”, 1926
MÜÜDUD
Puulõige. Raamitud.
Mõõdud: 21,5 x 16,6 cm
Odessast pärit ukrainlanna Halina Izdebska ning tema poolakast abikaasa Vladimir Izdebsky aitasid Wiiraltil Pariisis end sisse seada. Nii pakkusid nad talle 1925. aasta lõpus ulualust kuniks kunstnik leidis endale korteri Montparnasse’il, Impasse du Rouet 7. Samasugust lahkust eestlaste vastu on pere pakkunud ka teistele eestlastele, muuhulgas peatusid seal Kuno Veeber ja Adamson-Eric.
Tänutäheks abi eest valmis Wiiraltil teos „Näkk“, mis sai illustreerima Halina Izdebska luulekogu „La naiade ivre“ (eesti k. „Joobunud najaad“; kirjastus Ceux qui viennent, Pariis 1926), täpsemini selle luuletust „L’arc en ciel“, 1927 (eesti k. „Vikerkaar“). Najaadid, kreeka mütoloogiast tuntud imekaunid nümfid valvasid allikaid ja järvi. Wiiralti õrn ja malbe olekuga najaad on asetatud kuupaistel järvestseeni, millel laines lokkidega kaunitar graatsiliselt öist suplust naudib.
Raivo Järvi “Jõehobu trepikojas”, 1978
Litograafia. Soovi korral saame abiks olla teosele raami valimisel ja kergel puhastamisel.
Mõõdud: Lm 56,5 x 44 cm, plm 53,5 x 40,5 cm.
Raivo Järvi (1954-2012) lõpetas ERKI 1979. aastal graafikuna ning sai peagi tuntuks imeliste loomapiltide joonistaja ning lugude jutustajana. "Jõehobu trepikojas" on ühest küljest nii koduselt lähedane kui sürreaalselt müstiline teos, mis peegeldab hästi "Jutupliiatsi" autori fantaasiarikast maailma.
Eduard Wiiralt “Päevalehte lugemas”, 1918
MÜÜDUD
Kõrgtrükk, tsinkograafia. Raamitud.
Mõõdud: kujutise mõõt 9 x 5,9 cm, koos raamiga 43 x 35,5 cm.
Teos on valminud 1918. aastal illustratsioonina Henrik Saare raamatule "Käbid torbiku sees". Päevalehte lugev ja piipu popsutav vanahärra on Wiiralti vanaisa Jüri Assur, keda kunstnik natuuris raamatu jaoks joonistas.
Avo Keerend “Pajude all”, 1956
MÜÜDUD
Linoollõige. Raamitud.
Mõõdud: Plm 23,5 x 18,3 cm. Koos raamiga 42 x 37 cm
Peale kogu Eesti kunstielu karmilt akadeemilise kuiva realismi raamidesse surunud stalinismi olid 1950. aastate teine pool Avo Keerendi (1920-2012) jaoks uus loomingulise vabaduse periood. Keerendist kujuneb kiiresti omanäoline lüürilise meeleoluga graafika looja, sagedasteks motiivideks figuraalkompositsioon ja maastik.
Erakordselt võluv on 1956. aastal valminud meisterlik linoollõige “Pajude all”, mis peab motiivina dialoogi nii 17. sajandi hollandi külapiltide kui 1930. aastate eesti graafikaga. Tegevuspaik – vana eesti taluõu, hoone ilmselt 19. sajandist – ei jäta kahtlust kunstniku soovis avaldada austust kodumaa taluatmosfäärile, kodanliku aja talumajapidamisele, kodutundele kui sellisele (samal ajal on talurahvas aetud vägivaldselt tööle kollektiivmajandistesse ja üksiktalud ametlikult põlu all).
Kuigi kompositsiooni keskmes on võimsa ladvaga paju, mis kaardub üle vana talumaja, elustavad teost stafaažina väiksed inimkujud, samuti rangidega hobused – küla põhiline liiklus- ja töövahend.
Stanislavs Kreics “Tallinna Vanasadama vaade”, 1960-ndad
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 70 cm.
Maalikunstnik Stanislavs Kreics (1909-1992) lõpetas Läti Kunstide Akadeemia 1947. aastal. Üheks tema õpetajaks oli ka oma aja nimekaimaid kunstnikke, Läti Kunstiakadeemia asutaja Vilhelms Purvitis.
Kreicsi lemmikžanr oli meri ja selle ümber kihav rannaelu. Sestap tõmbas sadam teda Tallinnaski, kuhu ta 1960. aastate keskel maalima tuli. Vanasadama vaade oma igapäevaseid toimetusi tegevate linnakodanike, õrnalt suitsevate korstende ning taamal paistvate vanalinna tornidega on kui viiv tagasi ajalukku või põnevasse mängufilmi. Niivõrd hästi on kunstnikul õnnestunud tabada sadama olemus sellisena nagu ta ühes hästi toimivas linnas olema peab – kauba- ja seltskonnaelu keskus, kus vahetuvad nii kaubad kui ideed, tervitatakse ja jäetakse hüvasti, sünnib elu. Oma tasemelt ja teostuselt on see imeline hetk Tallinna Vanasadamast šedööver, mis ei tohiks külmaks jätta ühtegi hea impressionismi austajat.
Ado Lill “Nägu”, 1989
Udo Külv “Kalur”, ca 1967
MÜÜDUD
Mõõtmed: pildiväli 42 x 30 cm, koos raamiga 69,5 x 57 cm.
Udo Külv (Köhler) sündis 1917. aastal Tallinnas ning viljeles nii graafikat kui maali. Tema vanavanaisa oli legendaarse Johann Köleri vanem vend. Külv illustreeris ja kujundas arvukalt raamatuid ning töötas ETVs kunstnikuna.
Udo Külv oli üdini loodusemees ning armastas käia maalimisretkedel erinevates Eesti looduskaunites paigus, sh mereäärsetes külades Põhja-Eestis, Saaremaal ning Peipsi ääres. Suure tõenäosusega on ka käesolev teos valminud just ühel neist reisidest.
Tõnis Vint “Kirja toomine”, 1985
MÜÜDUD
Kõrgtrükk, paber. Raamitud, muuseumiklaas.
Ava mõõt 26 x 23,9 cm
Tõnis Vint (1942 - 2019) oli tunnustatud eesti graafik, Eesti Kunstnike Liidu liige. Alates 1963. aastast osales Vint arvukatel näitustel nii kohalikul kui rahvusvahelistel tasandil ning mängis aktiivset rolli siinse kunstielu edendajana.
Ardo Sivadi “Toolse linnus”
Jüri Ristna “Rannamännid”, 2002
Lembit Saarts “Tantsupidu”, 1957
Õli, paber. Raamitud.
Mõõdud: ava 19 x 26,5 cm, koos raamiga 30 x 37 cm.
Tartumaal sündinud Lembit Saarts oli erakordse värvitunnetusega kunstnik, kelle loomingut mõjutas Pallase maalikooli vaimsus ja esteetika. 1957. aastal valminud "Tantsupeo" hoogne ja vaba õhustik kiirgab endast rõõmu ning elujanu, mida aasta varem Kasahstani vangilaagrist vabanenud ning kodumaale naasnud kunstnik lõpuks ometi endast taas välja lasta sai.
Olav Maran “Vaikelu tomatiga”, 2009
MÜÜDUD
Õli papil. Raamitud.
Kõrgelt auhinnatud eesti kunstnik Olav Maran sündis Tartus 1933 a., kuid juba lapsena koliti perega Tallinnasse. Peale õpinguid ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis osales ta arvukatel näitustel.
Maran on alati suure austuse ja pieteeditundega suhtunud nii loodusesse kui igapäevastesse argiesemeisse, mida ta nii vormitruult maalib. Läbi meisterliku valgusmängu ja värvikäsitlusoskuse suudab kunstnik vaatajale maalida elutruu pildi. Ka käesoleval maalil on vanameister oskuslikult välja toonud savikannu sügavsoojad toonid ning metallkausi helkiva väreluse.
Jüri Arrak “Tiiger”, 1985
MÜÜDUD
Litograafia. Raamitud.
Mõõdud: Plm 32,5 x 41,8 cm, raamiga 50 x 57 cm.
1980. aastail, eriti selle teisel poolel ilmus Jüri Arraku (1936-2022) loomingusse märkimisväärselt enam loomi. Lisaks lõvidele ja geparditele inspireeris teda majesteetlik tiiger. Kui Arraku allegooriliste estampide ja maalide puhul kohtame tihti mõistukõnet, varjatud õpetussõnu, siis loomaportreede puhul otsis kunstnik loomadest puhast, puutumata ilu.
Valge tiiger, kes sünnib vaid siis, kui mõlema vanema poolt on saadud valge geen, mõjub oma eristuva karvkatte tõttu eriti eksootilise ning suursugusena. Arraku tiiger on võimas ja tugev, valmis kaitsma oma perekonda, riiki ja maad. Ta seisab kindlalt ja vankumatult oma mäel, lihaselised käpad valmis sekundiga spurtima ning meel ergas ja valvel. Kunstnik on teosele kandnud oma sügava armastuse looduse ja loomariigi vastu, tuues välja vägeva kiskja nii sisemise kui välimise ilu.
Malle Leis “Lilled LXXXIX”, 1982
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
Mõõdud: 51,7 x 25,4 cm
Serigraafiasarja “Lilled” alustas Malle Leis (1940 – 2017) 1971. aastal. Sellesse kuuluvad tööd varieerusid nii formaadilt, kompositsioonilt, koloriidilt, kui kujutatavalt objektilt ning botaanikasõbrana leidis Leis igale taimeliigile just talle sobiva efektse lahenduse.
Käesolevas teoses on kunstnik peatähelepanu pööranud peenelt rafineeritud koloriidile, kasutades ainult kollase, pruuni ja rohelise erinevaid toone. Taaskord tõestab Leis oskust luua illusioon rikkalikust värvivalikust minimaalsete vahenditega.
Just nii tõstab ta säraval kollasel taustal esile muidu nii põhjamaiselt tagasihoidlikud õunapuu- ja tikrioksad.
Eduard von Gebhardt “Naise portree”, 1880-1895
Õli puidul. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 35,5 cm. Raamiga 57,5 x 43 cm
1875. aastast Düsseldorfi akadeemia professoriks saanud Eduard von Gebhardt (1838-1925) armastas koos kolleegidega maalida rannakülades. Gebhardti paelusid inimtüübid rohkem kui maastik ja nii suhtles ta pidevalt inspiratsiooni otsides kohalikega.
Sujuvate, isegi kergelt häguste joontega profiilis vasemale poolfiguurina kujutatud noore naise puhul on kunstnik süüvinud tema mõtetesse ja olemusse, näidates rohkemat kui see, mis vaid silmaga paistab.
Ermi Littover “Häädemeeste maastik kirikuga”, 1972
MÜÜDUD
Õli kartongil. Mõõdud: 48,7 x 68,3 cm. Raamitud.
Ermi Littover (1921-2015) oli mitmekülgne looja, kes viljeles nii õlimaali, akvarelli, graafikat kui skulptuuri. Tema omapärase stiiliga, helge teos "Häädemeeste maastik kirikuga" esindab hästi kunstnikule omast päikesest kantud koloriiti. Juba lapsena end andeka joonistajana tõestanud Littover pidi aga majandusliku olukorra tõttu oma kunstihariduse saamise edasi lükkama täiskasvanuikka, mil täiendas ennast Tartu Riikliku Kunstimuuseumi kujutava kunsti kursustel.
Teosega saab tutvuda Allee galeriis.
Ott Kangilaski “Igand”, 1958
MÜÜDUD
Ofort. Lehe kujul. Soovi korral saame aidata valida ka raami.
Mõõdud: lm 58,1 x 43,4 cm
All vasakul: Igand (ofort) e. "Tooge saag". All paremal: Ott Kangilaski
Viljandimaal sündinud Ott Kangilaski (1911-1975) looming toetub suures osas rahvaluulele, mida ta enne “Pallasesse” õppima asumist Tartu Ülikooli filosoofia osakonnas tudeeris. Osati leidis ta just sealt inspiratsiooni oma 1950. aastate teisel poolel valminud lõbusate kompositsioonide jaoks, kuhu kuulub ka lustlik sügavtrükitehnikas "Igand"
Erich Pehap “Naisakt tugitoolil”, 1948
Guašš. Raamitud.
Mõõdud: Ava 29 x 29,3 cm. Koos raamiga 49,2 x 49,2 cm.
Viljandist pärit Erich Pehap (1912-1981) õppis Pallases maalikunsti, Riigi Kunstitööstuskoolis keraamikat ja tarbegraafikat, ning 1939 lõpetas Pallase graafikuna. 1943 aastal asus Pehap elama Soome ja peale seda Rootsi, kus juba esimesel aastal sai hulgaliselt tellimusi tarbegraafikuna.
1949 siirdus kunstnik Kanadasse Torontosse, kus lisas enda portfooliosse veel ühe kunstiliigi lõpetades Montreali Mehaanilise Joonestamise Instituudi kujunduskunsti erialal. Kanadas osales Pehap aktiivselt kohalikus kunstielus, tal oli 19 isikunäitust ning lisaks osales ta lugematutel ühisnäitustel.
Silvia Jõgever “Baleriin roosas kleidis”, 1962
MÜÜDUD
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 62 x 51 cm
Silvia Jõgeveri (1924-2005), nagu mitme teise hilispallaslasest naiskunstniku loomingut iseloomustab uusrealistliku väljenduslaadi edasiarendamine 1960. aastatel isikupäraselt dekoratiivseks laadiks ning Jõgeveri puhul saab seda seostada fovismi järgiva vormistilisatsiooniga.
Naisaktid ja naiseportreed on Jõgeveri meelisžanrid ja 1962. aastal maalitud “Baleriin roosas kleidis” on hea näide selle kümnendi moodsast eesti kunstist. Tollal populaarse, tugeval kontuurjoonel baseeruva nn karmi stiili ühendab Jõgever sujuvalt foovilike suurte värvipindade ja üldistavate joontega.
Teoses valitsev mõtlik meeleolu on tunnetuslikuks kontrastiks modelli elukutsega seonduvale – tants kui rõõm. Väga huvitav ja koloriidilt meisterlik ning samas üllatav on opereerimine väheste värvitoonidega. Nii tasakaalustab lillat tausta tantsijanna roosa kleit, teose värviaktsendiks on aga kleidi sinised õlapaelad.
Olav Maran “Üksik nartsiss“, 1950ndad
MÜÜDUD
Guašš, pastell paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 39,5 x 27,5 cm. Raamiga 60,5 x 49 cm.
All paremal: O. Maran
Armastatud kunstniku Olav Marani (s 1933) puhul tunneme kaht eriilmelist loomeinimest. Ühelt poolt moodsaid lääne suundi eesti kunsti toov, avangardi üht juhtfiguuri, ning teisalt peale 1968. aasta murrangulist suunamuutust kunstiväljale ilmunud uut Maranit, kelle sugestiivselt rahustavad vaikelud ning kaunid loodusvaated ühtki kunstisõpra külmaks ei jäta.
Igal juhul kuuluvad mõlemad loomeisiksused eesti kunsti klassikasse, sealhulgas meditatiivne, eestlaslikult tagasihoidlikul ja looduslikult mahedal taustal aja kulgu jälgiv üksik nartsiss.
Teosega saab tutvuda Allee galeriis.
Malle Leis “Demisessoonne”, 2000
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
All vasakul: Demisessoonne
All keskel: serigraafia 14/15
All paremal: M. Leis 2000.a.
Mõõdud: Ava 28 x 38 cm. Raamiga: 51 x 61 cm
Malle Leisi (1940-2017) loometee algust iseloomustas sürrealismi ja popkunsti mõju, 1970. aastatel hüperrealismi mõjul toimunud naasmine looduslähedase vormikõne poole, mis kestis tema loomingus elu lõpuni. Lisaks lilledele armastas kunstnik kujutada ka erinevaid aiasaadusi: puu- ja juurvilju ning marju.
Nii esindab „Demisesoonne“ ideaalset näidet klassikalisest Leisi serigraafiast, milles kunstnik demonstreerib oma oskust lihtsate objektidega, maasikate ja mandariinidega, komponeerida ahvatlev teos.
Siinjuures ei vaatle ta pelgalt söödavaid vilju, vaid on suure botaanikaarmastajana jätnud peategelastele külge lopsakad lehed ja paar varrejuppigi, viitena nende kasvukohale koos selle uimastavate lõhnade ning mälestustega.
Joann Saarniit “Kahe järve jõgi” / “Lake of two rivers”, 1958
Õli lõuendil, kleebitud masoniidile.
Mõõdud: 50,5 x 70,5 cm.
Väliseesti kunstnikuna suurema osa oma elust Kanadas elanud, kuid tõsihingelise eestlasena seal eesti kunsti näituseid korraldanud Joann Saarniit (1909 – 1984) päris oma armastuse värvide vastu August Jansenilt. Arvukate autasudega tunnustatud kunstniku teoseid on enda kogudesse ostnud mitmed muuseumid nii Eestis kui välismaal.
Saarniidu teosed võluvad oma emotsionaalse laetusega. Kunstniku signatuurvärvid – sinine ja kollakaspruun, mille kümnete eri toonidega mängides loob ta põnevaid tuulest viidud maailmu – on selgelt esindatud ka teoses "The lake of two rivers".