Enne esimest maailmasõda Pariisis eesti kunstnike kogukonnas elanud ning seal Jaan Koorti, Aleksander Tassa ja Nikolai Triigiga lähedalt suhelnud Paul Burman (1888-1934) maalis ja joonistas toona peamiselt looduspilte ja maastikuvaateid ning ühtlasi kujunes temast eesti esimene animalist. Hilisemas loomingus moodustasid olulise osa tema plokilehtedele maalitud akvarellid, kus kunstnik jätkas maastike ja lilledega, natüürmortide puhul tihti õunte ja banaanidega. Harva verbaalselt suhtleva kunstniku jaoks tähendas looming elu ja vabadust, see toetas tema eksistentsi ka Merimetsa haiglas ravil olles. Suuresti tänu kunstisõbrast raviarstile Leo von Kügelgenile ongi säilinud Burmani hilisem loomepärand.
Käesolevas teoses annab kunstnik meisterlikult ja puhta värviga edasi õunte vormi ja faktuuri. Nii võib neid võrrelda Paul Cézanne’i analoogiliste etüüdidega, mis Burmaniga võrreldes on küll tumedama koloriidiga, ent sarnase ülesehitusega. Helge ja lakooniline visuaalse mulje edasikandmine mõjus moodsa ning vahetuna nii nende loomise hetkel kui nüüd, pea sada aastat hiljem.
E-pood
Näitan kõiki 12 tulemust
Mare Vint “Linnupesa”, 1973
Litograafia paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 28,5 x 28 cm, raamiga 62 x 60 cm.
All vasakul: "Linnupesa", lito
All paremal: MVint '73
Muna kui elu alguse sümbol on koos seda ümbritseva kaitsva pesaga Mare Vindi teose keskne element. Põnev on jälgida hõredamalt ja laiema joonega vormistatud okste kontrasti filigraanse, udupeene pesamaterjaliga, mis kaugemalt vaadates tundub kui samet, lähedalt aga justkui maavillasest lõngast kootud müts. Vindile omaselt näeme teose ülemises osas selget puhast pinda ning kutsuvat, igatsuslikku silmapiiri.
Mare Vint “Käik maa alla”, 1978
Litograafia paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 35,5 x 35 cm, raamiga 62 x 60,5 cm.
All vasakul: "Käik maa alla" lito 33/50
All paremal: MVint '78
Graafik Mare Vindi oskus näha ilu ja harmooniat argistes objektides nagu pargid, aiad või hooned, märgata nende esteetilist vormi ja individuaalset sära tõi eesti kunstiväljale õrnad ja poeetilised ideaalmaastikud. Oma kindla rütmiga, kontuuridega eraldatud kujutised, mida ta jooni ning täpikesi kasutades lõi, kulmineerusid visuaalselt pehmeis, kuid sõnumi poolest kõlavais lehtedes. Aja jooksul muutus tema looming järjest minimalistlikumaks, ühtlasi klassitsiseerivamaks.
Silvia Jõgever “Liblikas”, 1967
Guašš. Raamitud.
Mõõdud: 31 x 43 cm
Tartu üks huvitavamaid naiskunstnikke Silvia Jõgever (1924-2005) on eri aastakümnetel viljelenud abstraktset laadi figuratiivse kõrval. Mõlemas žanris on ta olnud intimist ning ehitanud kompositsioone üles küll ühelt poolt kontrastidele, kuid teisalt nende puhtatoonilisele selgele harmooniale.
1960. aastate teine pool oli aeg, mil üldisest abstraktsionismilainest oli haaratud ka Jõgever. Soosteri, Ohaka ja Roode sõpruskonda kuulunud kunstniku teosed olid oma aja kohta julged ja eristuvad, neis oli ühekorraga nii mässumeelsust kui selget struktuuri.
Nii on poolabstraktsel „Liblikalgi“ lõputu arv reaalseid ja vaid ettekujutatavaid tiibu, mis väänduvad üksteisesse, jäädes siiski õhuliseks ning korrastatuks.
Mare Vint “Metsluiged”, 1978
Litograafia paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 56 x 17 cm, raamiga 62,5 x 60,5 cm.
All vasakul: "Metsluiged" lito 15/30
All paremal: MVint '78
Mare Vindi poeetiline käekiri võlub oma peene joone ning minimalistliku esteetikaga. Tema oskus näha ilu ja harmooniat argistes objektides nagu pargid, metsatukad või hooned, märgata nende esteetilist vormi ja individuaalset sära on toonud eesti kunstiväljale õrnad ideaalmaastikud, mida käesolevas töös ilmestavad majesteetlikud luiged.
Mare Vint “Saaremaastik I”, 1984
Mare Vint “Lõhutud ringid III”, 1990
Paul Burman “Päiksekullas metsaviir”, u. 1920ndad.
MÜÜDUD
Akvarell, raamitud.
Mõõdud: 23,5 x 30 cm (koos raamiga 45,2 x 50,8 cm).
Paul Burman (1888 – 1934) alustas oma kunstnikuteed Ants Laikmaa ateljeekoolis ning jätkas enda täiendamist nii Peterburis, Moskvas, Riias kui Pariisis. Viimases suhtles Burman aktiivselt nii Nikolai Triigi kui Jaan Koortiga ning kujundas välja enda stiili, milleks oli impressionistlik, vaheldusrikaste, peamiselt heleda koloriidiga linna-, lille- ja maastikupildid. 1918 sattus Burman Seewaldi haiglasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ka seal jätkas andekas kunstnik aktiivselt loominguga tegelemist ning eriti armastas ta sel ajal teha plokilehtedele maalitud akvarelle. Oma lakoonilisuses olid nad loomisajal moodsad ning köidavad oma vahetu loodusetunnetuse ja täpse pintslitööga kunstiarmastajaid siiani.
Mare Vint “Lõhutud ringid III”, 1991
MÜÜDUD
Lito. Raamitud (algupärane raam). 36/70.
Mõõdud 59 x 58 cm (koos raamiga 70 x 67,5 cm).
Graafik Mare Vint (1942-2020) otsis oma loomingus ideaalmaailma ning uut lemmikteemat leides armastas teha neist sarju. Nii avastas ta enda jaoks ühel hetkel inspireerivad poolringid ning lisas igaühte neist oma teema ja maailma.
Juba 1970ndatel ilmus Vindi töödesse laad, kus ta kasutas värvi pigem essentsina ning kandis selle õhkõrnalt paberile. Tema õrn ja filigraanne teostus sulatab ühte teose alumise osa ülemise ruumiga.
Paul Burman “Alpikannid”, 1920ndate lõpp
Akvarell, raamitud.
Mõõdud: 25 x 32,5 cm.
Paul Burman (1888 - 1934) alustas oma kunstnikuteed Ants Laikmaa ateljeekoolis ning jätkas enda täiendamist nii Peterburis, Moskvas, Riias kui Pariisis. Viimases suhtles Burman aktiivselt nii Nikolai Triigi kui Jaan Koortiga ning kujundas välja enda stiili, milleks oli impressionistlik, vaheldusrikaste, peamiselt heleda koloriidiga linna-, lille- ja maastikupildid.
1918 sattus Burman Seewaldi haiglasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ka seal jätkas andekas kunstnik aktiivselt loominguga tegelemist ning eriti armastas ta sel ajal teha plokilehtedele maalitud akvarelle. Oma lakoonilisuses olid nad loomisajal moodsad ning köidavad oma vahetu loodusetunnetuse ja täpse pintslitööga kunstiarmastajaid siiani.
Paul Burman “Varakevad”, 1920ndate lõpp
Akvarell, raamitud.
Paul Burman (1888 – 1934) alustas oma kunstnikuteed Ants Laikmaa ateljeekoolis ning jätkas enda täiendamist nii Peterburis, Moskvas, Riias kui Pariisis. Viimases suhtles Burman aktiivselt nii Nikolai Triigi kui Jaan Koortiga ning kujundas välja enda stiili, milleks oli impressionistlik, vaheldusrikaste, peamiselt heleda koloriidiga linna-, lille- ja maastikupildid.
1918 sattus Burman Seewaldi haiglasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ka seal jätkas andekas kunstnik aktiivselt loominguga tegelemist ning eriti armastas ta sel ajal teha plokilehtedele maalitud akvarelle. Oma lakoonilisuses olid nad loomisajal moodsad ning köidavad oma vahetu loodusetunnetuse ja täpse pintslitööga kunstiarmastajaid siiani.
Silvia Jõgever “Baleriin roosas kleidis”, 1962
MÜÜDUD
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 62 x 51 cm
Silvia Jõgeveri (1924-2005), nagu mitme teise hilispallaslasest naiskunstniku loomingut iseloomustab uusrealistliku väljenduslaadi edasiarendamine 1960. aastatel isikupäraselt dekoratiivseks laadiks ning Jõgeveri puhul saab seda seostada fovismi järgiva vormistilisatsiooniga.
Naisaktid ja naiseportreed on Jõgeveri meelisžanrid ja 1962. aastal maalitud “Baleriin roosas kleidis” on hea näide selle kümnendi moodsast eesti kunstist. Tollal populaarse, tugeval kontuurjoonel baseeruva nn karmi stiili ühendab Jõgever sujuvalt foovilike suurte värvipindade ja üldistavate joontega.
Teoses valitsev mõtlik meeleolu on tunnetuslikuks kontrastiks modelli elukutsega seonduvale – tants kui rõõm. Väga huvitav ja koloriidilt meisterlik ning samas üllatav on opereerimine väheste värvitoonidega. Nii tasakaalustab lillat tausta tantsijanna roosa kleit, teose värviaktsendiks on aga kleidi sinised õlapaelad.