E-pood
Näitan kõiki 6 tulemust
Silvia Leitu “Valge roos”
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud: ava 56 x 19 cm, raamiga 72,5 x 32 cm.
All paremal: Silvia Leitu
Silvia Leitu (1912-1969) õppis Pallases, kuid lõpetas kunstiõpingud juba Münchenis, kuna põgenes Teise maailmasõja ajal Saksamaale. Hiljem Rootsis elanud kunstnik tegutses akvarellisti ja kostüümikunstnikuna.
Margarethe Fuks “Karjääris”, 1952
MÜÜDUD
Akvarell, paber. Teos on hetkel ilma raamita, kuid soovi korral aitame hea meelega ka raami ja paspartuu valikul.
Mõõdud: 33,5 x 48,5 cm
Margarethe Fuks (1921-2005) oli Peterburis sündinud eesti akvarellist, kes sai kunstihariduse 1940–1941 J. Koorti nimelises Riigi Rakenduskunsti koolis ning peale seda Eerik Haameri ja Natalie Mei õpilasena Tallinna Kujutava Kunsti ja Rakenduskunsti koolis. Andeka kunstnik oli muuhulgas tädiks Peeter Mudistile.
Malle Leis “Lilled LXXXIX”, 1982
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
Mõõdud: 51,7 x 25,4 cm
Serigraafiasarja “Lilled” alustas Malle Leis (1940 – 2017) 1971. aastal. Sellesse kuuluvad tööd varieerusid nii formaadilt, kompositsioonilt, koloriidilt, kui kujutatavalt objektilt ning botaanikasõbrana leidis Leis igale taimeliigile just talle sobiva efektse lahenduse.
Käesolevas teoses on kunstnik peatähelepanu pööranud peenelt rafineeritud koloriidile, kasutades ainult kollase, pruuni ja rohelise erinevaid toone. Taaskord tõestab Leis oskust luua illusioon rikkalikust värvivalikust minimaalsete vahenditega.
Just nii tõstab ta säraval kollasel taustal esile muidu nii põhjamaiselt tagasihoidlikud õunapuu- ja tikrioksad.
Malle Leis “Demisessoonne”, 2000
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
All vasakul: Demisessoonne
All keskel: serigraafia 14/15
All paremal: M. Leis 2000.a.
Mõõdud: Ava 28 x 38 cm. Raamiga: 51 x 61 cm
Malle Leisi (1940-2017) loometee algust iseloomustas sürrealismi ja popkunsti mõju, 1970. aastatel hüperrealismi mõjul toimunud naasmine looduslähedase vormikõne poole, mis kestis tema loomingus elu lõpuni. Lisaks lilledele armastas kunstnik kujutada ka erinevaid aiasaadusi: puu- ja juurvilju ning marju.
Nii esindab „Demisesoonne“ ideaalset näidet klassikalisest Leisi serigraafiast, milles kunstnik demonstreerib oma oskust lihtsate objektidega, maasikate ja mandariinidega, komponeerida ahvatlev teos.
Siinjuures ei vaatle ta pelgalt söödavaid vilju, vaid on suure botaanikaarmastajana jätnud peategelastele külge lopsakad lehed ja paar varrejuppigi, viitena nende kasvukohale koos selle uimastavate lõhnade ning mälestustega.