Showing all 19 results

Eduard Wiiralti illustratsioon F. Mauriaci teosele „Lisa Bossuet’ traktaadile himurusest”, 1928

200
Ofort paberil. Raamitud. Mõõdud: plm 11,5 x 17 cm, raamiga 33 x 29 cm.

Eesti esigraafik Eduard Wiiralt lõpetas kunstikooli Pallas 1924. aastal graafiku ja kujurina. Andeka õpilasena jätkas ta samas koolis graafika õpetamisega. Peale seda suundus Wiiralt kunstikeskusesse Pariisi, kus on valminud ka käesolev töö.

See graafiline teos on illustratsioon François Mauriaci (1885-1970) „Lisa Bossuet’ traktaadile himurusest”. Mauriac oli prantsuse kirjanik, kes rääkis moodsa eluga kaasas käivast pahupoolest – Wiiraltile vägagi meelepärane teema, mida käsitles oma vabaloominguski.

Eduard Wiiralti illustratsioon F. Mauriaci teosele „Lisa Bossuet’ traktaadile himurusest”, 1928

600
Ofort, akvatinta paberil. Raamitud. Mõõdud: plm 11 x 7 cm, raamiga 31,5 x 27,5 cm. All paremal plaadil: E Wiiralt. -28

Eesti esigraafik Eduard Wiiralt lõpetas kunstikooli Pallas 1924. aastal graafiku ja kujurina. Andeka õpilasena jätkas ta samas koolis graafika õpetamisega. Peale seda suundus Wiiralt kunstikeskusesse Pariisi, kus on valminud ka käesolev töö.

See graafiline teos on illustratsioon François Mauriaci (1885-1970) „Lisa Bossuet’ traktaadile himurusest”. Mauriac oli prantsuse kirjanik, kes rääkis moodsa eluga kaasas käivast pahupoolest – Wiiraltile vägagi meelepärane teema, mida käsitles oma vabaloominguski.

BRON. Eduard Wiiralt “Natüürmort”, 1950

550
Metsotinto paberil. Raamitud. Mõõdud: plm 14,2 x 7,8  cm, raamiga 38,5 x 32 cm. Üleval paremal plaadil: WIIRALT 1950

Eduard Wiiralt “Majakavaht”, 1920

1 400
Linoollõige paberil. Raamitud. Mõõdud: ava 25 x 23 cm, raamiga 46,5 x 44,5 cm. Plaadil all paremal: WIIRALT MCMXX Eesti esigraafik Eduard Wiiralt lõpetas kunstikooli Pallas 1924. aastal graafiku ja kujurina. Andeka õpilasena jätkas ta samas koolis graafika õpetamisega. Peale seda suundus Wiiralt kunstikeskusesse Pariisi, mille inspireeriv keskkond oli tema koduks tervelt 14 aastat. 1939. aasta septembris naases kunstnik Eestisse. Teos pärineb linoollõigete mapist “Eduard Wiiralt MCMXX”.

Eduard Wiiralt “Imeelukad”, 1920

1 300
Värviline linoollõige paberil. Raamitud. Mõõdud: ava 20 x 32,2 cm, raamiga 41,5 x 53,5 cm. Plaadil all vasakul: WIIRALT 1920 Eesti esigraafik Eduard Wiiralt lõpetas kunstikooli Pallas 1924. aastal graafiku ja kujurina. Andeka õpilasena jätkas ta samas koolis graafika õpetamisega. Peale seda suundus Wiiralt kunstikeskusesse Pariisi, mille inspireeriv keskkond oli tema koduks tervelt 14 aastat. 1939. aasta septembris naases kunstnik Eestisse. Teos pärineb linoollõigete mapist “Eduard Wiiralt MCMXX”.

Eduard Wiiralt “Viljandi maastik”, 1943

9 400
Kuivnõel. Raamimata. All vasakul plaadil: E Wiiralt Viljandi 1943 All paremal: E. Wiiralt Eduard Wiiralti üks tippteoseid "Viljandi maastik" sündis 1943. aasta suvel, mil kunstnik viibis Viljandimaal. Seda võimsat puud, mida hiljem hakatigi tundma kui "Wiiralti tamme" ning mis 1959. aastal looduskaitse alla võeti, oli Wiiralt märganud juba ammu, kuid 7. augustil 1943 alustas ta lõpuks selle graveerimist. See avar monumentaalne panoraam jutustab vaatajale kunstniku kiindumusest kodumaa ja selle kõikvõimsa looduse vastu, ühtlasi kujutab see Wiiralti omamoodi hüvastijättu Eestiga, sest sõjategevus järjest lähenes ning Tallinna pommitamise kõminat oli kuulda Viljandimaalegi. Wiiralt pühendas tähelepanu igale detailile antud töös, nii tegi ta eraldi kavandid nii vahustele pilvedele, neiule puu all kui maastikule tagaplaanil. Viimasega oli loodusel oma vimka mängida ja nii peksis äge torm 13. augustil kogu vilja maha, kuid õnnistas seevastu järgmisi päevi ideaalsete päiksepaisteliste ilmadega. Nii sai Wiiralt peale maastikku jätkata tüdruku viimistlemisega, milleks talle poseeris Tamme talu kostiline Maiu Kulisson. Talus külas olnud teisest tütarlapsest Virvest, kelle sügavad ja siirad silmad teda inspireerisid, tegi Wiiralt hiljem järgmise väga menuka ja tähendusrikka teose. Ühtaegu idülliline ja samas dramaatiliselt rahutu "Viljandi maastik" on kui sümbol tollal Eestis valitsenud meeleoludele ning on Tamme-Koori tamme igaveseks Eesti kultuuri ajalukku kirjutanud.

Eduard Wiiralt “Berberi tüdruk kaameliga”, 1940

4 000
Pehmelakk paberil. Raamitud. Mõõdud: Plm 48,5 x 39,5 cm All vasakul: Vernis mou 1940 Pöördel: Eesti komitee kinnitus Eduard Wiiralti (1898-1954) Pariisi perioodide vahele mahtunud Maroko periood (1938-1939) andis Wiiraltile uut energiat ning võimaldas luua teoseid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust. Marrakeši end sisse seadnud Wiiraltit võlus linn koheselt ning kuigi ta oli tulnud sooja kliimasse eelkõige tervist parandama, inspireeris eksootiline loodus ja kultuur kunstnikku kohe tööle asuma. Märkimaks selle paiga olulisust meie esigraafiku loomingus, avas kunstniku toonases elukohas Marrakeši vanalinnas, aadressil 61 Rue Ksour  Ene Ergma 2010. aastal ka Wiiraltile pühendatud mälestustahvli. Just sel perioodil ja kohe selle järgselt valmisid mitmed tema tuntud teosed loomadest, loodusest ja inimestest, sh “Berberi poiss”, “Marrakeši linnamüür” ja käesolev “Berberi tüdruk kaameliga”. Harmoonilise täiuslikkuse poole pürgiv teos on kui süntees Wiiralti Maroko muljetest, kuhu ta on kokku kogunud kolm teda seal elades enim kõnetanud teemat: lapsed, loomad ning lõunamaine loodus. Kaamel kui sealse kultuuri tähtsamaid loomi, kõrgub uhkelt suuremõõtmelise teose vasakus ääres (ja teine taamal), andunud silmadega üles vaatav kuuma päikese all kasvanud tütarlaps paremal ning palmid tagataustal. Siinjuures tuleb eraldi mainida Atlase mägesid, mis käesoleval tõmmisel on eriti hästi välja joonistunud. Teos kuulub Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni ning on reprodutseeritud 2015. aastal Mai Levini koostatud raamatus „Eduard Wiiralt”, lk 175.
Kuni 2006. aastani kuulus teos Eduard Wiiralti pärandit haldavale Stockholmi Eesti Komiteele.

Eduard Wiiralti illustratsioonid (raamatust Aleksandr Puškini poeem “La Gabrielide“), 1928

4 000
MÜÜDUD. Ofort, vasegravüür paberil. Teosed on raamitud. Mõõdud: Lm 24,5 x 18 cm, raamiga 37 x 32 cm. Komplekt koosneb viiest Eduard Wiiralti gravüürist. Ostuga tuleb kaasa raamat. Eduard Wiiralt (1898-1954) alustas illustratsioonide teostamisega juba 1917. aastal. Viljakaimateks kujunesid aastad 1923-1925, mil muuhulgas valmis väga mahukas Eduard Tennmanni usuõpetuse õpik. 1925. aasta lõpus Pariisi saabudes sai Wiiralti koostöö kirjastustega alguse tänu ukrainlannast Halina Izdebskale, kellele kunstnik illustreeris tema luulekogu. 1928. aastal telliti kunstnikult illustratsioonid luuletaja Aleksander Puškini poeemile "La Gabrielide" (kogutiraažiga 325, sh 25 neist jaapani paberil). 1821. aastal loodud jumalavallatut kirjateost oli levitatud Venemaal vaid käsikirjaliselt ja osadena, sest kartes kiriku raevu, varjas Puškin oma autorlust. Täisversioonis anti poeem välja Londonis 1866. aastal ning nüüd, 1928. aastal prantsuskeelsena Pariisis. Sellest tööst millest kujunes üks tuntumaid kunstniku raamatuillustratsioone. Kokku valmisid kuus ofordis ja vasegravüüris teost, sh raamatu frontispissina kasutatud Puškini portree. Üks illustratsioonidest ületas aga tolle aja mõistes usulise kombekuse piirid ja nii jäi lõppversiooni viis teost.

Eduard Wiiralt “Figuraalne kompositsioon Madonnaga”, 1920

1 400
Linoollõige paberil. Raamitud. Mõõdud: km 26,5 x 15,8 cm, raamiga 56,5 x 44 cm. All paremal plaadil: EW MCMXX Eesti esigraafik Eduard Wiiralt lõpetas kunstikooli Pallas 1924. aastal graafiku ja kujurina. Andeka õpilasena jätkas ta samas koolis graafika õpetamisega. Peale seda suundus Wiiralt kunstikeskusesse Pariisi, mille inspireeriv keskkond oli tema koduks tervelt 14 aastat. 1939. aasta septembris naases kunstnik Eestisse. Teos pärineb linoollõigete mapist "Eduard Wiiralt MCMXX"

Eduard Wiiralt “Eide portree”, 1918

1 400
MÜÜDUD. Ofort paberil. Raamitud. Mõõdud: Plm 21.4 x 13 cm, raamiga 52 x 46 cm. All paremal: EViiralt V 918 “Eide portree” valmis Eduard Wiiraltil kunstiõpingute ajal, ent juba on tunda huvi inimese olemuse edasi andmise vastu ning loomulikult virtuooslik joonistusoskus. Tundlikult on ta kujutanud eide kortsus nägu ning tõstetud kulmukaart. Naise pilk vaatab mõtlikult kaugusse, meenutamaks nooruspõlve.  

Eduard Wiiralt “Lamav akt kanepiriidel”, 1933

MÜÜDUD Pöördel Rootsi komitee kinnitus. Mõõdud: plm 20,1 cm x 26,2 cm Müügil lehe kujul, soovi korral saame aidata raami valikul ja vormistamisel. Eduard Wiiralti (1989-1954) üleminekuperioodil, kus tormakas ja fantaasiarikas pahede kujutamise ajastu astub sammu rahulikuma, harmoonilisema elu poole, valmisid teosed, mil kandsid endas jooni mõlemast ajast. Nõnda leiame teosel "Lamav akt kanepiriidel" nii koreda koega kotiriide kui õrnade joontega naisolevuse, mis üksteise vastandlikkust komplementeerivad. Ühelt poolt vaikselt lamav poos, teisalt meelad mõtted ja kutsuv pilk annavad aimu Wiiralti enda uutest otsingutest.

Eduard Wiiralt “Seltskond”, 1928

MÜÜDUD Ofort paberil. Raamitud. Mõõdud: Plm 26,1 x 31,5 cm, raamiga 58 x 63 cm. Pöördel: Rootsi komitee kinnitus Eduard Wiiralti (1898-1954) tormilisemal ning säravamal loomeperioodil valminud „Seltskond“ on teos, mis ideelt ja teostuselt kujutas sissejuhatust tema üheks ikoonilisemaks teoseks kujunenud „Põrgule“. Teose juurte juurde tagasitulek, ümbermõtestamine oli Wiiraltile üsna loomuomane ning kõneleb tema põhjalikust loojanatuurist. Nii on toona Pariisis resideerunud  Wiiralt sellele tööle andnud erinevaid prantsuskeelseid nimesid: “Les clochards”, “Delirium tremens”, kuid lõpuks pidama jäänud eestikeelse “Seltskonna” juurde. Teos iseloomustab hästi tema „tormi ja tungi“ perioodi, mil Wiiralti looming sisaldas rohkelt mänge meeleliste pahede ümber. Plangu varju kogunenud tüübid moodustavad sarkastilis-nägemusliku läbilõike ühiskonnast, mille joobumusest on haaratud ka plangu küljes rippuv kass. Teos kuulub Eesti Kunstimuuseumi kogusse ning on reprodutseeritud Mai Levini koostatud raamatus „Eduard Wiiralt“,  lk 100 (Eesti Kunstimuuseum, Tallinn 2015).

Eduard Wiiralt “Istuv daam”, 1941

Metsotinto paberil. Pöördel Rootsi komitee kinnitus. Mõõdud: plm 50 x 32,5 cm. Müügil lehe kujul, soovi korral saame aidata raami valikul ja vormistamisel. Eesti esigraafik Eduard Wiiralt (1898-1954) lõpetas kunstikooli Pallas 1924. aastal graafiku ja kujurina. Andeka õpilasena jätkas ta samas koolis graafika õpetamisega. Peale seda suundus Wiiralt kunstikeskusesse Pariisi, mille inspireeriv keskkond oli tema koduks tervelt 14 aastat. 1939. aasta septembris naasis kunstnik Eestisse, kus valmis ka käesolev teos “Istuv daam”. Teosel olevat modelli on Wiiralt ennegi kasutanud ja kujutanud teda erinevatelt külgedelt. Lisaks uhkele ja eneseteadlikule hoiakule on tähelepanu keskmes ka viimse detailini viimistletud käed.

Eduard Wiiralt “Viljandi maastik”, 1943

9 800
MÜÜDUD Kuivnõel paberil. Pöördel Rootsi komitee kinnitus. Mõõdud: plm 39,2 x 65 cm. Müügil lehe kujul, soovi korral saame aidata raami valikul ja vormistamisel. Eduard Wiiralti (1898-1954)  üks tippteoseid “Viljandi maastik” sündis 1943. aasta suvel, mil kunstnik viibis Viljandimaal. Seda võimsat puud, mida hiljem hakatigi tundma kui “Wiiralti tamme” ning mis 1959. aastal looduskaitse alla võeti, oli Wiiralt märganud juba ammu, kuid 7. augustil 1943 alustas ta lõpuks selle graveerimist. See avar monumentaalne panoraam jutustab vaatajale kunstniku kiindumusest kodumaa ja selle kõikvõimsa looduse vastu, ühtlasi kujutab see Wiiralti omamoodi hüvastijättu Eestiga, sest sõjategevus järjest lähenes ning Tallinna pommitamise kõminat oli kuulda Viljandimaalegi. Wiiralt pühendas tähelepanu igale detailile antud töös, nii tegi ta eraldi kavandid nii vahustele pilvedele, neiule puu all kui maastikule tagaplaanil. Viimasega oli loodusel oma vimka mängida ja nii peksis äge torm 13. augustil kogu vilja maha, kuid õnnistas seevastu järgmisi päevi ideaalsete päiksepaisteliste ilmadega. Nii sai Wiiralt peale maastikku jätkata tüdruku viimistlemisega, milleks talle poseeris Tamme talu kostiline Maiu Kulisson. Talus külas olnud teisest tütarlapsest Virvest, kelle sügavad ja siirad silmad teda inspireerisid, tegi Wiiralt hiljem järgmise väga menuka ja tähendusrikka teose. Ühtaegu idülliline ja samas dramaatiliselt rahutu “Viljandi maastik” on kui sümbol tollal Eestis valitsenud meeleoludele ning on Tamme-Koori tamme igaveseks Eesti kultuuri ajalukku kirjutanud.

Eduard Wiiralt “Kaameli pea”, 1938/1950

MÜÜDUD Segatehnika, paber. Raamitud. Mõõdud: plm 39 x 29,2 cm. 1938. aastal reisis meie esigraafik Eduard Wiiralt Marokosse, mil kaamelid, põhjamaalase jaoks nii eksootilised ja väärikad loomad kohe tema tähelepanu pälvisid. Reisil tehtud joonistuste järgi valmisid järgmisel aastal Pariisis graafilised lehed, kuid nagu Wiiraltile tihti kombeks, siis armastas ta enda teoste valmimisaastaks märkida pigem idee sündimise aasta. Kaamelid võlusid kunstnikku veel pikalt peale reisi ning nii tegi ta  1950. aasta veebruaris ümbertöötluse 1938. aasta teosest. Uuele teosele oli lisatud öine maastik koos lumiste Atlase mägede ning tähistaevaga.

Eduard Wiiralt “Virve”, 1943

Kuivnõel. Raamitud. Mõõdud: plm 33,5 x 31,9 cm. Eduard Wiiralti "Virve" noor modell pärines Viljandimaalt Kolga-Jaanist, kuid 1943. aastal oli külas oma sugulastel Tamme talus, kus Wiiralt parajasti oma kuulsat "Viljandi maastikku" joonistas. Noor, tollal vaid 9-aastane tüdruk käis pidevalt kunstniku tööprotsessi uudistamas ning Wiiraltil ei jäänud märkamata noore talutüdruku uudishimulik pilk ja eriliselt suured silmad. Väikese tüdruku portree joonistamiseks tõsteti ta kõrge pingi peale ning erilise rõhu panigi Wiiralt justnimelt silmadele, mis mõtlikult ja unistavalt lootusrikkalt kaugusse vaatavad.

Eduard Wiiralt “Istuv daam”, 1941

MÜÜDUD Metsotinto, paber. Raamitud, muuseumiklaas. Lehemõõt 69,6 x 49 cm, plaadimõõt 49,4 x 31,8 cm. Eesti esigraafik Eduard Wiiralt (1898-1954) lõpetas kunstikooli Pallas 1924. aastal graafiku ja kujurina. Andeka õpilasena jätkas ta samas koolis graafika õpetamisega. Peale seda suundus Wiiralt kunstikeskusesse Pariisi, mille inspireeriv keskkond oli tema koduks tervelt 14 aastat. 1939. aasta septembris naases kunstnik Eestisse, kus valmis ka käesolev teos "Istuv daam". Teosel olevat modelli on Wiiralt ennegi kasutanud ja kujutanud teda erinevatelt külgedelt. Lisaks uhkele ja eneseteadlikule hoiakule on tähelepanu keskmes ka viimse detailini viimistletud käed.

Eduard Wiiralt “Näkk”, 1926

MÜÜDUD Puulõige. Raamitud. Mõõdud: 21,5 x 16,6 cm Odessast pärit ukrainlanna Halina Izdebska ning tema poolakast abikaasa Vladimir Izdebsky aitasid Wiiraltil Pariisis end sisse seada. Nii pakkusid nad talle 1925. aasta lõpus ulualust kuniks kunstnik leidis endale korteri Montparnasse’il, Impasse du Rouet 7. Samasugust lahkust eestlaste vastu on pere pakkunud ka teistele eestlastele, muuhulgas peatusid seal Kuno Veeber ja Adamson-Eric. Tänutäheks abi eest valmis Wiiraltil teos „Näkk“, mis sai illustreerima Halina Izdebska luulekogu „La naiade ivre“ (eesti k. „Joobunud najaad“; kirjastus Ceux qui viennent, Pariis 1926), täpsemini selle luuletust „L’arc en ciel“, 1927 (eesti k. „Vikerkaar“). Najaadid, kreeka mütoloogiast tuntud imekaunid nümfid valvasid allikaid ja järvi. Wiiralti õrn ja malbe olekuga najaad on asetatud kuupaistel järvestseeni, millel laines lokkidega kaunitar graatsiliselt öist suplust naudib.

Eduard Wiiralt “Päevalehte lugemas”, 1918

MÜÜDUD Kõrgtrükk, tsinkograafia. Raamitud. Mõõdud: kujutise mõõt 9 x 5,9 cm, koos raamiga 43 x 35,5 cm. Teos on valminud 1918. aastal illustratsioonina Henrik Saare raamatule "Käbid torbiku sees". Päevalehte lugev ja piipu popsutav vanahärra on Wiiralti vanaisa Jüri Assur, keda kunstnik natuuris raamatu jaoks joonistas.