Eesti kunsti ühe suurkuju ja Pallase asutajaliikme, Ado Vabbe (1892-1961) käe all on kujunenud terve plejaad andekaid kunstnikke: Karl Pärsimägi, Endel Kõks, Elmar Kits jpt. End erinevates Euroopa kunsti südametes koolitanud Vabbe tõi kodumaale kaasa uusi tehnikaid, ideid ja suundi.
Vabbel on palju väikevisandeid naistest kõikvõimalikes olukordades, ent 1950. aastatest pärineb rohkem ka suuremaid figuurietüüde. Tiiu Talvistu tõstis 2020. aastal ilmunud monograafias põhjendatult esile erootilise teema tema loomingus, mille alla mahuks ka käesolev, varem kunstniku pojale, Paul Vabbele, kuulunud joonistus. Enamus tema naisakte on kujutatud lopsakate vormidega, mille maaliliselt annab eriti hästi välja tuua just söe hele-tumedusega mängimine.
E-pood
Näitan kõiki 11 tulemust
Avo Keerend “Taluõu”, 1940
Kuivnõel paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 20 x 29,5 cm, raamiga 36 x 40 cm.
All paremal: Avo Keerend 1940.a.
Pöördel: Avo Keerend Taluõu, kuivnõel 1940. a 18.12.1920-5.06.2012
Avo Keerendi varajasse loomeperioodi kuuluv "Taluõu" näitab tulevase eesti tippgraafiku andekat kätt juba Kunsttööstuskoolis õppimise ajast. Tema oskus tabada kujuteldava sügavam olemus, anda edasi selle hing, on üks Keerendi tugevamaid külgi. Nii leiab vaataja end otse lugusid täis ajalooliselt taluõuelt ning suhestub selle tuule käes õõtsuvate kuuse ja krigisevate ratastega vankriga. Mida küll võib peita veel lakk, mille uksele asetatud redel nii kutsuvalt hüüab?
Ado Vabbe “Naisakt maoga”, 1950ndad
Avo Keerend “Teisenevad vormid I”, 1988
MÜÜDUD
Värviline kõrgtrükk. Raamimata.
Mõõdud: plaadimõõt 47 x 42 cm, lehemõõt 75,5 x 56,5 cm.
Avo Keerend (1920-2012) oli andekas eesti graafik, kes ühena esimestest Eestis alustas abstraktsete geomeetriliste vormide kasutamist oma loomingus. Teda on lisaks mitmetele muudele tunnustustele autasustatud ka näiteks Wiiralti auhinna ja Kristjan Raua preemiaga.
Paul Burman “Päiksekullas metsaviir”, u. 1920ndad.
MÜÜDUD
Akvarell, raamitud.
Mõõdud: 23,5 x 30 cm (koos raamiga 45,2 x 50,8 cm).
Paul Burman (1888 – 1934) alustas oma kunstnikuteed Ants Laikmaa ateljeekoolis ning jätkas enda täiendamist nii Peterburis, Moskvas, Riias kui Pariisis. Viimases suhtles Burman aktiivselt nii Nikolai Triigi kui Jaan Koortiga ning kujundas välja enda stiili, milleks oli impressionistlik, vaheldusrikaste, peamiselt heleda koloriidiga linna-, lille- ja maastikupildid. 1918 sattus Burman Seewaldi haiglasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ka seal jätkas andekas kunstnik aktiivselt loominguga tegelemist ning eriti armastas ta sel ajal teha plokilehtedele maalitud akvarelle. Oma lakoonilisuses olid nad loomisajal moodsad ning köidavad oma vahetu loodusetunnetuse ja täpse pintslitööga kunstiarmastajaid siiani.
Avo Keerend “Relatsioonid II”, 1996
Paul Burman “Alpikannid”, 1920ndate lõpp
Akvarell, raamitud.
Mõõdud: 25 x 32,5 cm.
Paul Burman (1888 - 1934) alustas oma kunstnikuteed Ants Laikmaa ateljeekoolis ning jätkas enda täiendamist nii Peterburis, Moskvas, Riias kui Pariisis. Viimases suhtles Burman aktiivselt nii Nikolai Triigi kui Jaan Koortiga ning kujundas välja enda stiili, milleks oli impressionistlik, vaheldusrikaste, peamiselt heleda koloriidiga linna-, lille- ja maastikupildid.
1918 sattus Burman Seewaldi haiglasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ka seal jätkas andekas kunstnik aktiivselt loominguga tegelemist ning eriti armastas ta sel ajal teha plokilehtedele maalitud akvarelle. Oma lakoonilisuses olid nad loomisajal moodsad ning köidavad oma vahetu loodusetunnetuse ja täpse pintslitööga kunstiarmastajaid siiani.
Paul Burman “Varakevad”, 1920ndate lõpp
Akvarell, raamitud.
Paul Burman (1888 – 1934) alustas oma kunstnikuteed Ants Laikmaa ateljeekoolis ning jätkas enda täiendamist nii Peterburis, Moskvas, Riias kui Pariisis. Viimases suhtles Burman aktiivselt nii Nikolai Triigi kui Jaan Koortiga ning kujundas välja enda stiili, milleks oli impressionistlik, vaheldusrikaste, peamiselt heleda koloriidiga linna-, lille- ja maastikupildid.
1918 sattus Burman Seewaldi haiglasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ka seal jätkas andekas kunstnik aktiivselt loominguga tegelemist ning eriti armastas ta sel ajal teha plokilehtedele maalitud akvarelle. Oma lakoonilisuses olid nad loomisajal moodsad ning köidavad oma vahetu loodusetunnetuse ja täpse pintslitööga kunstiarmastajaid siiani.
Paul Burman “Natüürmort puuviljadega”, 1930ndad
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud: 23,5 x 30 cm, koos raamiga 45,7 x 51,2 cm.
Enne esimest maailmasõda Pariisis eesti kunstnike kogukonnas elanud ning seal Jaan Koorti, Aleksander Tassa ja Nikolai Triigiga lähedalt suhelnud Paul Burman (1888-1934) maalis ja joonistas toona peamiselt looduspilte ja maastikuvaateid ning ühtlasi kujunes temast eesti esimene animalist. Hilisemas loomingus moodustasid olulise osa tema plokilehtedele maalitud akvarellid, kus kunstnik jätkas maastike ja lilledega, natüürmortide puhul tihti õunte ja banaanidega. Harva verbaalselt suhtleva kunstniku jaoks tähendas looming elu ja vabadust, see toetas tema eksistentsi ka Merimetsa haiglas ravil olles. Suuresti tänu kunstisõbrast raviarstile Leo von Kügelgenile ongi säilinud Burmani hilisem loomepärand.
Käesolevas teoses annab kunstnik meisterlikult ja puhta värviga edasi õunte vormi ja faktuuri. Nii võib neid võrrelda Paul Cézanne’i analoogiliste etüüdidega, mis Burmaniga võrreldes on küll tumedama koloriidiga, ent sarnase ülesehitusega. Helge ja lakooniline visuaalse mulje edasikandmine mõjus moodsa ning vahetuna nii nende loomise hetkel kui nüüd, pea sada aastat hiljem.
Avo Keerend “Pajude all”, 1956
MÜÜDUD
Linoollõige. Raamitud.
Mõõdud: Plm 23,5 x 18,3 cm. Koos raamiga 42 x 37 cm
Peale kogu Eesti kunstielu karmilt akadeemilise kuiva realismi raamidesse surunud stalinismi olid 1950. aastate teine pool Avo Keerendi (1920-2012) jaoks uus loomingulise vabaduse periood. Keerendist kujuneb kiiresti omanäoline lüürilise meeleoluga graafika looja, sagedasteks motiivideks figuraalkompositsioon ja maastik.
Erakordselt võluv on 1956. aastal valminud meisterlik linoollõige “Pajude all”, mis peab motiivina dialoogi nii 17. sajandi hollandi külapiltide kui 1930. aastate eesti graafikaga. Tegevuspaik – vana eesti taluõu, hoone ilmselt 19. sajandist – ei jäta kahtlust kunstniku soovis avaldada austust kodumaa taluatmosfäärile, kodanliku aja talumajapidamisele, kodutundele kui sellisele (samal ajal on talurahvas aetud vägivaldselt tööle kollektiivmajandistesse ja üksiktalud ametlikult põlu all).
Kuigi kompositsiooni keskmes on võimsa ladvaga paju, mis kaardub üle vana talumaja, elustavad teost stafaažina väiksed inimkujud, samuti rangidega hobused – küla põhiline liiklus- ja töövahend.