E-pood
Näitan 16–30 tulemust 38-st
Priit Pärn “Saar”, 1988
Erich Pehap “Modell valgustitega”, 1966
Priit Pärn “Meeste mängud”, 1986
Erich Pehap “Seltskond”, 1979
Erich Pehap “Sõbrannad”, 1946
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud: 17,3 x 20,9 cm. Koos raamiga 39,1 x 48,9 cm.
Graafiku ja maalikunstniku, 1949. aastal Kanadasse emigreerunud Erich (Eric) Pehapi (1912-1983) roll toonase kunstimaastiku novaatorliku eestseisjana oli märkimisväärne. Juba sõja ajal põgenikelaagris korraldas ta eesti kunsti näitusi ning jätkas selle edendamist ka hiljem Kanadas.
Käesolev teos on eksponeeritud septembris 2022 Allee galeriis toimuval Erich Pehapi mälestusnäitusel.
Erich Pehap “Vestlus”, 1966
Erich Pehap “Composition”, 1961
Ilmar Kruusamäe “Peegelpilt”, 2021
Akrüül lõuendil. 80 x 60,5 cm.
Kursi koolkonna asutajaliige, tartlane Ilmar Kruusamäe on vabakutselise kunstnikuna tegutsenud juba 1980. aastast ning mänginud tähtsat rolli ülikoolilinna kunstimaastikul. Nii pälvis ta oma portreede sarja eest 2008. aastal Kristjan Raua preemia.
Esmapilgul traditsioonilisena mõjuv aktimaal võlub oma teostuselt, kus modell ilmub peeglisse justkui viirastusena. Vaid valge ja sinisega mängides on Kruusamäe neist kahest värvist välja võlunud kütkestavalt põneva teose.
Priit Pärn “Ühine üritus”, 1988
Ofort, akvatinta paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 16,8 x 13,6 cm, raamiga 33,6 x 31,6 cm.
All vasakul: "Ühine üritus" Ofort, akvatinta 8/70
All paremal: PÄRN 88
Eesti animakunsti üks tähtsamaid nimesid, Priit Pärn (s. 1946), on ka andekas graafik, kelle humoorikad teosed on ajendatud igapäevastest stseenidest. Terava satiirikuna oskab ta neis leida põnevaid lähenemisnurki, mis vaataja muigama panevad. Tema tuntumate joonisfilmide hulka kuuluvad nii “Kilplased” kui “Eine murul”.
Erich Pehap “Raamatupoes”, 1966
MÜÜDUD
Segatehnika. Raamitud.
Mõõdud: Plm 47,5 x 63 cm. Raamiga 71 x 85,5 cm
All paremal: E. Pehap 1966
Erich Pehap (1912-1981) õppis Pallases maalikunsti, Riigi Kunstitööstuskoolis keraamikat ja tarbegraafikat ning 1939 lõpetas Pallase graafikuna. 1943. aastal Soome, sealt edasi Rootsi ning hiljem Kanadasse siirdunud kunstniku tegevus ja looming jättis kustumatu jälje kohalikku kunstiellu. Oluline osa tema loomingut on Eestisse tagasi jõudnud alles viimase 10-15 aasta jooksul ning nii tema 100. kui 110. sünniaastapäeva on tähistatud isikunäitustega (vastavalt Kondase keskuses 2012 ja Allee galeriis 2022).
Pehap armastas kujutada inimesi nende igapäevases keskkonnas, olgu selleks kunstinäitus, baar või raamatupood. Igal tegelasel oli seal oma kindel koht, seda nii kompositsiooni kui loo jutustamise mõttes. "Raamatupoes" on selle stiili suurepäraseks näiteks.
Erich Pehap “Kitarrimängija”, 1948
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud: 35,5 x 30 cm. Raamiga 40 x 34,5 cm
All paremal: Pehap 48
Samavõrd kui Erich Pehap (1912-1981) armastas kunsti, innustus ta ka muusikast. Kooli ajal jazzorkestris mänginud mees kandis helid hiljem edasi oma teostele ja nii leiame sageli tema teosteil stseene, milles tähelepanu on pööratud meloodiast tulenevale emotsioonile.
Erich Pehap “Pillimängijad”, 1947
MÜÜDUD
Segatehnika paberil. Raamitud.
Mõõdud: Ava 21,5 x 29 cm. Raamiga: 40 x 49,5 cm
Graafiku ja maalikunstniku, 1949. aastal Kanadasse emigreerunud Erich (Eric) Pehapi (1912-1983) roll toonase kunstimaastiku novaatorliku eestseisjana oli märkimisväärne. Juba sõja ajal põgenikelaagris korraldas ta eesti kunsti näitusi ning jätkas selle edendamist ka hiljem Kanadas.
Käesolev teos oli eksponeeritud septembris 2022 Allee galeriis toimunud Erich Pehapi mälestusnäitusel ja on reprodutseeritud sellega kaasnenud näituse kataloogis.
Erich Pehap “Kaks tüdrukut”, 1977
Erich Pehap “Natüürmort sinisega”, 1977
Linoollõige. Raamitud.
Mõõdud: 32 x 27,7 cm
Viljandist pärit pallaslane Erich Pehap asus 1943. aastal elama Soome, peale seda Rootsi ning otsustas lõpuks siirduda Kanadasse, kuhu jäi pidama elu lõpuni. Kanadas elades oli ta viljakas nii maalija kui ka graafikuna.
Pehapil oli märkimisväärne oskus näha lihtsaid ja nauditavaid momente argielus, rõõmu tunda väikestest asjadest. Nii leidis ta ka käesolevas linoollõikes inspiratsiooni lihavõtteaegsest lauast munakorvi ja lillevaasiga, mis kannab tema initsiaale. Põnevalt on kunstnik mänginud erinevate mustrite kombineerimisega, jättes sellest hoolimata korrektse ning korrastatud üldmulje. Samast teosest valmis Pehapil ka lillakais toonides versioon, kuid sinine on neist haruldasem, kuna kunstnikul valmis seda vaid 6 lehte.