E-pood
Näitan 16–30 tulemust 42-st
Erich Pehap “Seltskond”, 1979
Erich Pehap “Sõbrannad”, 1946
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud: 17,3 x 20,9 cm. Koos raamiga 39,1 x 48,9 cm.
Graafiku ja maalikunstniku, 1949. aastal Kanadasse emigreerunud Erich (Eric) Pehapi (1912-1983) roll toonase kunstimaastiku novaatorliku eestseisjana oli märkimisväärne. Juba sõja ajal põgenikelaagris korraldas ta eesti kunsti näitusi ning jätkas selle edendamist ka hiljem Kanadas.
Käesolev teos on eksponeeritud septembris 2022 Allee galeriis toimuval Erich Pehapi mälestusnäitusel.
Erich Pehap “Vestlus”, 1966
Erich Pehap “Composition”, 1961
Erich Pehap “Raamatupoes”, 1966
MÜÜDUD
Segatehnika. Raamitud.
Mõõdud: Plm 47,5 x 63 cm. Raamiga 71 x 85,5 cm
All paremal: E. Pehap 1966
Erich Pehap (1912-1981) õppis Pallases maalikunsti, Riigi Kunstitööstuskoolis keraamikat ja tarbegraafikat ning 1939 lõpetas Pallase graafikuna. 1943. aastal Soome, sealt edasi Rootsi ning hiljem Kanadasse siirdunud kunstniku tegevus ja looming jättis kustumatu jälje kohalikku kunstiellu. Oluline osa tema loomingut on Eestisse tagasi jõudnud alles viimase 10-15 aasta jooksul ning nii tema 100. kui 110. sünniaastapäeva on tähistatud isikunäitustega (vastavalt Kondase keskuses 2012 ja Allee galeriis 2022).
Pehap armastas kujutada inimesi nende igapäevases keskkonnas, olgu selleks kunstinäitus, baar või raamatupood. Igal tegelasel oli seal oma kindel koht, seda nii kompositsiooni kui loo jutustamise mõttes. "Raamatupoes" on selle stiili suurepäraseks näiteks.
Erich Pehap “Kitarrimängija”, 1948
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud: 35,5 x 30 cm. Raamiga 40 x 34,5 cm
All paremal: Pehap 48
Samavõrd kui Erich Pehap (1912-1981) armastas kunsti, innustus ta ka muusikast. Kooli ajal jazzorkestris mänginud mees kandis helid hiljem edasi oma teostele ja nii leiame sageli tema teosteil stseene, milles tähelepanu on pööratud meloodiast tulenevale emotsioonile.
Erich Pehap “Pillimängijad”, 1947
MÜÜDUD
Segatehnika paberil. Raamitud.
Mõõdud: Ava 21,5 x 29 cm. Raamiga: 40 x 49,5 cm
Graafiku ja maalikunstniku, 1949. aastal Kanadasse emigreerunud Erich (Eric) Pehapi (1912-1983) roll toonase kunstimaastiku novaatorliku eestseisjana oli märkimisväärne. Juba sõja ajal põgenikelaagris korraldas ta eesti kunsti näitusi ning jätkas selle edendamist ka hiljem Kanadas.
Käesolev teos oli eksponeeritud septembris 2022 Allee galeriis toimunud Erich Pehapi mälestusnäitusel ja on reprodutseeritud sellega kaasnenud näituse kataloogis.
Eduard Wiiralt “Lamav akt kanepiriidel”, 1933
MÜÜDUD
Pöördel Rootsi komitee kinnitus.
Mõõdud: plm 20,1 cm x 26,2 cm
Müügil lehe kujul, soovi korral saame aidata raami valikul ja vormistamisel.
Eduard Wiiralti (1989-1954) üleminekuperioodil, kus tormakas ja fantaasiarikas pahede kujutamise ajastu astub sammu rahulikuma, harmoonilisema elu poole, valmisid teosed, mil kandsid endas jooni mõlemast ajast. Nõnda leiame teosel "Lamav akt kanepiriidel" nii koreda koega kotiriide kui õrnade joontega naisolevuse, mis üksteise vastandlikkust komplementeerivad. Ühelt poolt vaikselt lamav poos, teisalt meelad mõtted ja kutsuv pilk annavad aimu Wiiralti enda uutest otsingutest.
Eduard Wiiralt “Seltskond”, 1928
MÜÜDUD
Ofort paberil. Raamitud.
Mõõdud: Plm 26,1 x 31,5 cm, raamiga 58 x 63 cm.
Pöördel: Rootsi komitee kinnitus
Eduard Wiiralti (1898-1954) tormilisemal ning säravamal loomeperioodil valminud „Seltskond“ on teos, mis ideelt ja teostuselt kujutas sissejuhatust tema üheks ikoonilisemaks teoseks kujunenud „Põrgule“. Teose juurte juurde tagasitulek, ümbermõtestamine oli Wiiraltile üsna loomuomane ning kõneleb tema põhjalikust loojanatuurist. Nii on toona Pariisis resideerunud Wiiralt sellele tööle andnud erinevaid prantsuskeelseid nimesid: “Les clochards”, “Delirium tremens”, kuid lõpuks pidama jäänud eestikeelse “Seltskonna” juurde.
Teos iseloomustab hästi tema „tormi ja tungi“ perioodi, mil Wiiralti looming sisaldas rohkelt mänge meeleliste pahede ümber. Plangu varju kogunenud tüübid moodustavad sarkastilis-nägemusliku läbilõike ühiskonnast, mille joobumusest on haaratud ka plangu küljes rippuv kass.
Teos kuulub Eesti Kunstimuuseumi kogusse ning on reprodutseeritud Mai Levini koostatud raamatus „Eduard Wiiralt“, lk 100 (Eesti Kunstimuuseum, Tallinn 2015).
Eduard Wiiralt “Istuv daam”, 1941
Metsotinto paberil. Pöördel Rootsi komitee kinnitus.
Mõõdud: plm 50 x 32,5 cm. Müügil lehe kujul, soovi korral saame aidata raami valikul ja vormistamisel.
Eesti esigraafik Eduard Wiiralt (1898-1954) lõpetas kunstikooli Pallas 1924. aastal graafiku ja kujurina. Andeka õpilasena jätkas ta samas koolis graafika õpetamisega. Peale seda suundus Wiiralt kunstikeskusesse Pariisi, mille inspireeriv keskkond oli tema koduks tervelt 14 aastat. 1939. aasta septembris naasis kunstnik Eestisse, kus valmis ka käesolev teos “Istuv daam”. Teosel olevat modelli on Wiiralt ennegi kasutanud ja kujutanud teda erinevatelt külgedelt. Lisaks uhkele ja eneseteadlikule hoiakule on tähelepanu keskmes ka viimse detailini viimistletud käed.
Eduard Wiiralt “Viljandi maastik”, 1943
MÜÜDUD
Kuivnõel paberil. Pöördel Rootsi komitee kinnitus.
Mõõdud: plm 39,2 x 65 cm. Müügil lehe kujul, soovi korral saame aidata raami valikul ja vormistamisel.
Eduard Wiiralti (1898-1954) üks tippteoseid “Viljandi maastik” sündis 1943. aasta suvel, mil kunstnik viibis Viljandimaal. Seda võimsat puud, mida hiljem hakatigi tundma kui “Wiiralti tamme” ning mis 1959. aastal looduskaitse alla võeti, oli Wiiralt märganud juba ammu, kuid 7. augustil 1943 alustas ta lõpuks selle graveerimist.
See avar monumentaalne panoraam jutustab vaatajale kunstniku kiindumusest kodumaa ja selle kõikvõimsa looduse vastu, ühtlasi kujutab see Wiiralti omamoodi hüvastijättu Eestiga, sest sõjategevus järjest lähenes ning Tallinna pommitamise kõminat oli kuulda Viljandimaalegi.
Wiiralt pühendas tähelepanu igale detailile antud töös, nii tegi ta eraldi kavandid nii vahustele pilvedele, neiule puu all kui maastikule tagaplaanil. Viimasega oli loodusel oma vimka mängida ja nii peksis äge torm 13. augustil kogu vilja maha, kuid õnnistas seevastu järgmisi päevi ideaalsete päiksepaisteliste ilmadega. Nii sai Wiiralt peale maastikku jätkata tüdruku viimistlemisega, milleks talle poseeris Tamme talu kostiline Maiu Kulisson. Talus külas olnud teisest tütarlapsest Virvest, kelle sügavad ja siirad silmad teda inspireerisid, tegi Wiiralt hiljem järgmise väga menuka ja tähendusrikka teose.
Ühtaegu idülliline ja samas dramaatiliselt rahutu “Viljandi maastik” on kui sümbol tollal Eestis valitsenud meeleoludele ning on Tamme-Koori tamme igaveseks Eesti kultuuri ajalukku kirjutanud.
Erich Pehap “Kaks tüdrukut”, 1977
Erich Pehap “Natüürmort sinisega”, 1977
Linoollõige. Raamitud.
Mõõdud: 32 x 27,7 cm
Viljandist pärit pallaslane Erich Pehap asus 1943. aastal elama Soome, peale seda Rootsi ning otsustas lõpuks siirduda Kanadasse, kuhu jäi pidama elu lõpuni. Kanadas elades oli ta viljakas nii maalija kui ka graafikuna.
Pehapil oli märkimisväärne oskus näha lihtsaid ja nauditavaid momente argielus, rõõmu tunda väikestest asjadest. Nii leidis ta ka käesolevas linoollõikes inspiratsiooni lihavõtteaegsest lauast munakorvi ja lillevaasiga, mis kannab tema initsiaale. Põnevalt on kunstnik mänginud erinevate mustrite kombineerimisega, jättes sellest hoolimata korrektse ning korrastatud üldmulje. Samast teosest valmis Pehapil ka lillakais toonides versioon, kuid sinine on neist haruldasem, kuna kunstnikul valmis seda vaid 6 lehte.
Erich Pehap “Loodusjõud”, 1963
N. D. M ehk new direct method. 2/12. Raamitud, muuseumiklaas.
Mõõdud: 47 x 32,5 cm, koos raamiga 72 x 56 cm.
Viljandist pärit Erich Pehap (1912-1981) õppis Pallases maalikunsti, Riigi Kunstitööstuskoolis keraamikat ja tarbegraafikat, ning 1939 lõpetas Pallase graafikuna. 1949 siirdus kunstnik Kanadasse Torontosse, kus lisas enda portfooliosse veel ühe kunstiliigi lõpetades Montreali Mehaanilise Joonestamise Instituudi kujunduskunsti erialal. Kanadas osales Pehap aktiivselt kohalikus kunstielus, tal oli 19 isikunäitust ning lisaks osales ta lugematutel ühisnäitustel. Just seal töötas kunstnik graafikas välja oma autoritehnika new direct method, mida esindab ka käesolev teos.