Konstantin Süvalo (kuni 1936. aastani Štšerbakov) sündis Karksis vene-eesti perekonnas. Kunstiõpinguid alsustas ta 1909. aastal Venjamin Blumi erakoolis Riias ning jätkas 1910. aastal Riia Linna Kunstikoolis, mille juhatajaks oli tuntud maastikumaalija Vilhelms Purvitis ning õppejõududeks niisugused meistrid nagu Janis Tilbergs ning Janis Rozentals.
Purvitis avaldas mõju paljudele kunstnikele ning Süvalo oli üks neid, kelle loomusele läti maalija lähenemine loodusele eriti vastas. Samas avaldasid talle mõju ka muud kunstinähtused – neoimpressionism tema värvikamal kujul, ekspressionism, isegi kubism ja art déco. Kõik need mõjud lahustuvad siiski tema isiklikus, vahetus loodusetunnetuses ja värvinägemises. Tema kolorismis ja empaatilises suhtes kujutatava motiiviga on tema kunsti võlu saladus.
Peale I maailmasõja algust seadis ta end sisse Pärnu, kus temast sai üks Pärnu kunstielu keskseid tegelasi, kelle õpilaste seas on palju nimekaid eesti kunstnikke, sh Karin Luts, Nigul Espe, Olev Soans jpt. Käesolev vaade on valminud vahetult peale töö lõpetamist kunstiõpetajana, mil kunstnik meenutas nostalgiaga oma Riias veedetud õpinguaastaid.
Raimo Jõeranna 2023-ndal aastal valminud dokumentaalfilmi “Gorikaturist” üheks läbivaks teemaks oli Gori – kodanikunimega Vello Agori – tohutu töövõime ja väsimatus luua. Julge karikaturist ei löönud risti ette ühegi teema ees, pilades kõiki ja kõike. Seda nii oma joonistustes, mis kunstniku enda kaastoimetatud päevalehes Waba Maa ilmusid, kui ka valjuhäälselt seltskondades, mistõttu pidi Gori regulaarselt tollal Pagari tänaval asuvas NKVD peamajas ütluseid andmas käima.
Ka käesolevas teoses nähtavat sallimatust ahnuse ja silmakirjalikkuse suunas leiame mitmetest Gori joonistustest koos kunstniku, nagu ütles Heinz Valk: “Jäägitu ausus(ega). Ta ei vihka, ei sõima ega solva, sest siis kaotanuks nali oma tähenduse ja mõju.”
