Näitan kõiki 2 tulemust

Varmo Pirk “Suvemaastik”, 1968

2 500
Tempera kartongil. Raamitud. Mõõdud: 53,5 x 40,3 cm Varmo Pirgi (1913-1980) pikkadeks aastateks vangilaagrisse saatmine oli vaid üks põhjustest, miks kunstnik tundis sisemist tungi eemalduda nõukogude režiimi poolt pealesurutust ning hakkas 1960-ndail maalima kubismimõjulisi abstraktseid lõuendeid ja kõrgetasemelisi figuraalkompositsioone. Eesti kunsti uuenemisprotsessis eriti märkimisväärsel 1968. aastal katsetas temagi abstraktsemas laadis. Nii asub „Suvemaastiku“ paar kuud vanem, samuti geometriseerivas stiilis õde “Sügisvormid” Eesti Kunstimuuseumis. Kui viimasel näeme küpseid sügisesi toone, siis käesoleva teose suvine versioon on aastaajale omaselt kirgas ja elurõõmus. Pirk on siin sinist järve ja punasekatuselisi maju kujutanud keset rohelust, otsekui ülaltvaates.

Sirje Runge “Arhitektoon 7”, 1998

5 700
Õli lõuendil. Mõõdud: 80 x 120 cm All paremal: sir Pöördel: Sirje Runge "arhitektoon 7" 80 x 120 cm 1998 1980. aastatest alates võtab Sirje Runge (s 1950) looming uue suuna ülipeenele värvitundlikkusele. Kunstniku intuitsioonil põhinev sõnum edastatakse läbi õhkõrnade üleminekute. Ka geomeetrilised vormid tema töödes eksisteerivad pigem värvitoonide edasiandja kui kujundi endana. Kunstiteadlane Eha Komissarov on kirjutanud: “Sealjuures puudub värvil, mida Sirje Runge nii enesekindlalt usaldab, konkreetsus: see, mis meid pildil haarab, on varjundite ülipeen vaheldumine, värelus, mille taga on lõputu arv vaevumärgatavaid üleminekuid. Et tegevus toimub kõigest ühe-kahe lähedase värvitooni piirides, erineb saadud efekt mõneti traditsioonilisest õlimaalidega saavutatud muljest. Sirje Runge tühjades ja õhulistes pildiruumides muutuvad kaugused väga tinglikeks, füüsilised ulatused abstraheeruvad temas, nagu kõik muu, mis on sattunud õhuruumi” (“Sirje Runge: maalid, 1969-1986. Kataloog”, järelsõna).