Guašš, paber. 1993. Ülal paremal: S. Kasemaa. Raamitud.
Mõõdud 34 x 44 cm
Muusika ja kunsti keskel üles kasvanud Saskia Kasemaa (1945-2019) suutis maalijana ajada oma joont, olgu õlimaalis või guašis. 1971. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiakadeemia maalikunstnikuna lõpetanud Kasemaa töötas aastaid Tartu Kunstikooli ning Tartu Ülikooli maaliosakonna õppejõuna.
Aktiivselt näitustel osalenud kunstniku töödest kogusid enim tuntust tema impressionistliku pintslikäsitlusega figuraalkompositsioonid, mille keskmes võis tihti näha just noori, kes teda inspireerisid oma energia ning aususega. Ka Kasemaa isa Elmar Kits soovitas tütrel kooli lõpetades enda isikupärase stiili kinnistamiseks just ausalt ning tähelepanelikult oma loominguobjekte vaadelda. Saskia Kasemaa improvisatsioonid on maalilised, värvikesksed ja kätkevad väikseid, mõnigi kord vimkaga lugusid, nagu “Ennustajagi”.
E-pood
Näitan kõiki 3 tulemust
Saskia Kasemaa “Kompositsioon “Sügis””
Õli lõuendil. 1981. Raamitud.
All paremal: S. Kasemaa 81.
Pöördel alusraamil: Kompositsioon "Sügis" õli, lõuend 83x61
Tartu maalija Saskia Kasemaa (1945-2019) teos lähtub ühelt poolt 1970. aastate tööpaatosest, kuid teisalt teeb seda modernses võtmes. Seetõttu on esikohal maali visuaalsed väärtused ning allegoorilisus. Teose kompositsioonilise terviku moodustavad kolm žanri: figuurimaal (sügisande vedavad töölised), maastikumaal (tegevus toimub Lõuna-Eesti looduses) ja natüürmort (maali esiplaanil asetsev kast kõrvitsatega ja teiste juurviljadega). Rikkuse allegooriana tõlgendatav maal kannab endas sügise magusat aroomi ja päikesesooja täis laadinud looduse sooja tunnet.
Sirje Runge “Arhitektoon 7”, 1998
Õli lõuendil.
Mõõdud: 80 x 120 cm
All paremal: sir
Pöördel: Sirje Runge "arhitektoon 7" 80 x 120 cm 1998
1980. aastatest alates võtab Sirje Runge (s 1950) looming uue suuna ülipeenele värvitundlikkusele. Kunstniku intuitsioonil põhinev sõnum edastatakse läbi õhkõrnade üleminekute. Ka geomeetrilised vormid tema töödes eksisteerivad pigem värvitoonide edasiandja kui kujundi endana. Kunstiteadlane Eha Komissarov on kirjutanud: “Sealjuures puudub värvil, mida Sirje Runge nii enesekindlalt usaldab, konkreetsus: see, mis meid pildil haarab, on varjundite ülipeen vaheldumine, värelus, mille taga on lõputu arv vaevumärgatavaid üleminekuid. Et tegevus toimub kõigest ühe-kahe lähedase värvitooni piirides, erineb saadud efekt mõneti traditsioonilisest õlimaalidega saavutatud muljest. Sirje Runge tühjades ja õhulistes pildiruumides muutuvad kaugused väga tinglikeks, füüsilised ulatused abstraheeruvad temas, nagu kõik muu, mis on sattunud õhuruumi” (“Sirje Runge: maalid, 1969-1986. Kataloog”, järelsõna).