Näitan kõiki 2 tulemust

Sirje Runge “Arhitektoon 7”, 1998

5 700
Õli lõuendil. Mõõdud: 80 x 120 cm All paremal: sir Pöördel: Sirje Runge "arhitektoon 7" 80 x 120 cm 1998 1980. aastatest alates võtab Sirje Runge (s 1950) looming uue suuna ülipeenele värvitundlikkusele. Kunstniku intuitsioonil põhinev sõnum edastatakse läbi õhkõrnade üleminekute. Ka geomeetrilised vormid tema töödes eksisteerivad pigem värvitoonide edasiandja kui kujundi endana. Kunstiteadlane Eha Komissarov on kirjutanud: “Sealjuures puudub värvil, mida Sirje Runge nii enesekindlalt usaldab, konkreetsus: see, mis meid pildil haarab, on varjundite ülipeen vaheldumine, värelus, mille taga on lõputu arv vaevumärgatavaid üleminekuid. Et tegevus toimub kõigest ühe-kahe lähedase värvitooni piirides, erineb saadud efekt mõneti traditsioonilisest õlimaalidega saavutatud muljest. Sirje Runge tühjades ja õhulistes pildiruumides muutuvad kaugused väga tinglikeks, füüsilised ulatused abstraheeruvad temas, nagu kõik muu, mis on sattunud õhuruumi” (“Sirje Runge: maalid, 1969-1986. Kataloog”, järelsõna).

Kaarel Liimand “Kaks istuvat akti”, 1932-1933

Tint, sulg, paber. Raamitud. Lm 36,7 x 23 cm Kaarel Liimandi tähelepanu teoseid luues oli eelkõige komponentidel, kuid sama tähtsaks pidas ta koloriiti. Käesolev teos on üks Liimandi must-valgeid krokiisid „Pallases“ õppimise ajast, võimalik, et abikaasa Aino Bachi kogust. Kompositsiooniliselt on tegu ühe tema paeluvaima tööga selles žanris. Voolavad jooned lisavad hoolimata istuvast asendist teosele liikuvust ja tekib tunne nagu hakkaks üks modellidest kohe asendit vahetama.