E-pood
Näitan kõiki 3 tulemust
Jaan Grünberg “Maastik teega”, 1940-42
MÜÜDUD
Monotüüpia. Raamitud. Signatuur all paremal.
Mõõdud: 45 x 62 cm, koos raamiga 85,5 x 68,5 cm.
Eduard Wiiralti lähedane sõber, pallaslane Jaan Grünberg (1889-1969) elas pikki aastaid Prantsusmaal. Teise maailmasõja algul Eestisse naasnud Grünberg astus siin Kujutavate Kunstnike Keskühingusse. Tema loomingut mõjutas sügavalt prantsuse hilisimpressionistlik maalikunst, mille kese oli värvil. Sama mõju on jälgitav tema 1930. aastate lõpus ja 1940. algul loodud monotüüpiate puhul, millega Grünberg on läinud eesti graafika ajalukku.
Lähtudes Eha Ratniku iseloomustusest kunstniku käekirjast 1979. aastal Tartus toimunud isikunäituse kataloogis, võime teose "Maastik teega" paigutada just 1940. algusaastatesse, mil värvikiht oli nii tihe, et aluspind selle all vaid vaevalt tajutavaks muutus.
Jaan Grünberg “Aiamaastik”, 1950
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud: 26 x 35 cm. Raamiga 37,5 x 47 cm.
All vasakul: J. Grünberg 50
Nii Konrad Mäe kui Ado Vabbe käe all kunsti õppinud, hiljem Pariisis elanud ning sealsest prantsuse maalikoolist mõjutatud Jaan Grünbergi (1889-1969) loomingust leiame peamiselt maastiku- ning lillemaale, kuid ka mõningaid linnavaateid. 1944. aastal Rootsi põgenenud kunstniku üks signatuurvärve roheline, mida kunstnik sageli armastas kõrvutada tugeva sinise ning oranžikas-punasega. Grünberg ei otsinud täiuslikke jooni, ideaalseid vorme, vaid pidas olulisemaks kunstipärast, uusi vaatenurki pakkuvat tulemust.
Teosega saab tutvuda Allee galeriis.
Stanislavs Kreics “Tallinna Vanasadama vaade”, 1960-ndad
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 70 cm.
Maalikunstnik Stanislavs Kreics (1909-1992) lõpetas Läti Kunstide Akadeemia 1947. aastal. Üheks tema õpetajaks oli ka oma aja nimekaimaid kunstnikke, Läti Kunstiakadeemia asutaja Vilhelms Purvitis.
Kreicsi lemmikžanr oli meri ja selle ümber kihav rannaelu. Sestap tõmbas sadam teda Tallinnaski, kuhu ta 1960. aastate keskel maalima tuli. Vanasadama vaade oma igapäevaseid toimetusi tegevate linnakodanike, õrnalt suitsevate korstende ning taamal paistvate vanalinna tornidega on kui viiv tagasi ajalukku või põnevasse mängufilmi. Niivõrd hästi on kunstnikul õnnestunud tabada sadama olemus sellisena nagu ta ühes hästi toimivas linnas olema peab – kauba- ja seltskonnaelu keskus, kus vahetuvad nii kaubad kui ideed, tervitatakse ja jäetakse hüvasti, sünnib elu. Oma tasemelt ja teostuselt on see imeline hetk Tallinna Vanasadamast šedööver, mis ei tohiks külmaks jätta ühtegi hea impressionismi austajat.