Arukülast pärit maalikunstnik Andrei Jegorov (1878 – 1954) kaotas juba 3-aastasena oma kuulmise, mistõttu sai esimese hariduse kurttummade koolis. Oma vitaalsusest hoolimata võis ta poisina tunde tegelda oma meelistegevuse joonistamisega, sest just nägemine oli tema trumbiks maailma kogemisel. Nii oskas ta märgata tuult selle paituse ning okste liikumise järgi ning kandis kogemuse otse paberile.
Jegorovi maastikes on alati tunda inimese lähedust, olgu selleks siis jäljed lumel, kaugusest paistev korstnasuits või korrektselt laotud palgivirn. “Talvemaastikus jõega” on neid märke mitmeid ning külmumata jõe kaldal olev roheliste aknaluukidega maja viib mõttele, et teose võis tellida selle maja omanik. Ahtraid kaski ning ümaraid pinnavorme vaadeldes viib mõte paratamatult lõunasse, kas Põlva- või Petserimaale, aga võib olla ka teispool piiri.
Maal on teostatud hoolikalt ning tähelepanu väärib puudeviimistlus, mille oksad justkui tahaks külma käes õrnusest kildudeks krõbiseda. Meisterlikult on Jegorov siin lahendanud ka klaasjalt peegeldava veesilma ning maastikule sügavuse andmise, mille lõpp hajub silmapiiri.
E-pood
Näitan kõiki 7 tulemust
Andrei Jegorov “Läbi metsa”, 1941
Guašš kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 10,3 x 15,1 cm
All paremal: A. Jegorov / 41
NB! Maali all paremal nurgas väike tükike kartongi murdunud (üldpilti ei häiri).
Arukülas, talupoja peres sündinud Andrei Jegorov (1878-1954) kaotas juba kolme-aastaselt kuulmise, mistõttu saadeti ta õppima Peterburi kurttummade kooli. Kunstimekas märgati noore poisi andeid ja seetõttu jätkas ta õpinguid Kunstide Akadeemia kunstikoolis, mille lõpetas 1906. aastal.
Korraliku kunstilise aluspõhja omandanud Jegorov naases kodusesse Eestis 1920. aastail, kus asus oma andekust tõestama luues nii lummavaid linnavaateid kui maastikke.
Andrei Jegorov “Talunaine reel”, 1920-ndad/1930-ndad
Guašš, tempera papil. Raamitud.
Mõõdud: 24,9 x 35,5 cm. Raamiga: 31 x 42 cm
Üks Andrei Jegorovi populaarsetest talvemotiividest külateega ja sõitjatega saanil või reel, mida ta iseäranis armastas kujutada 1920-ndatel ja 1930-ndatel aastatel. Jegorov on suhtunud nende maalimisse tõsiselt, püüdes alati kompositsiooni varieerida ja leida uusi põnevaid detaile, mida lisada.
Andrei Jegorov “Õhtune etüüd”, 1930-ndad
Andrei Jegorov “Sügis”, 1920-ndad
Guašš, tempera papil. Raamitud.
Mõõdud: vm 23,5 x 32,3 cm. Raamiga: 42 x 50 cm.
Maalikunstnik Andrei Jegorov (1878 – 1954) kaotas juba 3-aastasena oma kuulmise, mistõttu sai esimese hariduse kurttummade koolis. Oma vitaalsusest hoolimata võis ta poisina tunde tegelda oma meelistegevuse joonistamisega, sest just nägemine oli tema trumbiks maailma kogemisel. Samasugust fenomenaalset visuaalset märkamist kirjeldasid oma mälestustes tema sõbrad ka juba täiskasvanud kunstnikku kirjeldades ja peenetundeliseks looduskogemuse tabajaks jäi ta elu lõpuni.
All vasakul: A.Jegoroff
Malle Leis “Lilled LXXXIX”, 1982
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
Mõõdud: 51,7 x 25,4 cm
Serigraafiasarja “Lilled” alustas Malle Leis (1940 – 2017) 1971. aastal. Sellesse kuuluvad tööd varieerusid nii formaadilt, kompositsioonilt, koloriidilt, kui kujutatavalt objektilt ning botaanikasõbrana leidis Leis igale taimeliigile just talle sobiva efektse lahenduse.
Käesolevas teoses on kunstnik peatähelepanu pööranud peenelt rafineeritud koloriidile, kasutades ainult kollase, pruuni ja rohelise erinevaid toone. Taaskord tõestab Leis oskust luua illusioon rikkalikust värvivalikust minimaalsete vahenditega.
Just nii tõstab ta säraval kollasel taustal esile muidu nii põhjamaiselt tagasihoidlikud õunapuu- ja tikrioksad.
Malle Leis “Demisessoonne”, 2000
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
All vasakul: Demisessoonne
All keskel: serigraafia 14/15
All paremal: M. Leis 2000.a.
Mõõdud: Ava 28 x 38 cm. Raamiga: 51 x 61 cm
Malle Leisi (1940-2017) loometee algust iseloomustas sürrealismi ja popkunsti mõju, 1970. aastatel hüperrealismi mõjul toimunud naasmine looduslähedase vormikõne poole, mis kestis tema loomingus elu lõpuni. Lisaks lilledele armastas kunstnik kujutada ka erinevaid aiasaadusi: puu- ja juurvilju ning marju.
Nii esindab „Demisesoonne“ ideaalset näidet klassikalisest Leisi serigraafiast, milles kunstnik demonstreerib oma oskust lihtsate objektidega, maasikate ja mandariinidega, komponeerida ahvatlev teos.
Siinjuures ei vaatle ta pelgalt söödavaid vilju, vaid on suure botaanikaarmastajana jätnud peategelastele külge lopsakad lehed ja paar varrejuppigi, viitena nende kasvukohale koos selle uimastavate lõhnade ning mälestustega.