Litograafia. 1964-1965. Raamitud.
All vasakul: "Veneetsia biennaalil" (litosöövitus) 6/10.
All paremal: Hoidre 65. Plaadil all vasakul: monogramm
Riigi Kunsttööstuskoolis litograafiat ja Riigi Kõrgemas Kunstikoolis graafikat õppinud Alo Hoidrest (1916-1993) sai pärast sõda ERKI hinnatud ja kauaaegne graafikaõppejõud, kelle õpetussõnad on edasi kandunud mitmete tänaste graafikute loomingusse.
Hoidre litograafiakäsitlust iseloomustavat maalilisust näeme selgelt “Veneetsia biennaalil” – teosel, millest kujunes üks kunstniku tuntumaid lehti 1960-ndatest, kuid mida autor tõmbas vaid 10 tõmmist. Toona esimest korda ihaldatud reisile, Veneetsia biennaalile sõitnud Hoidrele avaldas seal nähtu tugevat muljet ning nii valmis nähtu ainetel nii maal kui litograafilised lehed „Veneetsia katused“ ja „Veneetsia biennaalil“, mis kujunesid uut kvaliteeti näitavaks murdepunktiks Hoidre loomingus.
E-pood
Näitan kõiki 10 tulemust
Alo Hoidre “Sõjavarjud”, 1966
Litograafia paberil.
Mõõdud: km 52,6 x 50,5 cm, raamiga 72 x 66,5 cm.
All vasakul: - Sõjavarjud - (lito) 8/10
All paremal: Alo Hoidre 66
Teos vajab ümberraamimist. Soovi korral saame aidata raami valikul ja vormistamisel.
Riigi Kunsttööstuskoolis litograafiat ja Riigi Kõrgemas Kunstikoolis graafikat õppinud Alo Hoidrest (1916-1993) sai pärast sõda ERKI hinnatud ja kauaaegne graafikaõppejõud, kelle õpetussõnad on edasi kandunud mitmete tänaste graafikute loomingusse.
Hoidre litograafiakäsitlust iseloomustavat maalilisust näeme selgelt ka käesoleval teosel. Eesti kunsti jaoks murrangulisel kümnendil valminud "Sõjavarjud" on täis emotsionaalset pinget ning näitab Hoidre tehnilist meisterlikkust selle parimast küljest.
Andrei Jegorov “Läbi metsa”, 1941
Guašš kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 10,3 x 15,1 cm
All paremal: A. Jegorov / 41
NB! Maali all paremal nurgas väike tükike kartongi murdunud (üldpilti ei häiri).
Arukülas, talupoja peres sündinud Andrei Jegorov (1878-1954) kaotas juba kolme-aastaselt kuulmise, mistõttu saadeti ta õppima Peterburi kurttummade kooli. Kunstimekas märgati noore poisi andeid ja seetõttu jätkas ta õpinguid Kunstide Akadeemia kunstikoolis, mille lõpetas 1906. aastal.
Korraliku kunstilise aluspõhja omandanud Jegorov naases kodusesse Eestis 1920. aastail, kus asus oma andekust tõestama luues nii lummavaid linnavaateid kui maastikke.
Andrei Jegorov “Talunaine reel”, 1920-ndad/1930-ndad
Guašš, tempera papil. Raamitud.
Mõõdud: 24,9 x 35,5 cm. Raamiga: 31 x 42 cm
Üks Andrei Jegorovi populaarsetest talvemotiividest külateega ja sõitjatega saanil või reel, mida ta iseäranis armastas kujutada 1920-ndatel ja 1930-ndatel aastatel. Jegorov on suhtunud nende maalimisse tõsiselt, püüdes alati kompositsiooni varieerida ja leida uusi põnevaid detaile, mida lisada.
Alo Hoidre “Akt sinisel taustal”, 1940
Monotüüpia paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 49,5 x 37 cm, raamiga 64,5 x 51 cm.
All paremal: A. Hoidre mai 1940.
Pallases graafikat õppinud ning hiljem tunnustatu õppejõuks tõusnud Alo Hoidre (1916-1993) valdas meisterlikult litograafiat ning õli- ja temperamaali. Monotüüpiaid leiame tema loomingus vähemal määral, ning peamiselt jäävad need just sõjaaegsesse perioodi. "Akt sinisel taustal" on valminud äreval 1940. aastal, aasta enne seda, kui Hoidre mobiliseeriti. Nii loob käesoleva monotüüpia valmimise aeg teosele hoopis sügavama tähenduse küsimaks, mida sümboliseerib selja taha peidetud käsi. On see varjatud vastupanu samal aastal saabunud võõrvõimule, vihje sellega kaasnenud väänatud kätele või hoopis millelegi muule?
Andrei Jegorov “Õhtune etüüd”, 1930-ndad
Andrei Jegorov “Sügis”, 1920-ndad
Guašš, tempera papil. Raamitud.
Mõõdud: vm 23,5 x 32,3 cm. Raamiga: 42 x 50 cm.
Maalikunstnik Andrei Jegorov (1878 – 1954) kaotas juba 3-aastasena oma kuulmise, mistõttu sai esimese hariduse kurttummade koolis. Oma vitaalsusest hoolimata võis ta poisina tunde tegelda oma meelistegevuse joonistamisega, sest just nägemine oli tema trumbiks maailma kogemisel. Samasugust fenomenaalset visuaalset märkamist kirjeldasid oma mälestustes tema sõbrad ka juba täiskasvanud kunstnikku kirjeldades ja peenetundeliseks looduskogemuse tabajaks jäi ta elu lõpuni.
All vasakul: A.Jegoroff
Alo Hoidre “Pidu”, 1980. aastad
Segatehnika. Raamitud.
Mõõdud: 57 x 76 cm.
Alo Hoidre (1916-1993) armus maali just elu hilisperioodil, mil ta justkui taasavastas materjalide ja tehnikate põneva maailma ning avanes äkitsi tema temperament. Ilmse lõbuga hakkas ta 1980. aastail kujutama lõppematut elumöllu, peo- ja karnevalistseene, pildipinda täitvaid rõõmsaid naisi, vahel meeste, vahel koerte-kasside seltsis. Lustakuse ja elurõõmu kõrval paelub sedalaadi töödes endastmõistetavalt meistri võrratu joonistus, mis mõnevõrra meenutab Eerik Haamerit.
Alo Hoidre “Öötund”, 1985
MÜÜDUD
Lito, raamita.
Pildivälja mõõdud: 39 x 56 cm.
Graafik, maalikunstnik ja pikaaegne Eesti Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud Alo Hoidre (1916-1993) katsetas erinevate graafikatehnikatega, kuid lito oli tema leivanumber, kus kunstnikul oli eriline anne antud tehnikast viimsedki nüansid paberile kanda. 1941. aasta sõjakeerises oli Hoidre ainuke graafik, keda toonane komisjon, kuhu muuhulgas kuulus ka Eduard Wiiralt, otsustas tunnistada Riigi Kõrgema Kunstikooli lõpetanuks.
Andrei Jegorov “Talvine maastik jõega”, 1930-ndad
Tempera, guašš, papp. 1930-ndad. All vasakul: A. Jegorov
Mõõdud: 35 x 50 cm.
Arukülast pärit maalikunstnik Andrei Jegorov (1878 – 1954) kaotas juba 3-aastasena oma kuulmise, mistõttu sai esimese hariduse kurttummade koolis. Oma vitaalsusest hoolimata võis ta poisina tunde tegelda oma meelistegevuse joonistamisega, sest just nägemine oli tema trumbiks maailma kogemisel. Nii oskas ta märgata tuult selle paituse ning okste liikumise järgi ning kandis kogemuse otse paberile.
Jegorovi maastikes on alati tunda inimese lähedust, olgu selleks siis jäljed lumel, kaugusest paistev korstnasuits või korrektselt laotud palgivirn. “Talvemaastikus jõega” on neid märke mitmeid ning külmumata jõe kaldal olev roheliste aknaluukidega maja viib mõttele, et teose võis tellida selle maja omanik. Ahtraid kaski ning ümaraid pinnavorme vaadeldes viib mõte paratamatult lõunasse, kas Põlva- või Petserimaale, aga võib olla ka teispool piiri.
Maal on teostatud hoolikalt ning tähelepanu väärib puudeviimistlus, mille oksad justkui tahaks külma käes õrnusest kildudeks krõbiseda. Meisterlikult on Jegorov siin lahendanud ka klaasjalt peegeldava veesilma ning maastikule sügavuse andmise, mille lõpp hajub silmapiiri.