Näitan kõiki 3 tulemust

Aleksander Ristmägi (Eisvald) “Kaardimängijad”, 1954

950
Puugravüür paberil. Raamitud. Mõõdud: km 28,5 x 40 cm, raamiga 52 x 62 cm. All vasakul: trägravyr All paremal: A.Ristimägi PS! Teose üleval servas on üksikud murdetriibud.
1944. aastal venelaste okupatsiooni eest Rootsi põgenenud Aleksander Ristmägi saavutas juba Eesti Vabariigi ajal tuntuse andeka karikaturistina ja sellega jätkas ta ka emigratsioonis. “Kaardimängijad” aastast 1954 on hea näide kunstniku iroonilisest meelest ja huumorisoonest. Tegelaste mõnusa karikeerimise kaudu annab ta oma hinnangu seltskondlikule mängule, selle meelelahutuslikkusele ja esitab vaatajale tüüpide galerii, kelle vaatamine garanteerib alati hea tuju!

Malle Leis “Lilled LXXXIX”, 1982

MÜÜDUD Serigraafia. Raamitud. Mõõdud: 51,7 x 25,4 cm Serigraafiasarja “Lilled” alustas Malle Leis (1940 – 2017) 1971. aastal. Sellesse kuuluvad tööd varieerusid nii formaadilt, kompositsioonilt, koloriidilt, kui kujutatavalt objektilt ning botaanikasõbrana leidis Leis igale taimeliigile just talle sobiva efektse lahenduse. Käesolevas teoses on kunstnik peatähelepanu pööranud peenelt rafineeritud koloriidile, kasutades ainult kollase, pruuni ja rohelise erinevaid toone. Taaskord tõestab Leis oskust luua illusioon rikkalikust värvivalikust minimaalsete vahenditega. Just nii tõstab ta säraval kollasel taustal esile muidu nii põhjamaiselt tagasihoidlikud õunapuu- ja tikrioksad.

Malle Leis “Demisessoonne”, 2000

MÜÜDUD Serigraafia. Raamitud. All vasakul: Demisessoonne All keskel: serigraafia 14/15 All paremal: M. Leis 2000.a. Mõõdud: Ava 28 x 38 cm. Raamiga: 51 x 61 cm Malle Leisi (1940-2017) loometee algust iseloomustas sürrealismi ja popkunsti mõju, 1970. aastatel hüperrealismi mõjul toimunud naasmine looduslähedase vormikõne poole, mis kestis tema loomingus elu lõpuni. Lisaks lilledele armastas kunstnik kujutada ka erinevaid aiasaadusi: puu- ja juurvilju ning marju. Nii esindab „Demisesoonne“ ideaalset näidet klassikalisest Leisi serigraafiast, milles kunstnik demonstreerib oma oskust lihtsate objektidega, maasikate ja mandariinidega, komponeerida ahvatlev teos. Siinjuures ei vaatle ta pelgalt söödavaid vilju, vaid on suure botaanikaarmastajana jätnud peategelastele külge lopsakad lehed ja paar varrejuppigi, viitena nende kasvukohale koos selle uimastavate lõhnade ning mälestustega.