E-pood
Näitan kõiki 5 tulemust
Juss Piho “P-Room”, 2020
Juss Piho “Maaalune”, 1991
Natalie Mei “Tehas“, 1973
MÜÜDUD
Segatehnika. Raamitud.
Mõõdud: ava 32,5 x 23,5 cm. Raamiga: 51,9 x 41,9 cm.
Natalie Mei sai esmase kunstihariduse Peterburis, seejärel Nikolai Triigi käe all ning 1924. aastal lõpetas ainsa naisena Pallase koos Eduard Wiiralti, Kuno Veeberi ja Ferdi Sannamehega. Peale seda end Euroopas täiendanud naise akvarellide omapärasest stiilist vaimustus Ants Lauter, kes kutsus ta Estoniasse tööle. Meist sai esimene kostüümikujundusele pühendunud eesti teatrikunstnik, kes paralleelselt jätkas enda tõestamist tugeva maalikunstnikuna.
Malle Leis “Lilled LXXXIX”, 1982
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
Mõõdud: 51,7 x 25,4 cm
Serigraafiasarja “Lilled” alustas Malle Leis (1940 – 2017) 1971. aastal. Sellesse kuuluvad tööd varieerusid nii formaadilt, kompositsioonilt, koloriidilt, kui kujutatavalt objektilt ning botaanikasõbrana leidis Leis igale taimeliigile just talle sobiva efektse lahenduse.
Käesolevas teoses on kunstnik peatähelepanu pööranud peenelt rafineeritud koloriidile, kasutades ainult kollase, pruuni ja rohelise erinevaid toone. Taaskord tõestab Leis oskust luua illusioon rikkalikust värvivalikust minimaalsete vahenditega.
Just nii tõstab ta säraval kollasel taustal esile muidu nii põhjamaiselt tagasihoidlikud õunapuu- ja tikrioksad.
Malle Leis “Demisessoonne”, 2000
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
All vasakul: Demisessoonne
All keskel: serigraafia 14/15
All paremal: M. Leis 2000.a.
Mõõdud: Ava 28 x 38 cm. Raamiga: 51 x 61 cm
Malle Leisi (1940-2017) loometee algust iseloomustas sürrealismi ja popkunsti mõju, 1970. aastatel hüperrealismi mõjul toimunud naasmine looduslähedase vormikõne poole, mis kestis tema loomingus elu lõpuni. Lisaks lilledele armastas kunstnik kujutada ka erinevaid aiasaadusi: puu- ja juurvilju ning marju.
Nii esindab „Demisesoonne“ ideaalset näidet klassikalisest Leisi serigraafiast, milles kunstnik demonstreerib oma oskust lihtsate objektidega, maasikate ja mandariinidega, komponeerida ahvatlev teos.
Siinjuures ei vaatle ta pelgalt söödavaid vilju, vaid on suure botaanikaarmastajana jätnud peategelastele külge lopsakad lehed ja paar varrejuppigi, viitena nende kasvukohale koos selle uimastavate lõhnade ning mälestustega.