Väliseesti kunstnikuna suurema osa oma elust Kanadas elanud, kuid tõsihingelise eestlasena seal eesti kunsti näituseid korraldanud Joann Saarniit (1909 – 1984) päris oma armastuse värvide vastu August Jansenilt. Arvukate autasudega tunnustatud kunstniku teoseid on enda kogudesse ostnud mitmed muuseumid nii Eestis kui välismaal.
Saarniidu teosed võluvad oma emotsionaalse laetusega. Kunstniku signatuurvärvid – sinine ja kollakaspruun, mille kümnete eri toonidega mängides loob ta põnevaid tuulest viidud maailmu – on selgelt esindatud ka teoses "The lake of two rivers".
E-pood
Näitan kõiki 10 tulemust
Joann Saarniit “Kullast kallim kodumaa”
Õli vineeril. Raamitud.
Mõõdud: 50,5 x 60,5 cm, raamiga 60,5 x 70,5 cm.
All vasakul: SAARNIIT
Suurema osa oma elust Kanadas elanud, kuid tõsihingelise eestlasena seal eesti kunsti näituseid korraldanud Joann Saarniit (1909 – 1984) päris oma armastuse värvide vastu August Jansenilt. Arvukate autasudega tunnustatud kunstniku teoseid on enda kogudesse ostnud mitmed muuseumid nii Eestis kui välismaal.
Joann Saarniit “Neli naist ja neli veskit”, 1961
Segatehnika paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 22 x 34 cm, raamiga 52 x 61,5 cm.
All vasakul: John Saarniit 61.
Aasta enne oma esimest isikunäitust Kanadas valminud Joann Saarniidu teos "Neli naist ja neli veskit" eristub pagulaskunstniku loomingus nii tehnika kui temaatika poolest. Tuntud rohkem kui õlimaalija, kelle meelismaterjaliks oli masoniit, kasutab Saarniit siin hoopis väikeformaadilist paberit ning lisab pliiatsiga joonistatud baasile akvarelli. Mida neli naist — või nunna? — Don Quijotelikus stseenis parajasti arutavad, jääb vaataja otsustada.
Ott Kangilaski “Utria rand”, 1948
Ofort paberil. Raamitud.
Mõõdud: km 22,8 x 27,8 cm, raamiga 46,5 x 48 cm.
All vasakul: "Utria rand" (ofort)
All paremal: Ott Kangilaski 1948
Viljandimaal sündinud Ott Kangilaski looming toetub suures osas rahvaluulele ja -pärimustele, mida ta enne “Pallasesse” õppima asumist Tartu Ülikooli filosoofia osakonnas tudeeris.
Ida-Virumaal asuv Utria (ka Udria) rand võlus Kangilaskit kahel põhjusel. Esiteks asus seal hingematvalt kaunis pankrannik, mida muuhulgas on maalinud ka kuulus vene kunstnik Ivan Šiškin. Teiseks pakkus Kangilaskile huvi rahvapärimus, mille järgi asus seal asuvas ürgorus röövlikoobas ehk Jänesekoobas, kus peatusid viikingid. Samuti võlus teda fakt, et tegu oli iidse hiiepaigaga.
Silvia Jõgever “Liblikas”, 1967
Guašš. Raamitud.
Mõõdud: 31 x 43 cm
Tartu üks huvitavamaid naiskunstnikke Silvia Jõgever (1924-2005) on eri aastakümnetel viljelenud abstraktset laadi figuratiivse kõrval. Mõlemas žanris on ta olnud intimist ning ehitanud kompositsioone üles küll ühelt poolt kontrastidele, kuid teisalt nende puhtatoonilisele selgele harmooniale.
1960. aastate teine pool oli aeg, mil üldisest abstraktsionismilainest oli haaratud ka Jõgever. Soosteri, Ohaka ja Roode sõpruskonda kuulunud kunstniku teosed olid oma aja kohta julged ja eristuvad, neis oli ühekorraga nii mässumeelsust kui selget struktuuri.
Nii on poolabstraktsel „Liblikalgi“ lõputu arv reaalseid ja vaid ettekujutatavaid tiibu, mis väänduvad üksteisesse, jäädes siiski õhuliseks ning korrastatuks.
Joann Saarniit “Talvemaastik”, 1940ndad-1950ndad
MÜÜDUD
Õli masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 50,5 x 61,5 cm, raamiga 60 x 70,5 cm.
All paremal: SAARNIIT
Suurema osa oma elust Kanadas elanud, kuid tõsihingelise eestlasena seal eesti kunsti näituseid korraldanud Joann Saarniit (1909 – 1984) päris oma armastuse värvide vastu August Jansenilt. Arvukate autasudega tunnustatud kunstniku teoseid on enda kogudesse ostnud mitmed muuseumid nii Eestis kui välismaal.
Tema loomingu üks signatuurvärve, pruun, on käesoleval teosel leidnud särava paarilise lumelt kiirgava valge näol. Pealelõunase päikese uimastav valgus muudab talvise jõemaastiku soojaks ja koduseks kandes endas igatsuslikku emotsiooni, mida Eestimaa loodus tema südamesse oli jätnud.
Joann Saarniit “Teekonna lõpp”, 1970
MÜÜDUD
Segatehnika masoniidil. Raamitud.
Mõõdud: 40,5 x 45 cm, raamiga 51,5 x 57 cm.
All paremal: Joann Saarniit
Sõja ajal läände põgenenud Joann Voldemar Saarniidust (1909-1984) kujunes Eesti üks suurimaid patrioote Kanadas.
Isiklikku teekonda loomingus kajastav kunstniku teostes on alati palju emotsiooni, kirge ning sümboleid, nii et nende kogemine muutub justkui vaataja iseenda teeks ajaloorattal. Käesoleval abstraktsuse piire kompaval maalil on Saarniit teosele valanud kogu enda sees pulbitseva – koduigatsuse, armastuse looduse vastu ning lõputu loomekire. Kunstniku pandud tähenduslik pealkiri tähistab justkui lõplikku kohalejõudmist, hingerahu saavutamist olevaga.
Teosega saab tutvuda Allee galeriis.
Ott Kangilaski “Tütarlaps ja meri”, 1970
MÜÜDUD
Söövitus paberil. Raamitud (soovitame raami vahetust).
Mõõdud: plm 36,5 x 22,5 cm, raamiga 57 x 40 cm.
All vasakul: Tütarlaps ja meri (söövitus)
All paremal: Ott Kangilaski 70
Viljandimaal sündinud Ott Kangilaski looming toetub suures osas rahvaluulele, mida ta enne “Pallasesse” õppima asumist Tartu Ülikooli filosoofia osakonnas tudeeris. Müstika ja muinasjutulisus, inimese looduse osaks olemine, on ka käesoleva teose kandvaks jõuks.
Ott Kangilaski “Igand”, 1958
MÜÜDUD
Ofort. Lehe kujul. Soovi korral saame aidata valida ka raami.
Mõõdud: lm 58,1 x 43,4 cm
All vasakul: Igand (ofort) e. "Tooge saag". All paremal: Ott Kangilaski
Viljandimaal sündinud Ott Kangilaski (1911-1975) looming toetub suures osas rahvaluulele, mida ta enne “Pallasesse” õppima asumist Tartu Ülikooli filosoofia osakonnas tudeeris. Osati leidis ta just sealt inspiratsiooni oma 1950. aastate teisel poolel valminud lõbusate kompositsioonide jaoks, kuhu kuulub ka lustlik sügavtrükitehnikas "Igand"
Silvia Jõgever “Baleriin roosas kleidis”, 1962
MÜÜDUD
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 62 x 51 cm
Silvia Jõgeveri (1924-2005), nagu mitme teise hilispallaslasest naiskunstniku loomingut iseloomustab uusrealistliku väljenduslaadi edasiarendamine 1960. aastatel isikupäraselt dekoratiivseks laadiks ning Jõgeveri puhul saab seda seostada fovismi järgiva vormistilisatsiooniga.
Naisaktid ja naiseportreed on Jõgeveri meelisžanrid ja 1962. aastal maalitud “Baleriin roosas kleidis” on hea näide selle kümnendi moodsast eesti kunstist. Tollal populaarse, tugeval kontuurjoonel baseeruva nn karmi stiili ühendab Jõgever sujuvalt foovilike suurte värvipindade ja üldistavate joontega.
Teoses valitsev mõtlik meeleolu on tunnetuslikuks kontrastiks modelli elukutsega seonduvale – tants kui rõõm. Väga huvitav ja koloriidilt meisterlik ning samas üllatav on opereerimine väheste värvitoonidega. Nii tasakaalustab lillat tausta tantsijanna roosa kleit, teose värviaktsendiks on aga kleidi sinised õlapaelad.