MÜÜDUD
Litograafia. Raamitud.
Teose mõõdud ilma raamita: 45,5 x 68 cm.
Aktimeister Evald Okase (1915 – 2011) nüansirikkad litod võluvad joonistuse kergusega. Teoses „Mõtted“ on kunstnik suutnud modelli jaoks tekitada sooja ning mõnusa atmosfääri, kus kaunis naine unustab argimured ning unistavalt fantaasiamaailma vajub. Kontrastiks sähvivate sädemete ning metsiku lillekompositsiooniga taustale on peategelase kehakumerused edasi antud selgete, väheste joontega rõhutamaks veelgi naise naturaalset ilu. Müstilise looriga on kunstnik katnud vaid modelli näo, lisades mõtteile sügavust ning salapära. Juba geenides loomingulisuse kaasa saanud Okase akt on hea näide tema elurõõmust pakatavast graafikast.
E-pood
Näitan kõiki 16 tulemust
Evald Okas “Tallinn Toompea”, 1956
Evald Okas “Torm” 1964
Priit Pärn “17.30”, 1988
Priit Pärn “Võitlus müüriga”, 1988
Priit Pärn “1:1”, 1986
Priit Pärn “Saar”, 1988
Priit Pärn “Meeste mängud”, 1986
Evald Okas “Kaluri tütred”, 1971
Priit Pärn “Ühine üritus”, 1988
Ofort, akvatinta paberil. Raamitud.
Mõõdud: plm 16,8 x 13,6 cm, raamiga 33,6 x 31,6 cm.
All vasakul: "Ühine üritus" Ofort, akvatinta 8/70
All paremal: PÄRN 88
Eesti animakunsti üks tähtsamaid nimesid, Priit Pärn (s. 1946), on ka andekas graafik, kelle humoorikad teosed on ajendatud igapäevastest stseenidest. Terava satiirikuna oskab ta neis leida põnevaid lähenemisnurki, mis vaataja muigama panevad. Tema tuntumate joonisfilmide hulka kuuluvad nii “Kilplased” kui “Eine murul”.
Evald Okas “Laulupidu 100″, 1969
Linoollõige, paber. Raamitud.
Mõõdud plm 18 x 14 cm. Raamiga 44,5 x 39 cm.
All vasakul: Pidu hakkab...
All paremal: EOkas 969
100. juubelilaulupeo tähistamiseks loodud rikkalik söövitustehnikas teos annab au eesti laulupidude traditsioonile. Teoses on selgelt äratuntav Evald Okasele omased (1915-2011) hoogsus ja emotsionaalsus – samad tunded, mida on tundnud ka iga laulupeol osaleja.
Teosega saab tutvuda Allee galeriis.
Evald Okas “Roosa akt”, 1975
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 49 x 70 cm. Raamiga: 60 x 80 cm
Evald Okas (1915-2011) otsis oma loomingus esteetiliselt nauditavaid hetki ning ka oma aktižanrides keskendus ta pigem joonele endale kui selle intiimsele tähendusele.
“Roosas aktis” jälgib Okase pilk järgemööda kumerat puusajoont, lihaselist kõhtu ning ümaraid rindu kui avastusrohket retke visuaalmaailmas, mille eesmärgiks on jäädvustada ajatut ilu.
Evald Okas “Akt maskidega”, 1971
MÜÜDUD
Linoollõige, paber. Raamitud.
Mõõdud ava 26,5 x 23,5 cm. Raamiga 50,5 x 46,6 cm.
All paremal: EOkas 971
Teatraalne “Akt maskidega” on ajastuomaselt stiliseeritud stseen, kus naisekeha ja suured teatrimaskid moodustavad omalaadse ornamenditaolise kogu lehepinda katva kujundi (viide: Evald Okase muuseum).
Teosega saab tutvuda Allee galeriis.
Evald Okas “Akt maskidega”, 1971
Malle Leis “Lilled LXXXIX”, 1982
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
Mõõdud: 51,7 x 25,4 cm
Serigraafiasarja “Lilled” alustas Malle Leis (1940 – 2017) 1971. aastal. Sellesse kuuluvad tööd varieerusid nii formaadilt, kompositsioonilt, koloriidilt, kui kujutatavalt objektilt ning botaanikasõbrana leidis Leis igale taimeliigile just talle sobiva efektse lahenduse.
Käesolevas teoses on kunstnik peatähelepanu pööranud peenelt rafineeritud koloriidile, kasutades ainult kollase, pruuni ja rohelise erinevaid toone. Taaskord tõestab Leis oskust luua illusioon rikkalikust värvivalikust minimaalsete vahenditega.
Just nii tõstab ta säraval kollasel taustal esile muidu nii põhjamaiselt tagasihoidlikud õunapuu- ja tikrioksad.
Malle Leis “Demisessoonne”, 2000
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
All vasakul: Demisessoonne
All keskel: serigraafia 14/15
All paremal: M. Leis 2000.a.
Mõõdud: Ava 28 x 38 cm. Raamiga: 51 x 61 cm
Malle Leisi (1940-2017) loometee algust iseloomustas sürrealismi ja popkunsti mõju, 1970. aastatel hüperrealismi mõjul toimunud naasmine looduslähedase vormikõne poole, mis kestis tema loomingus elu lõpuni. Lisaks lilledele armastas kunstnik kujutada ka erinevaid aiasaadusi: puu- ja juurvilju ning marju.
Nii esindab „Demisesoonne“ ideaalset näidet klassikalisest Leisi serigraafiast, milles kunstnik demonstreerib oma oskust lihtsate objektidega, maasikate ja mandariinidega, komponeerida ahvatlev teos.
Siinjuures ei vaatle ta pelgalt söödavaid vilju, vaid on suure botaanikaarmastajana jätnud peategelastele külge lopsakad lehed ja paar varrejuppigi, viitena nende kasvukohale koos selle uimastavate lõhnade ning mälestustega.