MÜÜDUD
Õli, tušš, raamitud.
Mõõdud: 46,5 x 38 cm.
Jüri Palm (1937 – 2002) lõpetas ERKI graafikuna ning paistis esialgu silma oma tugevate linoollõigete ja litodega, mõnevõrra hiljem alustas ta ka maalidega. Oma viiuldajast isa kõrval täpse noodi ning muusikalise kompositsiooni olulisust õppinuna kõlab ka Palmi enda teosteis teatav muusika, mis kord psühhodeelsem, kord lüürilisem.
Erootilisel teemal on tema loomingus kindel koht, ent ta ei käsitlenud seda reeglina triviaalselt ja nii võib see sümboleiks üldistatud kujundeis esmapilgul tihti märkamatukski jääda, nagu antud teoses “Naine ja mees”. Kuigi mehele on antud füüsiliselt kogukam ruumipind kanda, omastab Palm võrdse jõu mõlemale armastajale.
E-pood
Näitan kõiki 6 tulemust
Enno Allik “Rannamaastik”, 1996
Enno Allik “Üks kevadpäev Rutu mäel”, 1989
Enno Allik “Saaremaa etüüd”, 1994.
Malle Leis “Lilled LXXXIX”, 1982
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
Mõõdud: 51,7 x 25,4 cm
Serigraafiasarja “Lilled” alustas Malle Leis (1940 – 2017) 1971. aastal. Sellesse kuuluvad tööd varieerusid nii formaadilt, kompositsioonilt, koloriidilt, kui kujutatavalt objektilt ning botaanikasõbrana leidis Leis igale taimeliigile just talle sobiva efektse lahenduse.
Käesolevas teoses on kunstnik peatähelepanu pööranud peenelt rafineeritud koloriidile, kasutades ainult kollase, pruuni ja rohelise erinevaid toone. Taaskord tõestab Leis oskust luua illusioon rikkalikust värvivalikust minimaalsete vahenditega.
Just nii tõstab ta säraval kollasel taustal esile muidu nii põhjamaiselt tagasihoidlikud õunapuu- ja tikrioksad.
Malle Leis “Demisessoonne”, 2000
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
All vasakul: Demisessoonne
All keskel: serigraafia 14/15
All paremal: M. Leis 2000.a.
Mõõdud: Ava 28 x 38 cm. Raamiga: 51 x 61 cm
Malle Leisi (1940-2017) loometee algust iseloomustas sürrealismi ja popkunsti mõju, 1970. aastatel hüperrealismi mõjul toimunud naasmine looduslähedase vormikõne poole, mis kestis tema loomingus elu lõpuni. Lisaks lilledele armastas kunstnik kujutada ka erinevaid aiasaadusi: puu- ja juurvilju ning marju.
Nii esindab „Demisesoonne“ ideaalset näidet klassikalisest Leisi serigraafiast, milles kunstnik demonstreerib oma oskust lihtsate objektidega, maasikate ja mandariinidega, komponeerida ahvatlev teos.
Siinjuures ei vaatle ta pelgalt söödavaid vilju, vaid on suure botaanikaarmastajana jätnud peategelastele külge lopsakad lehed ja paar varrejuppigi, viitena nende kasvukohale koos selle uimastavate lõhnade ning mälestustega.