Õli lõuendil. 1957.
Mõõdud: 65 x 80,2 cm.
All vasakul: E. Silm 57 Pöördel, alusraamile kleebitud paberil: "NATÜÜRMORT PUUVILJADEGA" 57
Maali- ja teatrikunstnik Elsa Starcenko-Silm (1925-2018) lõpetas ERKI 1951. aastal. Aastaid Nukuteatris töötanud kunstniku leivanumbriks teatris olid nukud ja lavamaalingud, lõuendile valmisid aga peamiselt natüürmordid ja maastikud.
Jansenlikus laadis maalitud teoses „Natüürmort puuviljadega“ kasutab Starcenko-Silm enda kogemust lavakujunduse alal, luues harmoonilise kompositsiooni, milles igal elemendil on oma koht. 1950-ndate keskel tegeleti palju materiaalsuse tabamisega ning prooviti läbi maali edasi anda esemete pehmust, läiget, struktuuri. Sügiseselt mahlaste õunte ja ahvatlevate viinamarjadega on kunstnikul see hästi õnnestunud. Väljakallatud märjukesega lööb Starcenko-Silm aga toosti sügisele, mida rõhutavad veelgi oksad vaasis. See on meeleolukas, impressionismi ja realismi omavahelisi piire kompav soe vaade soojale septembrikuisele õhtule.
E-pood
Näitan kõiki 6 tulemust
Paul Burman “Päiksekullas metsaviir”, u. 1920ndad.
MÜÜDUD
Akvarell, raamitud.
Mõõdud: 23,5 x 30 cm (koos raamiga 45,2 x 50,8 cm).
Paul Burman (1888 – 1934) alustas oma kunstnikuteed Ants Laikmaa ateljeekoolis ning jätkas enda täiendamist nii Peterburis, Moskvas, Riias kui Pariisis. Viimases suhtles Burman aktiivselt nii Nikolai Triigi kui Jaan Koortiga ning kujundas välja enda stiili, milleks oli impressionistlik, vaheldusrikaste, peamiselt heleda koloriidiga linna-, lille- ja maastikupildid. 1918 sattus Burman Seewaldi haiglasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ka seal jätkas andekas kunstnik aktiivselt loominguga tegelemist ning eriti armastas ta sel ajal teha plokilehtedele maalitud akvarelle. Oma lakoonilisuses olid nad loomisajal moodsad ning köidavad oma vahetu loodusetunnetuse ja täpse pintslitööga kunstiarmastajaid siiani.
Paul Burman “Alpikannid”, 1920ndate lõpp
Akvarell, raamitud.
Mõõdud: 25 x 32,5 cm.
Paul Burman (1888 - 1934) alustas oma kunstnikuteed Ants Laikmaa ateljeekoolis ning jätkas enda täiendamist nii Peterburis, Moskvas, Riias kui Pariisis. Viimases suhtles Burman aktiivselt nii Nikolai Triigi kui Jaan Koortiga ning kujundas välja enda stiili, milleks oli impressionistlik, vaheldusrikaste, peamiselt heleda koloriidiga linna-, lille- ja maastikupildid.
1918 sattus Burman Seewaldi haiglasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ka seal jätkas andekas kunstnik aktiivselt loominguga tegelemist ning eriti armastas ta sel ajal teha plokilehtedele maalitud akvarelle. Oma lakoonilisuses olid nad loomisajal moodsad ning köidavad oma vahetu loodusetunnetuse ja täpse pintslitööga kunstiarmastajaid siiani.
Paul Burman “Varakevad”, 1920ndate lõpp
Akvarell, raamitud.
Paul Burman (1888 – 1934) alustas oma kunstnikuteed Ants Laikmaa ateljeekoolis ning jätkas enda täiendamist nii Peterburis, Moskvas, Riias kui Pariisis. Viimases suhtles Burman aktiivselt nii Nikolai Triigi kui Jaan Koortiga ning kujundas välja enda stiili, milleks oli impressionistlik, vaheldusrikaste, peamiselt heleda koloriidiga linna-, lille- ja maastikupildid.
1918 sattus Burman Seewaldi haiglasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ka seal jätkas andekas kunstnik aktiivselt loominguga tegelemist ning eriti armastas ta sel ajal teha plokilehtedele maalitud akvarelle. Oma lakoonilisuses olid nad loomisajal moodsad ning köidavad oma vahetu loodusetunnetuse ja täpse pintslitööga kunstiarmastajaid siiani.
Paul Burman “Natüürmort puuviljadega”, 1930ndad
Akvarell. Raamitud.
Mõõdud: 23,5 x 30 cm, koos raamiga 45,7 x 51,2 cm.
Enne esimest maailmasõda Pariisis eesti kunstnike kogukonnas elanud ning seal Jaan Koorti, Aleksander Tassa ja Nikolai Triigiga lähedalt suhelnud Paul Burman (1888-1934) maalis ja joonistas toona peamiselt looduspilte ja maastikuvaateid ning ühtlasi kujunes temast eesti esimene animalist. Hilisemas loomingus moodustasid olulise osa tema plokilehtedele maalitud akvarellid, kus kunstnik jätkas maastike ja lilledega, natüürmortide puhul tihti õunte ja banaanidega. Harva verbaalselt suhtleva kunstniku jaoks tähendas looming elu ja vabadust, see toetas tema eksistentsi ka Merimetsa haiglas ravil olles. Suuresti tänu kunstisõbrast raviarstile Leo von Kügelgenile ongi säilinud Burmani hilisem loomepärand.
Käesolevas teoses annab kunstnik meisterlikult ja puhta värviga edasi õunte vormi ja faktuuri. Nii võib neid võrrelda Paul Cézanne’i analoogiliste etüüdidega, mis Burmaniga võrreldes on küll tumedama koloriidiga, ent sarnase ülesehitusega. Helge ja lakooniline visuaalse mulje edasikandmine mõjus moodsa ning vahetuna nii nende loomise hetkel kui nüüd, pea sada aastat hiljem.
Stanislavs Kreics “Tallinna Vanasadama vaade”, 1960-ndad
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 70 cm.
Maalikunstnik Stanislavs Kreics (1909-1992) lõpetas Läti Kunstide Akadeemia 1947. aastal. Üheks tema õpetajaks oli ka oma aja nimekaimaid kunstnikke, Läti Kunstiakadeemia asutaja Vilhelms Purvitis.
Kreicsi lemmikžanr oli meri ja selle ümber kihav rannaelu. Sestap tõmbas sadam teda Tallinnaski, kuhu ta 1960. aastate keskel maalima tuli. Vanasadama vaade oma igapäevaseid toimetusi tegevate linnakodanike, õrnalt suitsevate korstende ning taamal paistvate vanalinna tornidega on kui viiv tagasi ajalukku või põnevasse mängufilmi. Niivõrd hästi on kunstnikul õnnestunud tabada sadama olemus sellisena nagu ta ühes hästi toimivas linnas olema peab – kauba- ja seltskonnaelu keskus, kus vahetuvad nii kaubad kui ideed, tervitatakse ja jäetakse hüvasti, sünnib elu. Oma tasemelt ja teostuselt on see imeline hetk Tallinna Vanasadamast šedööver, mis ei tohiks külmaks jätta ühtegi hea impressionismi austajat.