Enne esimest maailmasõda Pariisis eesti kunstnike kogukonnas elanud ning seal Jaan Koorti, Aleksander Tassa ja Nikolai Triigiga lähedalt suhelnud Paul Burman (1888-1934) maalis ja joonistas toona peamiselt looduspilte ja maastikuvaateid ning ühtlasi kujunes temast eesti esimene animalist. Hilisemas loomingus moodustasid olulise osa tema plokilehtedele maalitud akvarellid, kus kunstnik jätkas maastike ja lilledega, natüürmortide puhul tihti õunte ja banaanidega. Harva verbaalselt suhtleva kunstniku jaoks tähendas looming elu ja vabadust, see toetas tema eksistentsi ka Merimetsa haiglas ravil olles. Suuresti tänu kunstisõbrast raviarstile Leo von Kügelgenile ongi säilinud Burmani hilisem loomepärand.
Käesolevas teoses annab kunstnik meisterlikult ja puhta värviga edasi õunte vormi ja faktuuri. Nii võib neid võrrelda Paul Cézanne’i analoogiliste etüüdidega, mis Burmaniga võrreldes on küll tumedama koloriidiga, ent sarnase ülesehitusega. Helge ja lakooniline visuaalse mulje edasikandmine mõjus moodsa ning vahetuna nii nende loomise hetkel kui nüüd, pea sada aastat hiljem.
E-pood
Näitan kõiki 10 tulemust
Benita Vomm “Keha”
Õli, lõuend kleebitud kartongile. 1960-ndad. Raamitud.
Mõõdud: 60 x 45,5 cm
All paremal: B. Vomm
Pöördel: "TORSO" B. VOMM CANADA
Pallaslane Benita Vomm (1908-2005) oli neid pagulusse läinud eesti maalijaid, kelle loominguline areng uuel kodumaal tegi läbi põhimõttelise muutuse pallaslikust uusrealismist abstraktsionalismi ja dekorativismi. Maal “Keha” on selle muutuse iseloomulik näide, Vommi käekirjale ka väga tüüpiline. Naisefiguuri muudab ta arabesksete tumedate kontuuride ja lilleõite abil esteetilist silmarõõmu pakkuvaks kompositsiooniks, milles figuur ise sulandub vabalt teda ümbritsevasse ornamentatsiooni.
Gregor von Bochmann “Ratsanikud veskiga”, 1890-1900
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 19 x 25 cm, raamiga 28,5 x 34,5 cm.
All paremal: G. Bochmann
Läänemaal sündinud ja kuulsas Düsseldorfi Kunstiakadeemias õppinud ning hiljem professorina töötanud Alexander Heinrich Gregor von Bochmann kogus kuulsust oma olustikumaalidega.
Käesoleval teosel näeme kunstnikule väga omast motiivi, maastikku hobustega. Lisaks veskile ja esiplaanil olevatele talumeestele võlub teosel helge, impressionistlikult maalitud taevas.
Benita Vomm “Kevadlilled”
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud 92 x 60 cm. Raamiga 98 x 67,5 cm.
All paremal: B Vomm
Pöördel: "Kevadlilled", õli, "Spring flowers" oil
Artist: Benita Vomm, 122 Barker Ave., Toronto, Ont., M4C 2N9
Rakverest pärit Benita Vomm (1908-2005) lõpetas 1929. aastal Pallase kunstikooli, kuid sõjakeerises põgenes perega Eestist. End Kanadasse sisse seadnud kunstniku looming on helge ja värviküllane. Lisaks portreedele armastas Vomm kujutada lilli.
Benita abikaasa oli skulptor August Vomm.
Teosega saab tutvuda Allee galeriis.
Gregor von Bochmann “Mere ääres”, 1901
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 22,5 x 31,5 cm, raamiga 33,5 x 42,5 cm.
All vasakul: 21. Mai 1901. G v Bochmann
Maineka Düsseldorfi Kunstiakadeemia professor, baltisakslane Gregor von Bochmann on Eesti kunstiajaloo jaoks isegi tähtsam kui Saksa kunstiajaloo jaoks, kuna ta sündis ja alustas kunstiõpinguid siin ning maalis ka Saksamaal elades lisaks kohalikele (ning Hollandi) maastikele edasi koduse Läänemaa motiive.
Gregor von Bochmann “Mees hobusega”
Õli lõuendil. Dateerimata. Raamitud.
Mõõdud 110 x 93 cm. Raamiga 126 x 109 cm.
Maineka Düsseldorfi Kunstiakadeemia professor, baltisakslane Gregor von Bochmann on Eesti kunstiajaloo jaoks isegi tähtsam kui Saksa kunstiajaloo jaoks, kuna ta sündis ja alustas kunstiõpinguid siin, maalis elu lõpuni Läänemaa motiive.
Samuti tutvus siinne kunstipublik tema tööde kaudu moodsa naturalismiga ning vabaõhumaali värskuse ja vabadusega. Meisterlik hobuste kujutaja armastas neid võimsaid loomi kujutada nii looduses kui tallis, andes kroonikuna edasi kohalike talupoegade igapäevaseid toimetusi.
Gregor von Bochmann “Südasuvel”, 1910-1920
Õli, lõuend kleebitud vineerile. Raamitud.
Mõõdud: 17 x 26,5 cm. Raamiga 31 x 40 cm.
All paremal: G. Bochmann
Läänemaal sündinud ja kuulsas Düsseldorfi Kunstiakadeemias õppinud ning hiljem professorina töötanud Alexander Heinrich Gregor von Bochmann (1850-1930) kogus kuulsust oma olustikumaalidega. 20. sajandi algul muutus Bochmanni käsitlus impressionismilähedasemaks - samast ajastust pärineb ka käesolev maal.
Teosega saab tutvuda Allee galeriis.
Paul Burman “Päiksekullas metsaviir”, u. 1920ndad.
MÜÜDUD
Akvarell, raamitud.
Mõõdud: 23,5 x 30 cm (koos raamiga 45,2 x 50,8 cm).
Paul Burman (1888 – 1934) alustas oma kunstnikuteed Ants Laikmaa ateljeekoolis ning jätkas enda täiendamist nii Peterburis, Moskvas, Riias kui Pariisis. Viimases suhtles Burman aktiivselt nii Nikolai Triigi kui Jaan Koortiga ning kujundas välja enda stiili, milleks oli impressionistlik, vaheldusrikaste, peamiselt heleda koloriidiga linna-, lille- ja maastikupildid. 1918 sattus Burman Seewaldi haiglasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ka seal jätkas andekas kunstnik aktiivselt loominguga tegelemist ning eriti armastas ta sel ajal teha plokilehtedele maalitud akvarelle. Oma lakoonilisuses olid nad loomisajal moodsad ning köidavad oma vahetu loodusetunnetuse ja täpse pintslitööga kunstiarmastajaid siiani.
Paul Burman “Alpikannid”, 1920ndate lõpp
Akvarell, raamitud.
Mõõdud: 25 x 32,5 cm.
Paul Burman (1888 - 1934) alustas oma kunstnikuteed Ants Laikmaa ateljeekoolis ning jätkas enda täiendamist nii Peterburis, Moskvas, Riias kui Pariisis. Viimases suhtles Burman aktiivselt nii Nikolai Triigi kui Jaan Koortiga ning kujundas välja enda stiili, milleks oli impressionistlik, vaheldusrikaste, peamiselt heleda koloriidiga linna-, lille- ja maastikupildid.
1918 sattus Burman Seewaldi haiglasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ka seal jätkas andekas kunstnik aktiivselt loominguga tegelemist ning eriti armastas ta sel ajal teha plokilehtedele maalitud akvarelle. Oma lakoonilisuses olid nad loomisajal moodsad ning köidavad oma vahetu loodusetunnetuse ja täpse pintslitööga kunstiarmastajaid siiani.
Paul Burman “Varakevad”, 1920ndate lõpp
Akvarell, raamitud.
Paul Burman (1888 – 1934) alustas oma kunstnikuteed Ants Laikmaa ateljeekoolis ning jätkas enda täiendamist nii Peterburis, Moskvas, Riias kui Pariisis. Viimases suhtles Burman aktiivselt nii Nikolai Triigi kui Jaan Koortiga ning kujundas välja enda stiili, milleks oli impressionistlik, vaheldusrikaste, peamiselt heleda koloriidiga linna-, lille- ja maastikupildid.
1918 sattus Burman Seewaldi haiglasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ka seal jätkas andekas kunstnik aktiivselt loominguga tegelemist ning eriti armastas ta sel ajal teha plokilehtedele maalitud akvarelle. Oma lakoonilisuses olid nad loomisajal moodsad ning köidavad oma vahetu loodusetunnetuse ja täpse pintslitööga kunstiarmastajaid siiani.