Näitan kõiki 10 tulemust

Enno Ootsing “Lausik maastik”, 1971

500
Linoollõige paberil. Mõõdud: plm 24,3 x 33 cm. All vasakul: III All paremal: E. Ootsing 1971 Eesti graafika kuldajal välja antud kogumikmapp "Eesti graafika" sisaldas endas 10 toonase tippgraafiku teost. Kokku sajas eksemplaris välja antud mapis olid lisaks Ootsingule esindatud Marju Mutsu, Herald Eelma, Avo Keerend, Vive Tolli, Evald Okas jpt. Legendaarsesse ANK´64 kunstirühmitusse kuulunud ning 1980. aastail ERKI graafikaosakonda juhtinud Enno Ootsingu (s 1940) loomingus leiame sageli viiteid lapsepõlvele, oma tee otsimisele ja leidmisele. "Lausik maastik" esindab hästi kõnealust narratiivi ning on inspiratsiooniks kõigile neile, kelle hing ihkab aina kaugemale ja kõrgemale vaadata. Teos on müügil lehe kujul, soovi korral saame aidata raami valikul ja vormistamisel.

Enno Ootsing “Kangas”, 1977

800
Kuivnõel. Raamimata. Mõõdud: Plm 34,5 x 50,5 cm, lm 45 x 60 cm. All vasakul: Kangas Keskel: Kuivnõel 1/20 All paremal: E. Ootsing 1977

Benita Vomm “Keha”

1 900
Õli, lõuend kleebitud kartongile. 1960-ndad. Raamitud. Mõõdud: 60 x 45,5 cm All paremal: B. Vomm Pöördel: "TORSO" B. VOMM CANADA Pallaslane Benita Vomm (1908-2005) oli neid pagulusse läinud eesti maalijaid, kelle loominguline areng uuel kodumaal tegi läbi põhimõttelise muutuse pallaslikust uusrealismist abstraktsionalismi ja dekorativismi. Maal “Keha” on selle muutuse iseloomulik näide, Vommi käekirjale ka väga tüüpiline. Naisefiguuri muudab ta arabesksete tumedate kontuuride ja lilleõite abil esteetilist silmarõõmu pakkuvaks kompositsiooniks, milles figuur ise sulandub vabalt teda ümbritsevasse ornamentatsiooni.

Benita Vomm “Kevadlilled”

980
Õli lõuendil. Raamitud. Mõõdud 92 x 60 cm. Raamiga 98 x 67,5 cm. All paremal: B Vomm Pöördel: "Kevadlilled", õli, "Spring flowers" oil Artist: Benita Vomm, 122 Barker Ave., Toronto, Ont., M4C 2N9 Rakverest pärit Benita Vomm (1908-2005) lõpetas 1929. aastal Pallase kunstikooli, kuid sõjakeerises põgenes perega Eestist. End Kanadasse sisse seadnud kunstniku looming on helge ja värviküllane. Lisaks portreedele armastas Vomm kujutada lilli. Benita abikaasa oli skulptor August Vomm. Teosega saab tutvuda Allee galeriis.

Enno Ootsing “Horisontaal ja vertikaal”, 1972

790
Vasegravüür. Raamimata. Mõõdud: Plm 39,5 x 53,5 cm, lm 50,5 x 63,5 cm. All vasakul: "Horisontaalne ja vertikaalne" Keskel: Vasegravüür 1/20 All paremal: E.Ootsing 1972

Enno Ootsing “Sügisene tee”, 1979

MÜÜDUD Ofort. Raamitud. Mõõdud: Plm 24,5 x 49 cm. Koos raamiga 53,5 x 76,5 cm Legendaarsesse ANK´64 kunstirühmitusse kuulunud ning 1980. aastail ERKI graafikaosakonda juhtinud Enno Ootsingu (s 1940) loomingus leiame sageli viiteid lapsepõlvele, oma tee otsimisele ja leidmisele. Nii on ka „Sügisene tee“ meeleolukas ja sümboolne teos uue tee põnevast algusest. Eri vanuses tegelaste rühmas on kunstnik aga selgelt leidnud enda peategelase, helgesse tulevikku oma esimesi samme astuva noormehe. Nii räägib kunstnik loo oma elutee leidmisest, uutest algusest ja lõputust potentsiaalist määrata iseenda elusaatus.

Paul Burman “Päiksekullas metsaviir”, u. 1920ndad.

MÜÜDUD Akvarell, raamitud. Mõõdud: 23,5 x 30 cm (koos raamiga 45,2 x 50,8 cm). Paul Burman (1888 – 1934) alustas oma kunstnikuteed Ants Laikmaa ateljeekoolis ning jätkas enda täiendamist nii Peterburis, Moskvas, Riias kui Pariisis. Viimases suhtles Burman aktiivselt nii Nikolai Triigi kui Jaan Koortiga ning kujundas välja enda stiili, milleks oli impressionistlik, vaheldusrikaste, peamiselt heleda koloriidiga linna-, lille- ja maastikupildid. 1918 sattus Burman Seewaldi haiglasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ka seal jätkas andekas kunstnik aktiivselt loominguga tegelemist ning eriti armastas ta sel ajal teha plokilehtedele maalitud akvarelle. Oma lakoonilisuses olid nad loomisajal moodsad ning köidavad oma vahetu loodusetunnetuse ja täpse pintslitööga kunstiarmastajaid siiani.

Paul Burman “Alpikannid”, 1920ndate lõpp

Akvarell, raamitud. Mõõdud: 25 x 32,5 cm. Paul Burman (1888 - 1934) alustas oma kunstnikuteed Ants Laikmaa ateljeekoolis ning jätkas enda täiendamist nii Peterburis, Moskvas, Riias kui Pariisis. Viimases suhtles Burman aktiivselt nii Nikolai Triigi kui Jaan Koortiga ning kujundas välja enda stiili, milleks oli impressionistlik, vaheldusrikaste, peamiselt heleda koloriidiga linna-, lille- ja maastikupildid. 1918 sattus Burman Seewaldi haiglasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ka seal jätkas andekas kunstnik aktiivselt loominguga tegelemist ning eriti armastas ta sel ajal teha plokilehtedele maalitud akvarelle. Oma lakoonilisuses olid nad loomisajal moodsad ning köidavad oma vahetu loodusetunnetuse ja täpse pintslitööga kunstiarmastajaid siiani.

Paul Burman “Varakevad”, 1920ndate lõpp

Akvarell, raamitud. Paul Burman (1888 – 1934) alustas oma kunstnikuteed Ants Laikmaa ateljeekoolis ning jätkas enda täiendamist nii Peterburis, Moskvas, Riias kui Pariisis. Viimases suhtles Burman aktiivselt nii Nikolai Triigi kui Jaan Koortiga ning kujundas välja enda stiili, milleks oli impressionistlik, vaheldusrikaste, peamiselt heleda koloriidiga linna-, lille- ja maastikupildid. 1918 sattus Burman Seewaldi haiglasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ka seal jätkas andekas kunstnik aktiivselt loominguga tegelemist ning eriti armastas ta sel ajal teha plokilehtedele maalitud akvarelle. Oma lakoonilisuses olid nad loomisajal moodsad ning köidavad oma vahetu loodusetunnetuse ja täpse pintslitööga kunstiarmastajaid siiani.

Paul Burman “Natüürmort puuviljadega”, 1930ndad

Akvarell. Raamitud. Mõõdud: 23,5 x 30 cm, koos raamiga 45,7 x 51,2 cm.
Enne esimest maailmasõda Pariisis eesti kunstnike kogukonnas elanud ning seal Jaan Koorti, Aleksander Tassa ja Nikolai Triigiga lähedalt suhelnud Paul Burman (1888-1934) maalis ja joonistas toona peamiselt looduspilte ja maastikuvaateid ning ühtlasi kujunes temast eesti esimene animalist. Hilisemas loomingus moodustasid olulise osa tema plokilehtedele maalitud akvarellid, kus kunstnik jätkas maastike ja lilledega, natüürmortide puhul tihti õunte ja banaanidega. Harva verbaalselt suhtleva kunstniku jaoks tähendas looming elu ja vabadust, see toetas tema eksistentsi ka Merimetsa haiglas ravil olles. Suuresti tänu kunstisõbrast raviarstile Leo von Kügelgenile ongi säilinud Burmani hilisem loomepärand. Käesolevas teoses annab kunstnik meisterlikult ja puhta värviga edasi õunte vormi ja faktuuri. Nii võib neid võrrelda Paul Cézanne’i analoogiliste etüüdidega, mis Burmaniga võrreldes on küll tumedama koloriidiga, ent sarnase ülesehitusega. Helge ja lakooniline visuaalse mulje edasikandmine mõjus moodsa ning vahetuna nii nende loomise hetkel kui nüüd, pea sada aastat hiljem.