E-pood
Näitan kõiki 11 tulemust
Evi Tihemets “Suur laine”, 1985
Evi Tihemets “Mahalangenud puu”, 1987/1989
Evi Tihemets “Estonia”, 1981
Ardo Sivadi “Narva vanalinna vaade”, 1930-ndad
Õli lõuendil. Raamitud.
Mõõdud: 50 x 60 cm.
All vasakul: A.Sivadi
Ardo Sivadi (1900-1966) sündis ja kasvas piirilinnas Narvas. Kunstihuvi ärkas poisis varakult ning juba kooliõpilasena käis ta abiks kunstnik Semjonovi juures, kelle täita olid Narva kirikute maalitellimused. Vaheaegadega „Pallases“ tudeerinud kunstnik õppis nii Konrad Mäe kui teiste tunnustatud õppejõudude käe all ning lõpetas selle Ado Vabbe õpilasena.
Käesolev kodulinna motiiv on olnud Sivadile südamelähedane, sest samast vaatenurgast on ta maalinud ka Narva Muuseumile kuuluva teose „Vaade Narva raekoja trepilt vanale apteegile“. See omakorda põhineb albumi „Vana Narva“ autori Carl Sarapi u 1930. aastal tehtud ajaloolisel fotol, lisades teosele ka arhitektuuriajaloolise tähenduse. Sivadile iseloomulikud pehmed tooniüleminekud, soe, hämune koloriit loovad teosest romantilise alatooniga teose ning viivad vaataja ajas tagasi esimese Eesti Vabariigi aega.
Evi Tihemets “Õhtune pilt”, 1963
Lito, raamitud.
Mõõdud: 25,5 x 35,5 cm. Koos raamiga: 55 x 63 cm.
Kahekordne Kristjan Raua preemia võitja Evi Tihemets (s. 1932) on osa võtnud arvukatest näitustest nii Eestis kui välismaal. Mitmekülgne kunstnik oli üks esimesi, kes 1960ndatel Eesti graafikas värvi kasutama hakkas. Nii on ka käesoleval litol just värvid need, mis romantilise õhtu atmosfääri ilmekalt edasi kannavad.
Evi Tihemets “Sadamas”, 1963
Värviline lito. Raamitud.
Mõõdud 64 x 49 cm (koos raamiga 70 x 84)
Kunstnik Evi Tihemets (s. 1932) oli üks esimesi, kes 1960. aastatel tõi eesti graafikasse järjekindlalt ja tulemusrikkalt värvi kui ühe olulise väljendusvahendi. 2013. aastal määrati Tihemetsale võimsa, 80. sünnipäevale pühendatud seitsme isikunäituse eest Kristjan Raua preemia.
Evi Tihemets “Rändpüük Saaremaal”, 1961
Söövitus. Raamitud.
Mõõdud: 35 x 45 cm, raamiga 55,2 x 64,6 cm.
Kahekordne Kristjan Raua preemia võitja Evi Tihemets (s. 1932) on osa võtnud arvukatest näitustest nii Eestis kui välismaal. Kalurite igapäevaelu elutruuks kujutamiseks võttis Tihemets ette reise Eesti saartele ning jälgis, paber ja pliiats käes nende tegemisi, mille põhjal hiljem ateljees valmisid meisterlikud austusavaldused kalurite tööle.
Evi Tihemets “Natüürmort”, 1964
MÜÜDUD
Lito, raamitud.
Mõõdud: plm 33 x 44 cm, koos raamiga 63 x 72 cm.
Graafik Evi Tihemets (s. 1932) oli üks esimesi kunstnikke, kes Eestis 1960ndate algul koloreeritud graafikat hakkas harrastama. Ka käesolev natüürmort pärineb just sellest ajast.
Tihemets on oma loomingu eest saanud rohkelt auhindu, sh Kristjan Raua preemiaga on teda premeeritud lausa kahel korral.
Ardo Sivadi “Toolse linnus”
Malle Leis “Lilled LXXXIX”, 1982
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
Mõõdud: 51,7 x 25,4 cm
Serigraafiasarja “Lilled” alustas Malle Leis (1940 – 2017) 1971. aastal. Sellesse kuuluvad tööd varieerusid nii formaadilt, kompositsioonilt, koloriidilt, kui kujutatavalt objektilt ning botaanikasõbrana leidis Leis igale taimeliigile just talle sobiva efektse lahenduse.
Käesolevas teoses on kunstnik peatähelepanu pööranud peenelt rafineeritud koloriidile, kasutades ainult kollase, pruuni ja rohelise erinevaid toone. Taaskord tõestab Leis oskust luua illusioon rikkalikust värvivalikust minimaalsete vahenditega.
Just nii tõstab ta säraval kollasel taustal esile muidu nii põhjamaiselt tagasihoidlikud õunapuu- ja tikrioksad.
Malle Leis “Demisessoonne”, 2000
MÜÜDUD
Serigraafia. Raamitud.
All vasakul: Demisessoonne
All keskel: serigraafia 14/15
All paremal: M. Leis 2000.a.
Mõõdud: Ava 28 x 38 cm. Raamiga: 51 x 61 cm
Malle Leisi (1940-2017) loometee algust iseloomustas sürrealismi ja popkunsti mõju, 1970. aastatel hüperrealismi mõjul toimunud naasmine looduslähedase vormikõne poole, mis kestis tema loomingus elu lõpuni. Lisaks lilledele armastas kunstnik kujutada ka erinevaid aiasaadusi: puu- ja juurvilju ning marju.
Nii esindab „Demisesoonne“ ideaalset näidet klassikalisest Leisi serigraafiast, milles kunstnik demonstreerib oma oskust lihtsate objektidega, maasikate ja mandariinidega, komponeerida ahvatlev teos.
Siinjuures ei vaatle ta pelgalt söödavaid vilju, vaid on suure botaanikaarmastajana jätnud peategelastele külge lopsakad lehed ja paar varrejuppigi, viitena nende kasvukohale koos selle uimastavate lõhnade ning mälestustega.