Maalikunstnik ning Eesti üks arvestatavamaid ungari keele tõlke Ants Murakin (1892-1975) on oma varasematel loomeperioodidel maalinud palju oma kodukanti Viljandimaad, samuti Ungarit, kuhu ta sattus läbi sõjaväkke kutsumise. 1930. aastail Tallinnasse kolides leidis mahedalt lookleva loodusega harjunud kunstnik uut inspiratsiooni siinsetest ajaloolistest linnamüüridest. Nii valmisid Tallinna vaated, millede õnnestumise tõttu sai Murakin sõja ajal tellimusi linnavaadetega postkaartidele.
„Tallinna vaade Olevistega“ on malbe ja armastav pilk Tallinna vanalinnale, selle müüridele ning üksteise tagant piiluvatele tornidele. Kivist linna pehmendavaks elemendiks on kunstnik teose äärde lisanud sihvaka puu – võte, mida ta on vahel kasutanud ka oma Lõuna-Eesti tööde puhul.
E-pood
Näitan kõiki 5 tulemust
Ants Murakin “Sügis metsas”, 1950ndad
Õli papil. Raamitud.
Mõõdud 36,5 x 39,3 cm, raamiga 46,5 x 49,5 cm.
All paremal: A Murakin
Viljandimaal sündind maalikunstnik ning Eesti üks arvestatavamaid ungari keele tõlke Ants Murakin (1892-1975) sai maalijana mõjutusi Noor-Eesti kunstnikelt ning hiljem Ungaris resideerudes postimpressionistidelt. 1944. aastast Rootsi elama asunud kunstnik jäi kuni elu lõpuni eesti patrioodiks, kes ka välismaal olles hoidis au sees eesti keelt ja selle õpetamist.
Elsa Starcenko-Silm “Natüümort puuviljadega”, 1957
Õli lõuendil. 1957.
Mõõdud: 65 x 80,2 cm.
All vasakul: E. Silm 57 Pöördel, alusraamile kleebitud paberil: "NATÜÜRMORT PUUVILJADEGA" 57
Maali- ja teatrikunstnik Elsa Starcenko-Silm (1925-2018) lõpetas ERKI 1951. aastal. Aastaid Nukuteatris töötanud kunstniku leivanumbriks teatris olid nukud ja lavamaalingud, lõuendile valmisid aga peamiselt natüürmordid ja maastikud.
Jansenlikus laadis maalitud teoses „Natüürmort puuviljadega“ kasutab Starcenko-Silm enda kogemust lavakujunduse alal, luues harmoonilise kompositsiooni, milles igal elemendil on oma koht. 1950-ndate keskel tegeleti palju materiaalsuse tabamisega ning prooviti läbi maali edasi anda esemete pehmust, läiget, struktuuri. Sügiseselt mahlaste õunte ja ahvatlevate viinamarjadega on kunstnikul see hästi õnnestunud. Väljakallatud märjukesega lööb Starcenko-Silm aga toosti sügisele, mida rõhutavad veelgi oksad vaasis. See on meeleolukas, impressionismi ja realismi omavahelisi piire kompav soe vaade soojale septembrikuisele õhtule.
Sirje Runge “Arhitektoon 7”, 1998
Õli lõuendil.
Mõõdud: 80 x 120 cm
All paremal: sir
Pöördel: Sirje Runge "arhitektoon 7" 80 x 120 cm 1998
1980. aastatest alates võtab Sirje Runge (s 1950) looming uue suuna ülipeenele värvitundlikkusele. Kunstniku intuitsioonil põhinev sõnum edastatakse läbi õhkõrnade üleminekute. Ka geomeetrilised vormid tema töödes eksisteerivad pigem värvitoonide edasiandja kui kujundi endana. Kunstiteadlane Eha Komissarov on kirjutanud: “Sealjuures puudub värvil, mida Sirje Runge nii enesekindlalt usaldab, konkreetsus: see, mis meid pildil haarab, on varjundite ülipeen vaheldumine, värelus, mille taga on lõputu arv vaevumärgatavaid üleminekuid. Et tegevus toimub kõigest ühe-kahe lähedase värvitooni piirides, erineb saadud efekt mõneti traditsioonilisest õlimaalidega saavutatud muljest. Sirje Runge tühjades ja õhulistes pildiruumides muutuvad kaugused väga tinglikeks, füüsilised ulatused abstraheeruvad temas, nagu kõik muu, mis on sattunud õhuruumi” (“Sirje Runge: maalid, 1969-1986. Kataloog”, järelsõna).
