Arukülast pärit maalikunstnik Andrei Jegorov (1878 – 1954) kaotas juba 3-aastasena oma kuulmise, mistõttu sai esimese hariduse kurttummade koolis. Oma vitaalsusest hoolimata võis ta poisina tunde tegelda oma meelistegevuse joonistamisega, sest just nägemine oli tema trumbiks maailma kogemisel. Nii oskas ta märgata tuult selle paituse ning okste liikumise järgi ning kandis kogemuse otse paberile.
Jegorovi maastikes on alati tunda inimese lähedust, olgu selleks siis jäljed lumel, kaugusest paistev korstnasuits või korrektselt laotud palgivirn. “Talvemaastikus jõega” on neid märke mitmeid ning külmumata jõe kaldal olev roheliste aknaluukidega maja viib mõttele, et teose võis tellida selle maja omanik. Ahtraid kaski ning ümaraid pinnavorme vaadeldes viib mõte paratamatult lõunasse, kas Põlva- või Petserimaale, aga võib olla ka teispool piiri.
Maal on teostatud hoolikalt ning tähelepanu väärib puudeviimistlus, mille oksad justkui tahaks külma käes õrnusest kildudeks krõbiseda. Meisterlikult on Jegorov siin lahendanud ka klaasjalt peegeldava veesilma ning maastikule sügavuse andmise, mille lõpp hajub silmapiiri.
E-pood
Näitan kõiki 3 tulemust
Enno Ootsing “Horisontaal ja vertikaal”, 1972
Enno Ootsing “Sügisene tee”, 1979
MÜÜDUD
Ofort. Raamitud.
Mõõdud: Plm 24,5 x 49 cm. Koos raamiga 53,5 x 76,5 cm
Legendaarsesse ANK´64 kunstirühmitusse kuulunud ning 1980. aastail ERKI graafikaosakonda juhtinud Enno Ootsingu (s 1940) loomingus leiame sageli viiteid lapsepõlvele, oma tee otsimisele ja leidmisele. Nii on ka „Sügisene tee“ meeleolukas ja sümboolne teos uue tee põnevast algusest.
Eri vanuses tegelaste rühmas on kunstnik aga selgelt leidnud enda peategelase, helgesse tulevikku oma esimesi samme astuva noormehe. Nii räägib kunstnik loo oma elutee leidmisest, uutest algusest ja lõputust potentsiaalist määrata iseenda elusaatus.