Müüdud
Näitan kõiki 4 tulemust
Kai Kaljo “Loksa“, 2023
Õli lõuendil.
Mõõdud: 50 x 50 cm.
All vasakul: Kai Kaljo ´23
Pöördel alusraamil: LOKSA, AUGUST 26th / 2023 Kai Kaljo
Maali-, installatsiooni- ja videokunstnik Kai Kaljo (s 1959) on pälvinud nii Kristjan Raua preemia kui Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia. Tema rahvusvaheline karjäär sai hoo sisse peale 1997. aastal valminud ikoonilist videot “Luuser”, milles ta ameerikalike naerupahvakate taustal jutustab enda loo kunstnikuks olemise igapäevast. Kaljo teoseid on kollektsioneerinud lisaks Eestile mitmed mainekad Euroopa muuseumid.
Kai Kaljo “Argipäev”, 2022
MÜÜDUD
Akrüül, õli lõuendil.
Mõõdud: 30 x 30 cm.
All paremal: Kai Kaljo 2022
Maali-, installatsiooni- ja videokunstnik Kai Kaljo (s 1959) on pälvinud nii Kristjan Raua preemia kui Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia. Tema rahvusvaheline karjäär sai hoo sisse peale 1997. aastal valminud ikoonilist videot "Luuser", milles ta ameerikalike naerupahvakate taustal jutustab enda loo kunstnikuks olemise igapäevast. Kaljo teoseid on kollektsioneerinud lisaks Eestile mitmed mainekad Euroopa muuseumid.
Enno Ootsing “Sügisene tee”, 1979
MÜÜDUD
Ofort. Raamitud.
Mõõdud: Plm 24,5 x 49 cm. Koos raamiga 53,5 x 76,5 cm
Legendaarsesse ANK´64 kunstirühmitusse kuulunud ning 1980. aastail ERKI graafikaosakonda juhtinud Enno Ootsingu (s 1940) loomingus leiame sageli viiteid lapsepõlvele, oma tee otsimisele ja leidmisele. Nii on ka „Sügisene tee“ meeleolukas ja sümboolne teos uue tee põnevast algusest.
Eri vanuses tegelaste rühmas on kunstnik aga selgelt leidnud enda peategelase, helgesse tulevikku oma esimesi samme astuva noormehe. Nii räägib kunstnik loo oma elutee leidmisest, uutest algusest ja lõputust potentsiaalist määrata iseenda elusaatus.
Paul Burman “Päiksekullas metsaviir”, u. 1920ndad.
MÜÜDUD
Akvarell, raamitud.
Mõõdud: 23,5 x 30 cm (koos raamiga 45,2 x 50,8 cm).
Paul Burman (1888 – 1934) alustas oma kunstnikuteed Ants Laikmaa ateljeekoolis ning jätkas enda täiendamist nii Peterburis, Moskvas, Riias kui Pariisis. Viimases suhtles Burman aktiivselt nii Nikolai Triigi kui Jaan Koortiga ning kujundas välja enda stiili, milleks oli impressionistlik, vaheldusrikaste, peamiselt heleda koloriidiga linna-, lille- ja maastikupildid. 1918 sattus Burman Seewaldi haiglasse, kuhu jäi elu lõpuni. Ka seal jätkas andekas kunstnik aktiivselt loominguga tegelemist ning eriti armastas ta sel ajal teha plokilehtedele maalitud akvarelle. Oma lakoonilisuses olid nad loomisajal moodsad ning köidavad oma vahetu loodusetunnetuse ja täpse pintslitööga kunstiarmastajaid siiani.