Näitan kõiki 6 tulemust

Andrei Jegorov “Läbi metsa”, 1941

750
Guašš kartongil. Raamitud. Mõõdud: 10,3 x 15,1 cm All paremal: A. Jegorov / 41 NB! Maali all paremal nurgas väike tükike kartongi murdunud (üldpilti ei häiri). Arukülas, talupoja peres sündinud Andrei Jegorov (1878-1954) kaotas juba kolme-aastaselt kuulmise, mistõttu saadeti ta õppima Peterburi kurttummade kooli. Kunstimekas märgati noore poisi andeid ja seetõttu jätkas ta õpinguid Kunstide Akadeemia kunstikoolis, mille lõpetas 1906. aastal. Korraliku kunstilise aluspõhja omandanud Jegorov naases kodusesse Eestis 1920. aastail, kus asus oma andekust tõestama luues nii lummavaid linnavaateid kui maastikke.

Andrei Jegorov “Talunaine reel”, 1920-ndad/1930-ndad

2 700
Guašš, tempera papil. Raamitud. Mõõdud: 24,9 x 35,5 cm. Raamiga: 31 x 42 cm Üks Andrei Jegorovi populaarsetest talvemotiividest külateega ja sõitjatega saanil või reel, mida ta iseäranis armastas kujutada 1920-ndatel ja 1930-ndatel aastatel. Jegorov on suhtunud nende maalimisse tõsiselt, püüdes alati kompositsiooni varieerida ja leida uusi põnevaid detaile, mida lisada.

Andrei Jegorov “Õhtune etüüd”, 1930-ndad

1 650
Akvarell, guašš, paber, kleebitud papile. Raamitud. Mõõdud: ava 23,4 x 37 cm, raamiga 46 x 59 cm. All vasakul: A.Jegorov. Pöördel: ANDREI JEGOROV F. 1878 ARUKÜLA (ESTLAND)

Eduard Poland “Tuulest viidud”, 1930

2 400
Tempera, guašš. Raamitud. Mõõdud: 45 x 33 cm Võrtsjärve ääres sündinud Eduard Poland (1883-1957) tundis huvi maalimise vastu juba noore poisina, kui oma pereliikmetest fotode järgi portreid maalis. Hiljem kogemustepagasit nii Saksamaal, Prantsusmaal kui Itaalias täiendanud Polandi teosed võluvad oma vahetu looduselamuse pakkumisega, millesse on segatud mõõdukas annus tema anda fantaasiat. Nii hakkab “Tuulest viidud” dünaamiliselt mööda maapinda edasi voolama, andes teosele hoopis uudse, müstilise alatooniga mõõtme.

Silvia Jõgever “Liblikas”, 1967

1 900
Guašš. Raamitud. Mõõdud: 31 x 43 cm Tartu üks huvitavamaid naiskunstnikke Silvia Jõgever (1924-2005) on eri aastakümnetel viljelenud abstraktset laadi figuratiivse kõrval. Mõlemas žanris on ta olnud intimist ning ehitanud kompositsioone üles küll ühelt poolt kontrastidele, kuid teisalt nende puhtatoonilisele selgele harmooniale. 1960. aastate teine pool oli aeg, mil üldisest abstraktsionismilainest oli haaratud ka Jõgever. Soosteri, Ohaka ja Roode sõpruskonda kuulunud kunstniku teosed olid oma aja kohta julged ja eristuvad, neis oli ühekorraga nii mässumeelsust kui selget struktuuri. Nii on poolabstraktsel „Liblikalgi“ lõputu arv reaalseid ja vaid ettekujutatavaid tiibu, mis väänduvad üksteisesse, jäädes siiski õhuliseks ning korrastatuks.

Saskia Kasemaa “Ennustaja”, 1993

680
Guašš, paber. 1993. Ülal paremal: S. Kasemaa. Raamitud. Mõõdud 34 x 44 cm Muusika ja kunsti keskel üles kasvanud Saskia Kasemaa (1945-2019) suutis maalijana ajada oma joont, olgu õlimaalis või guašis. 1971. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiakadeemia maalikunstnikuna lõpetanud Kasemaa töötas aastaid Tartu Kunstikooli ning Tartu Ülikooli maaliosakonna õppejõuna. Aktiivselt näitustel osalenud kunstniku töödest kogusid enim tuntust tema impressionistliku pintslikäsitlusega figuraalkompositsioonid, mille keskmes võis tihti näha just noori, kes teda inspireerisid oma energia ning aususega. Ka Kasemaa isa Elmar Kits soovitas tütrel kooli lõpetades enda isikupärase stiili kinnistamiseks just ausalt ning tähelepanelikult oma loominguobjekte vaadelda. Saskia Kasemaa improvisatsioonid on maalilised, värvikesksed ja kätkevad väikseid, mõnigi kord vimkaga lugusid, nagu “Ennustajagi”.