Guašš, paber. 1993. Ülal paremal: S. Kasemaa. Raamitud.
Mõõdud 34 x 44 cm
Muusika ja kunsti keskel üles kasvanud Saskia Kasemaa (1945-2019) suutis maalijana ajada oma joont, olgu õlimaalis või guašis. 1971. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiakadeemia maalikunstnikuna lõpetanud Kasemaa töötas aastaid Tartu Kunstikooli ning Tartu Ülikooli maaliosakonna õppejõuna.
Aktiivselt näitustel osalenud kunstniku töödest kogusid enim tuntust tema impressionistliku pintslikäsitlusega figuraalkompositsioonid, mille keskmes võis tihti näha just noori, kes teda inspireerisid oma energia ning aususega. Ka Kasemaa isa Elmar Kits soovitas tütrel kooli lõpetades enda isikupärase stiili kinnistamiseks just ausalt ning tähelepanelikult oma loominguobjekte vaadelda. Saskia Kasemaa improvisatsioonid on maalilised, värvikesksed ja kätkevad väikseid, mõnigi kord vimkaga lugusid, nagu “Ennustajagi”.
Guašš
Showing all 9 results
Andrei Jegorov “Talunaine reel”, 1920ndad/1930ndad
Guašš, tempera papil. Raamitud.
Mõõdud: 24,9 x 35,5 cm. Raamiga: 31 x 42 cm
Üks Andrei Jegorovi populaarsetest talvemotiividest külateega ja sõitjatega saanil või reel, mida ta iseäranis armastas kujutada 1920-ndatel ja 1930-ndatel aastatel. Jegorov on suhtunud nende maalimisse tõsiselt, püüdes alati kompositsiooni varieerida ja leida uusi põnevaid detaile, mida lisada.
Andrei Jegorov “Õhtune etüüd”, 1930-ndad
Eduard Poland “Tuulest viidud”, 1930
Tempera, guašš. Raamitud.
Mõõdud: 45 x 33 cm
Võrtsjärve ääres sündinud Eduard Poland (1883-1957) tundis huvi maalimise vastu juba noore poisina, kui oma pereliikmetest fotode järgi portreid maalis.
Hiljem kogemustepagasit nii Saksamaal, Prantsusmaal kui Itaalias täiendanud Polandi teosed võluvad oma vahetu looduselamuse pakkumisega, millesse on segatud mõõdukas annus tema anda fantaasiat.
Nii hakkab “Tuulest viidud” dünaamiliselt mööda maapinda edasi voolama, andes teosele hoopis uudse, müstilise alatooniga mõõtme.
Silvia Jõgever “Liblikas”, 1967
Guašš. Raamitud.
Mõõdud: 31 x 43 cm
Tartu üks huvitavamaid naiskunstnikke Silvia Jõgever (1924-2005) on eri aastakümnetel viljelenud abstraktset laadi figuratiivse kõrval. Mõlemas žanris on ta olnud intimist ning ehitanud kompositsioone üles küll ühelt poolt kontrastidele, kuid teisalt nende puhtatoonilisele selgele harmooniale.
1960. aastate teine pool oli aeg, mil üldisest abstraktsionismilainest oli haaratud ka Jõgever. Soosteri, Ohaka ja Roode sõpruskonda kuulunud kunstniku teosed olid oma aja kohta julged ja eristuvad, neis oli ühekorraga nii mässumeelsust kui selget struktuuri.
Nii on poolabstraktsel „Liblikalgi“ lõputu arv reaalseid ja vaid ettekujutatavaid tiibu, mis väänduvad üksteisesse, jäädes siiski õhuliseks ning korrastatuks.
Andrei Jegorov “Läbi metsa”, 1941
Guašš kartongil. Raamitud.
Mõõdud: 10,3 x 15,1 cm
All paremal: A. Jegorov / 41
NB! Maali all paremal nurgas väike tükike kartongi murdunud (üldpilti ei häiri).
Arukülas, talupoja peres sündinud Andrei Jegorov (1878-1954) kaotas juba kolme-aastaselt kuulmise, mistõttu saadeti ta õppima Peterburi kurttummade kooli. Kunstimekas märgati noore poisi andeid ja seetõttu jätkas ta õpinguid Kunstide Akadeemia kunstikoolis, mille lõpetas 1906. aastal.
Korraliku kunstilise aluspõhja omandanud Jegorov naases kodusesse Eestis 1920. aastail, kus asus oma andekust tõestama luues nii lummavaid linnavaateid kui maastikke.
Andrei Jegorov “Talvine maastik jõega”, 1930-ndad
Tempera, guašš, papp. 1930-ndad. All vasakul: A. Jegorov
Mõõdud: 35 x 50 cm.
Arukülast pärit maalikunstnik Andrei Jegorov (1878 – 1954) kaotas juba 3-aastasena oma kuulmise, mistõttu sai esimese hariduse kurttummade koolis. Oma vitaalsusest hoolimata võis ta poisina tunde tegelda oma meelistegevuse joonistamisega, sest just nägemine oli tema trumbiks maailma kogemisel. Nii oskas ta märgata tuult selle paituse ning okste liikumise järgi ning kandis kogemuse otse paberile.
Jegorovi maastikes on alati tunda inimese lähedust, olgu selleks siis jäljed lumel, kaugusest paistev korstnasuits või korrektselt laotud palgivirn. “Talvemaastikus jõega” on neid märke mitmeid ning külmumata jõe kaldal olev roheliste aknaluukidega maja viib mõttele, et teose võis tellida selle maja omanik. Ahtraid kaski ning ümaraid pinnavorme vaadeldes viib mõte paratamatult lõunasse, kas Põlva- või Petserimaale, aga võib olla ka teispool piiri.
Maal on teostatud hoolikalt ning tähelepanu väärib puudeviimistlus, mille oksad justkui tahaks külma käes õrnusest kildudeks krõbiseda. Meisterlikult on Jegorov siin lahendanud ka klaasjalt peegeldava veesilma ning maastikule sügavuse andmise, mille lõpp hajub silmapiiri.
Erich Pehap “Naisakt tugitoolil”, 1948
Guašš. Raamitud.
Mõõdud: Ava 29 x 29,3 cm. Koos raamiga 49,2 x 49,2 cm.
Viljandist pärit Erich Pehap (1912-1981) õppis Pallases maalikunsti, Riigi Kunstitööstuskoolis keraamikat ja tarbegraafikat, ning 1939 lõpetas Pallase graafikuna. 1943 aastal asus Pehap elama Soome ja peale seda Rootsi, kus juba esimesel aastal sai hulgaliselt tellimusi tarbegraafikuna.
1949 siirdus kunstnik Kanadasse Torontosse, kus lisas enda portfooliosse veel ühe kunstiliigi lõpetades Montreali Mehaanilise Joonestamise Instituudi kujunduskunsti erialal. Kanadas osales Pehap aktiivselt kohalikus kunstielus, tal oli 19 isikunäitust ning lisaks osales ta lugematutel ühisnäitustel.
Olav Maran “Üksik nartsiss“, 1950ndad
MÜÜDUD
Guašš, pastell paberil. Raamitud.
Mõõdud: ava 39,5 x 27,5 cm. Raamiga 60,5 x 49 cm.
All paremal: O. Maran
Armastatud kunstniku Olav Marani (s 1933) puhul tunneme kaht eriilmelist loomeinimest. Ühelt poolt moodsaid lääne suundi eesti kunsti toov, avangardi üht juhtfiguuri, ning teisalt peale 1968. aasta murrangulist suunamuutust kunstiväljale ilmunud uut Maranit, kelle sugestiivselt rahustavad vaikelud ning kaunid loodusvaated ühtki kunstisõpra külmaks ei jäta.
Igal juhul kuuluvad mõlemad loomeisiksused eesti kunsti klassikasse, sealhulgas meditatiivne, eestlaslikult tagasihoidlikul ja looduslikult mahedal taustal aja kulgu jälgiv üksik nartsiss.
Teosega saab tutvuda Allee galeriis.