1978. aastal maalitud klassikaline suvine vaikelu iseloomustab meie maalikunsti metafüüsilise natüürmordi meistri Olav Marani loojakätt sajaprotsendiliselt. Kunstnikul on anne panna lihtsad sügislilled klassikalise ilu teenistusse ning rõhutada nende väärikust konkretiseerimata taustaga. Ent teose olulisim komponent on hämmastav atmosfäär – salapärane, mõtlik, magnetiseeriv.
Tekst: Harry Liivrand