Kevadoksjon 2024

1989. aastal valminud „Naised VI“ on samaaegselt nii intensiivne kui õhuline, põimides kokku Evald Okase hilisema loomingu kaubamärgiks saanud erootilisuse ja 1980ndate aastate popkultuuri läbinud kosmilise temaatika. Esiplaanil asuva modelli säravad silmad ja manamisasendis käed koos teose tausta kaunistava tähistaevaga eristavad käesoleva graafika Okase klassikalisematest aktidest mitmel tasandil ning annavad litograafiale tunduvalt fantaasiaküllasema ja muinasjutulisema õhkkonna kui see millega realistliku vanameistri loomingus muidu harjunud oleme.

Tekst Kaspar Allik

Tallinnas sündinud, Peterburi Kunstide Akadeemias õppinud ning 1884. aastal 1. klassi kunstniku nimetuse saanud Eduard Spoerer (1841-1898) tegutses Düsseldorfis, esindades Dückeri-laadset, vabaõhumaalist mõjutatud realismi. Ta maalis nii Saksa, Hollandi, Inglise kui Prantsusmaa rannikuvaateid nii olustikuliste motiividega kui ka ilma. Prantsuse lipp ühel käesoleval maalil kujutatud paadil kinnitab, et tegu on ilmselt Bretagne’iga. Bretagne oli juba enne Paul Gauguini kunstnike poolt armastatud koloriitne paik, kus töötasid kunstnikud Euroopa maadest kui ka Ameerikast. Võimalik, et Bretagne’i kivised rannad meenutasid Spoererile Eestit, mille kargeid vaateid ta taga igatses.

Tekst: Mai Levin

Konrad Mäe ja Ado Vabbe käe all kunstihariduse saanud pallaslase Kristjan Tedre arvukad reisid Euroopa kunstimekadesse jätsid oma jälje kunstniku loomingusse ja võime tema töödes märgata eeskujusid kuulsatelt prantsuse impressionistidelt. Ka käesolev, 1949. aastal maalitud pastelses koloriidis figuraalkompositsioon on impressionismisegune teos, milles põhitähelepanu tõmbab diskreetne valguse ja varju kujutamine, helge ja muretu meeleolu loomine. See ajatu teos võiks vabalt kuuluda ka 1930. aastate eesti kunsti, ainsad viited hilisemale ajale lebavad laual. Maal seinal ja aktiskulptuur kirjutuslaual koos Tedre firmamärgiks saanud lillebuketiga rõhutavad omakorda ruumis valitsevat kultuurset keskkonda ja rahu.

Tekst: Harry Liivrand, Katre Palm

Abstraktse ja sürrealistliku kunsti klassik Ülo Sooster (1924-1970) oli korraga nii mässaja kui oma süsteemi ülesehitaja, korra looja. See paradoksaalne ilming sündis läbi geniaalse vertikaal- ja horisontaaljoonte omavahelise dünaamilise põimumise, kus esialgu näilise kaosena tunduvast rägastikust tekkis selge kord ning mõistmine. Käesolev portree mehest on näide Ülo Soosteri nn esimesest suurest loomeperioodist (1958-1962), mil kunstnik hasartselt katsetas ja töötas läbi modernismi pärandit ja aktuaalseid suundumusi. Abstraktne tušijoonistus seob kokku kubistliku deformatsiooni, futuristliku igatsuse igavese dünamismi järele ja abstraktsionismi, vormudes monumendikavandit meenutavaks vibreerivate joontega mehe portreeks. Figuuri kolmemõõtmelisuse illusiooni toovad esile valguse-varjuga modelleerimine ja tausta paralleelviirutus.

Tekst: Harry Liivrand

Arville Puström-Uus (1921-2014) sai esmase kunstihariduse Elmar Kitse ja Juhan Nõmmiku käe all Tartus, kuid sõja tõttu jäi kool pooleli ja nii lõpetas ta oma kunstihariduse 1946-49 juba Düsseldorfi Kunstiakadeemias. Peale kooli asus kunstnik elama USA-s, New Jersey osariigis, kus maalis peamiselt maastikke ja lilli. Seejuures on kriitikutelt enim positiivset tähelepanu pälvinud just sirelikimbud. Heleda, värvika ja looduslähedase laadi juurde jäänud Puström-Uus on käesoleva lopsaka buketigi maalinud talle väga iseloomulikus stiilis. Maalikunstnik Andro Kööp muljetab: “Kergel sammul astus ta aiast läbi, murdes kimbu jaoks sirelioksi. Helelillasid, tumedamaid punakaslillasid ja et kenam oleks, ka mõne valge sekka. Sellest lõhnavast buketist sai kokku imeilus suur kimp! Ta pani kimbu vaba käega lihtsalt vaasi, ilma sättimata ja äkki oligi kõik õige – ilus! Autor on oskusliku kergusega kasutanud üldistust, mida kõrvalvaataja silm ei peagi märkama, aga mis paneb selle maali elama – ainult osad sireliõied on välja maalitud ja sedagi sobivalt mitte liigse täpsusega. Vihjamisi ja üldiselt öeldud asjad on sageli täpsemad kui ükski viimse detailini kirjeldatud üksikasjade kuhi seda oleks.”

Tekst: Mai Levin, Andro Kööp

1929. aastal „Pallase“ lõpetanud Nikolai Kummits (1897-1944) oli üks Tartu agulimiljööst sügavamalt inspireeritud kunstnikke. Ise Ülejõel üles kasvanuna, oskas ta tundlikult tabada sealse kultuuri olemust ja püüda kinni selle tabamata ilu. Esimese maailmasõja järgses räsitud Euroopas levinud ekspressionistlik-uusasjalikus kunstis muutusid agulid ja nende elanikud üldse üheks iseloomulikumaks teemaks, mida hoidsid aktuaalsena 1924-25. aasta ja 1929-33. aasta kriisid. Tartu agulite maalilisuse avastas eesti kunsti jaoks Eduard Wiiralt, kuid just Kummits oli see, kes selle maalikunstis tõeliselt pildile tõi. Tema joonistused, maalid ja monotüüpiad paelusid motiivide läbitunnetatud sugestiivse melanhooliaga. Omaette kõnekas fakt on see, et kunstnik ei kujutanud pea kunagi oma tegelasi erksas päevavalguses, justkui kinnistades hämara õhtu- ja öövalguse seeläbi agulikultuuri olemuslikuks tunnusmärgiks. 1940. aasta kevadnäitusel eksponeeritud tänavavaade üksildase figuuriga laternavalgel esindab oivalise näitena nii kunstniku loomingulist käekirja kui teda ennast – soe ja sügavalt inimlik. Sarnast lähenemist võime märgata Hollandi suurmeistri Rembrandti teostelt, kelle andunud austaja Kummits oli. Eriliselt võlusid teda viimase heleda-tumeda rakendamise viisid, läbi mille tuli esile pimeduse salapärane võlu. Seetõttu leiame Kummitsa maalidelt detaile, kus hämaras atmosfääris helgib mõni ese või inimese kuju, andes ümbritsevale keskkonnale justkui läbipaistvuse. 1966. aastal kirjutas Linda Õlekõrs kunstniku monograafias: “Diskreetse õrnuse ja intiimsusega kujundab tema pintsel valguse ja varju vahekordi. Iseloomulik redutseeritud vormikõne ja asjaolu, et tema interjööridel on alati konkreetne valgusallikas, enamasti lamp või küünal, annab heledale-tumedale reaalsuse.” (Tallinn, lk 42). Ka käesoleva teose eriline sume valgus valgub linnatänavaile laternatelt, mille heledad valgusvihud segunevad munakividel öise kuuvalgusega. Mööda kõnniteed koju kõndiv üksik naisterahvas ja selja taha jääv kaugenev tänavaperspektiiv peegeldavad Kummitsa toonast lähenemist dünaamilisema käsitluslaadi poole. Ometigi on naine vaid osa suuremast jutustusest – kunstnik ei anna talle nime ega rõhuta rõivastega tema täpset päritolu või ametit. Teadlikult rõhutab ta stseeni universaalsust, teatavas mõttes monumentaalsustki. See maal ei ole üksik fragment suurest pildist, vaid representeerib kõrgemaid väärtusi – ennekõike inimlikkust. Teos oli eksponeeritud Kujutava Kunsti Keskvalitsuse 1940. aasta kevadnäitusel ja on fikseeritud Linda Alekõrre 1966. aastal ilmunud Kummitsa-monograafia kataloogiosas (nr. 120, lk.73).

Tekst: Katre Palm, Mai Levin

Oskar Georg Adolf Hoffmann (1851-1912) oli meie baltisaksa kunstnikest üks suurimaid Eesti ja eestlaste austajaid. Tartus sündinud ja „Eesti Rembrandtiks“ nimetatud mees õppis selgeks meie keele ning kujutas loomingus ilmekaid Maarjamaa talupojatüüpe nii tööl, laadal, kõrtsis kui ajalehte lugemas. Tiina Abel kirjutab: „Kahes valdkonnas on Hoffmann võrdselt tugev: kaasakõlava maastikulise elemendiga žanristseenides ja sotsiaalpsühholoogilise üldistusega talupojaportreedes. Talurahva elu nüansside sihikindel tundmaõppimine sagedaste reiside ajal Eestisse tagas talle motiivide tüüpilisusest hoolimata kaanonitevälise, talupojakultuuri omapärast ammutatud originaalsuse.“ (T. Abel „Düsseldorfi koolkond eesti kunstis“, lk 13, ENSV Riiklik Kunstimuuseum, 1980). 1875. aastal esines Hoffmann Liivimaa talupoega kujutava maaliga Tartus kunstinäitusel ning siit edasi katsetas ta lisaks maalile samateemaliste ofortidega. “Kõrtsijutud“ on heaks näiteks tema toonasest stiilist, kus kõrtsi kogunenud kolmene grupp eestlasi sundimatus õhkkonnas päevateemasid arutab. Võib eeldada, et tööl olevad mehed ei olnud juhuslikult kohal olnud talupojad, vaid Hoffmann lasi neil poseerida ja juttu vesta pikemalt, sest samu mehi on ta teise rakursi all maalinud ka oma teoses “Vestlus”.  Hoffmann oli meister ühe värvi eri toonide kombineerimisel, saavutades üleminekute ning tumeda-heleda kontrastidega mängides vapustavaid tulemusi – nii ka siin, kus muidu tahusena näiva mehe vammusest ulatub välja lumivalge särgikrae.

Tekst: Katre Palm

Arukülast pärit Andrei Jegorov (1878-1954) naases 1920. aastatel peale Peterburis Kunstide Akadeemias õppimist kodusesse Eestisse ja asus siin oma andekust tõestama luues nii lummavaid linnavaateid kui maastikke. Tema lumine vaade puid vedavate hoburakenditega viib vaataja ajas sajandi võrra tagasi. Metsatöölt koju sõitvad mehed kannavad rikkalikku saaki – puid, mis suure tõenäosusega läksid kas ehitus- või küttepuudeks. Jegorov annab talle omase meisterlikkusega edasi peagi õhtusse jõudva päeva kergelt hämarduma hakkavat sumedust ning väsinud meeste rammestuse. Nii annab meie loodusmaalide meister ilmekalt edasi sõnumi korda läinud päevast.

Tekst: Katre Palm

“Igavene suvi” kuulub nende August Albo (1893-1963) maalide hulka, mille eesmärk on pakkuda idealiseeritud maastikuelamust. Klassikalise, juba 17. sajandist alguse saanud maastikumaali kompositsiooni reegleid järgiva teose keskmes on hommikuse, veel läbi kerge uduvine paistva päikesevalguse meisterlik kujutamine. Inimliku mõõtme lisab esiplaanil jäädvustatud paadisild koos paadiga, mis juba eos kutsub vaatajat veele.

Tekst: Harry Liivrand

“Ah kui võiks väärida vaid su valgust,

suur südamesuvi; taevaste leek

liikumas aeglaselt alla, looja,

kuni on möödas. Kuni on öö. Kuni

tummaks on löödud sõnumitooja,

sirgeks vibutund saatuselook.”

Katkend Doris Kareva luuletusest “Graal”

Richard Uutmaa (1905-1977) jaoks oli meri kui hapnik ilma milleta vaim ei virgunud. Mere ääres suvitades veetis ta iga võimaliku hetke, isetehtud stafelei ja maalikohver kaenlas, vee ääres, et tabada alati muutuva rannamaastiku tundlikke valgusvärelusi. “Kord on see huvitav õhtune valgus, kord sügistormine ilm, kord selge ja klaasiselt läbipaistev varahommikune mereatmosfäär, mida kunstnik maalikunsti vahenditega on elamuslikult suutnud vaatajani tuua.” kirjutas Fritz Matt oma 1966. aastal valminud kunstniku monograafias. Uutmaa 1950. aastate lõpu loomingut kirjeldab impressionismimõjuline realism, mille heaks näiteks on “Kuuvalge öö rannal”. Kunstniku signatuurvõtet pilvede kujutamisel, sähvivat erisuunalist pintslilööki, on Uutmaa jätkanud ka öise taeva kujutamisel, tulemuseks elav ja struktuurne pind. Täiskuust veele pillutatud valgus hingab lainetega ühte, rahulikku siksakilist rütmi, kord helkivalt pinnale tõustes ja kord sootuks kadudes, kuni lõpuks suudleb viimaste kiirtega liivast randa. Ühtlasi on merevee kohtumine rannajoonega ainuke selge piirjoon teoses, sest nii taevas, maa kui kuuvalgus sulanduvad harmooniliselt üheks looduse imeks.

Tekst: Katre Palm

Eesti klaasikunsti suurimaid nimesid, paeluvate optiliste struktuuridega klaasvormide looja Ivo Lill (1953-2019) võlub erinevate tehnikate virtuoosse valdamisega esile selle hapra materjali imelisi omadusi, mis ärgitavad meie fantaasiat ja tugevdavad ilumeelt. See on ka abstraktne ilu, esteetiline nauding, mida Lille klaasobjekte vaadeldes võib kogeda. Poolemeetrine klaasist skulptuur “Põhjamaa” võlub talvisest jäämängust inspireeritud  kontuuriga, mis tekib mahedalt mattide klaasilaamade ja lihvitud puhta klaasi koosluses. See karge ja pühalik jäädvustus on austusavaldus põhjamaise looduse karmide tuulte käes kristalliseerunud ilule – puhas iluelamuse pakkumise meistriklass.

Tekst: Harry Liivrand, Katre Palm

Pallaslane Varmo Pirk (1913-1980) õppis oma ala suurimailt meistritelt: Kaarel Liimand, Villem Ormisson ja Aleksander Vardi. Peagi märkasidki teda ka kunstikriitikud, kes hindasid kunstniku joonistusoskust ning koloriiditaju ning teda ootas ees suur tulevik. Koos tollase elukaaslase Valve Mossi (hilisem Janov) ning Kaja Kärneriga prooviti sõja eest põgeneda läände, kuid edutult ja nii viidi Pirk pikaks ajaks Arhangelski vangilaagrisse, kuhu noor mees kaotas oma tervise. Tagasi Eestis olles toibus ta aeglaselt, kuid siiski ning nii hakkas taas esinema näitustel. Käesolev natüürmort on valminud ajal, mil Pirk oli end uuesti jalule saanud ning täis loomingulist indu ja energiat – seda tõendab ka särav ja värske lähenemisviis motiivile. Võrreldes tema varasemate natüürmortidega on värvid sügavamad, jõulisemad – klassikalist Pirgi käekirja reedab aga tume kontuurjoon. Kunstnik on leidnud rõõmu valguse peegeldusest ümaravormiliste nõude pinnalt ning viie objekti omavahelisest kombineerimisest. Siinjuures on ta oskuslikult viinud kokku metsmaasikapunase kruusi, helkleva vaskkannu ning ahvatlevat mahlaka sinise kastruli, mis õhtuselt hämaras ruumis mõjuvad kui valgustid, mis üksteist täiustavad. Sügavroheline pudel ja hõbedane peeker tasakaalustavad kompositsiooni ning koos maheda, ühetoonilistest vertikaalpindadest koosneva taustaga loovad värske ning ahvatlevalt kauni tulemuse.

Tekst: Katre Palm

Eesti neohüperrealismi olulisemaid figuure Peeter Must vaatleb loomingusarja “Jalutuskäigud Pariisis” kuuluvas teoses Euroopa üht kunstikeskust ebaturistliku pilguga, pöörates esmajoones tähelepanu inimesele metropolis. Kunstnik uitab mööda kunstiajaloost tuttavaid radu Pariisis, mida on kajastanud ülemöödunud sajandil impressionistidest vanameistrid, mõtiskledes samal ajal toonaste ja praeguste pariislaste üle. Seine´i jõele viitab maalil vasakul nurgas olev kaldarinnatise fragment, kompositsiooni ideelise keskme moodustab aga jalutajate seltskond. Palavat suvepäeva märgivad inimeste lühikesed varjud, kuid erakordselt maalilise pinnana tõuseb esile valguse- ja varjulaikudes kõnnitee. Teost võib tõlgendada ka omamoodi  impressionismi -ja fotohüperrealismiga flirtiva abstraktse maalina. Teos “Seine´i kaldal” oli eksponeeritud veebruaris 2024 Allee galeriis toimunud Peeter Musta isikunäitusel “Jalutuskäigud Pariisis”.

Tekst: Harry Liivrand, Peeter Must

Valdur Ohaka (1925-1998) maalid naistest kannavad loomingulise vabaduse pitserit. Tema modellidel ei ole nime, ent ometi suudavad nad läbi kunstniku puudutuse luua kontakti vaatajaga ning omandada teatud karakteri. Ohakas käsitleb inimest kui kunstiobjekti, läheneb sellele nagu skulptor, kes hakkab savist voolima just teda inspireerivat vormi. Maalikunstnik Mauri Gross kirjutab teosest “Daam kübaraga”: “Ekspressionistlikus  stiilis maalitud daam kübaraga teeb kõik panused daami ilmele ja väljendusele -„suurilmadaam“. Selle teosega ei jäeta ruumi kaksiti mõistmisele, naise ilme ja kunstniku maalilaad on kui kokku valatud ning iga järgmine pintslitõmme oleks juba üleliigne.”

Tekst: Katre Palm, Mauri Gross

Olga Terri (1916-2011) suhe loodusega oli soe ja väga isiklik. Tema mõjuvõimsad portreed Eestimaa puudest avasid omamoodi tee kunstniku enda hinge, näitasid teda kui empaatilist ja tundlikku loojat. Puude seeriat jätkas ta ka peale reisi Lõuna-Aafrikasse, mille emotsioonide põhjal ilmusid tema loomingusse hõõguvalt särav koloriit ja tunduvalt vabam vormikäsitlus. Ka ise on ta intervjuudes öelnud, et kui vabas looduses maalides on lihtne takerduda detailidesse, siis ateljees muljete põhjal luues on kunstnik tunduvalt vabam, mälestused segunevad hetkel valitsevate mõtete ja tunnetega, fantaasia tõuseb lendu ning põõsad saavad õitseda ka talvel. Maalikunstnik Andro Kööp võrdleb Terri maali “Õitsev põõsas talvel” tundega, mida tekitab hea vahuvein: “Seda kerges, rõõmsas koloriidis tundlikku maali vaadates tahaks rääkida pidulikult kihisevat vahuveini kirjeldavate terminitega. Terri teos räägib pigem tunnetest kui millestki käegakatsutavast. Hommikust värskust täis maal tervitab meid eelaimdusega, peaaegu lubadusega millestki toredast. Siit edasi saame juba ise oma tunnete reaalsust ja saabuvat päeva, aega ülesse ehitada. Ja on täiesti kindel, et see tuleb hea! Nagu meile lubab  tantsisklevate virvete abil ideid mateeriaks muutev põõsakujuline hoovus suures sinises laotuses”.

Tekst: Andro Kööp, Katre Palm

1911. aastal Münchenisse elama ja õppima asunud Ado Vabbe (1892-1961) vaimustus Saksamaa edumeelseimast kunstilinnast, kus korraldati pidevalt näituseid ning sündis uusi loomingulisi rühmitusi. Just siin õppis Vabbe selgeks, mida tähendab natuuritunnetus ning kuidas see ilma detailidesse uppumata paberile kanda. Samal aastal, Anton Ažbe kunstikoolis õppimise ajal saadab Vabbe kirja kunstnik Aleksander Tassale: “Mina teen nõnda tööd peaga ja töötan kätega kunsti kallal (!!), et tõeste pea valutab kui mitte käed ei valuta, siis hing ja peidetud hing – ilmateadmata.” (H. Üprus, “Päikesemängud. Kunstnik Ado Vabbe elust ja loomingust”, 1976, lk 108). Just tänu pingutusele aga valmisid sel ajal teosed, mis toonases kunstielus mõjusid enneolematult uudsetena ja mis järgmisel aastal Tartus toimunud Noor-Eesti näitusel omaette epohhi lõid. Ülalkirjeldatud Müncheni perioodi kuulub ka käesolev, värvilise pliiatsiga ilmestatud tušijoonistus “Figuurid linna kohal”, mis esindab suurepäraselt edumeelse Anton Ažbe kooli õpetusi figuuri kujutamisest, vormi edasiandmisest tasapinnal ning puhaste värvide kasutamisest sõnumi edasiandmisel. Perfektse ülesehitusega teoses on olemas nii esiplaani jutustus, seda toetav tagaplaanil paistev linn kui tausta elavdav taevalaotus. Teos on reprodutseeritud 2020. aastal Kumus toimunud Ado Vabbe teoste näitusega “Wunderbar” kaasnenud põhjalikus raamatus (repro nr 543, lk 351).

Tekst: Katre Palm