75. Joann Saarniit “Escape”, 1980

Õli masoniidil. 61 x 81,5 cm.

“Septembriöö vermutimaitse ja tühjad säravad käed –
nii läbi hilise tuule neid kahte tulemas näed.
Tee kõver, konar ja libe ja jalge all poris kuld.
Nad otsivad, otsivad ühe üht akent ja aknas tuld.”

Katkend Doris Kareva luuletusest “Septembriöö vermutimaitse”

1982 1940. aastate algul Venemaal korduvalt vangis istunud ja sealt lõpuks õnnelikult põgenenud Joann Saarniidule (1909–1964) polnud põgenike ja ebaseaduslikult vangistatute teema võõras. Nii on tema juba vabas maailmas valminud “Escape” korraga nii isiklik vabanemine mineviku taagast läbi ekspressiivse väljendusviisi kui kinnitus selle kohta, et ka kõige keerulisemast olukorrast on alati väljapääs olemas.

Seetõttu näeme dramaatilisest üldmuljest hoolimata töös helget helesinist ja rahulikku beeži, lausa sooja päikese toone. Nagu muinasjutus tõusevad tihedad pilvesagarad üles, et ähvardavalt peagi taas kokku sulada, kuid see kõik ei mõjuta naist ja tema sülelast, kel juba on pääsetee olemas. Minevik jääb seljataha ning uus elu on ees.