Õli lõuendil. 88 x 74,6 cm
Maalikunstnik Johannes Võerahansu (1900-1980) kirgedeks olid kunst ja muusika. Tema abikaasa mälestuste järgi ei ühendanud kunstnik neid kahte aga kunagi – ta maalis vaikuses ja kuulas muusikapalu eraldi – tähtis oli täielik pühendumine.
Tartu Kunstimuuseumi poolt Tartus ja Tallinnas veebruaris-mais 1958 korraldatud Võerahansu isikunäituse kataloogi nr. 334 eessõnas kirjutab Vaike Tiik: “Uudselt mõjub “Natüürmort” (1956) vastu valget akna foonil.”
On mõistetav, miks teos teiste seas välja paistis – maalida nii laialöögiliselt ja tumedalt, seejuures ometi nüansi- ja valgustundlikult suutis vaid Johannes Võerahansu. Ühtlasi oli see oskus, mille kunstnik andis hiljem edasi oma õpilasele Peeter Mudistile, kelle loomingus võlub samasugune piiritlemata pehmus ja ülim valgustundlikkus. Intiimne kaader kodulaua tagant, mille kunstnik on jaotanud kolmeks mõtteliseks ruumiks, kõneleb vaatajaga nii ema ja lapse, akna taga oma elu elava linnaruumi kui teose ette laiuva filosoofilise ruumi tasandil.