Õli lõuendil. 50 x 70 cm
Eestimaa rannamaastike lüüriku Richard Uutmaa (1905-1977) võis 1950. aastate keskel sageli leida Piritalt, kus toona asusid loominguliste töötajate puhkekodud. Puhkuse ajal jätkuvalt pintsleid ja molbertit kaasas kandnud kunstnik jalutas ringi nii Meriväljal kui Kosel, olles justkui aardejahil järjest põnevamate lugude ja paikade jäädvustamiseks. Lisaks mere ääres maalimisele pakkus Uutmaale värsket indu ja inspiratsiooni ka kiirevooluline Pirita jõgi, mille käänulist kulgu maalis ta erinevatel aastaaegadel.
Käesoleva teos valmis maestrol 1955. aasta sügisel, mil keset linna asetsenud kõrge Kose liivakallas teda seda kujutama inspireeris. Kunstnikku tõmbas ligi tumenev taevas, mis omakorda peegeldas minutitega aina müstilisemaks muutuvat tumedat koloriiti ka veepeeglile. See oli võte, milles väljendus Uutmaa üks peamisi meistrimärke ka meremaalidel – taeva peegelduse tundlik edasiandmine veepinnal ning loodusseisundi täpne tabamine üldse. Sügispilvede vihmakuulutavale tantsule on aga tasakaalustavaks kontrastiks taamal asuva liivakivipaljandi soe kuldne kuma, mille taustale on kunstnik ka pühapäevased looduses uitajad igaveseks sisse maalinud.