Õunad ja nende sümboolsete viljade korjajad ilmusid teemana Janseni loomingusse 1917. aastal, kus kunstnik maalis kunstiajalukku küpsete viljadega õunapuu all seisva abikaasa Helmi („Küllus“. Eesti Kunstimuuseum). 1920-ndatel valmisid sügisese õunakorje motiividel veel kaks pannood, kuid ka need mõlemad hävisid. Sõja lõppemise üle rõõmu tundnud kunstnik muutus oma loomingus aina elujaatavamaks ning nii näeme ka suveidülli nautivate naiste nägudes kergendus- ja rõõmutunnet. Mahlaseid õunu täis korvid on Jansen modellidel palunud asetada pea peale – mälestus, mis oli talle jätnud kustumatu jälje Itaalia reisist. Maali valgusküllane, värvikas ja küllalti vaba laad sarnaneb kunstniku sõjajärgsete talumaastike omale, mille inspiratsiooniallikaks oli 1941. aastast kunstnikule kuulunud Tammi talu Põllkülas, kus nad koos perega toimetasid ning seetõttu on väga võimalik, et keskmine naisterahvas võib olla Janseni enda abikaasa Helmi.
Kuldsete ja purpurpunaste õunte järgi lõhnavat suveidülli täiendavad kaks meisterlikult väljamaalitud kitsekest, kes naistelt maiuspalu noolivad ning vabana aias ringi jooksevad. Omaette loo on kunstnik kirjutanud aga taamal redelil õunu korjavast ning murul neid kastidesse laduvast naistest, kelle vilgas liikumine lisab teosele uue dimensiooni. See on suve, küpsuse ja rõõmu manifest, tunded, mida kogu Eestimaa juba nii ammu igatsenud oli.
Teosega kaasneb Eesti Kunstimuuseumi põhjalik eksperthinnang.