129. Jüri Arrak “Ketis ja kepita (Tarkuserändur)”, 1988

Õli papil. 64 x 49 cm.

Kunstiteadlase Mai Levini poolt filosoof-kunstnikuks nimetatud Jüri Arraku võimas ja eriline käekiri kujunes välja tema mitmekülgse elukogemuse taustal. Hoolimata võimude survest, oskas ta alati jääda endaks ning läbi oma loomingu suunata ka vaatajaid kaasa mõtlema end ümbritseva paremaks muutmisel. Sürrealism puudutas nii või teisiti enamikku rühmituse ANK’64 kunstnikest, kel see põimus 1960-ndatel abstraktsiooni ja popkunstiga, hilisemas loomingus rohkem sümbolistlik- allegoorilise väljenduslaadiga.

Loomad esinesid Arraku teostes juba varem, ent pärast 1984. aastal Draakoni galeriis korraldatud isikunäituse suurt menu sagenesid loomi ning inimesi koos loomadega kujutavad teosed tema loomingus. Nagu klassikalises kunstis sageli, väljendavad loomad-linnud ka Arrakul inimlikke jooni. 1988. aastal valminud “Ketis ja kepita” kuulub paari aasta hiljem sündinud “Libaränduriga” – jutustusest edasipürgija kohta, kes tahtmatult vahib seljataha, minevikku, mis teda kettipidi tagasi kisub.

Kui libaränduril oli enda seljataguse kindlustamiseks mask, siis käesoleva teose peategelasel on selleks kõrgemalt tulev tarkus. Midagi, milleks pole vaja toetavat keppi, vaid usku ja lootust paremale elule ning valmidust võtta vastu intuitiivne tarkus. Nii võime mütoloogilisel maastikul edasi rühkivat looma nimetada tarkuseränduriks, kes hoolimata takistustest näeb valgust ka kõige raskemal ajal – just sellisena nagu oli Jüri Arrak ise.

Aasta peale kahe eeltoodud maali valmimist määrati Arrakule Kristjan Raua nimeline aastapreemia ning 1997 Konrad Mäe medal.