Õli, tempera, guašš papil. 28 x 32 cm
Maalikunstnik Andrei Jegorov (1878 – 1954) kaotas juba 3-aastasena oma kuulmise, mistõttu sai esimese hariduse kurttummade koolis. Oma vitaalsusest hoolimata võis ta poisina tunde tegelda oma meelistegevuse joonistamisega, sest just nägemine oli tema trumbiks maailma kogemisel. Samasugust fenomenaalset visuaalset märkamist kirjeldasid oma mälestustes tema sõbrad ka juba täiskasvanud kunstnikku kirjeldades ja peenetundeliseks looduskogemuse tabajaks jäi ta elu lõpuni.
Nii oskas Jegorov märgata tuult selle paituse ning okste liikumise järgi ning kandis kogemuse otse paberile. Sügisese jõekääru vaikset ja harmoonilist ilu kujutanud kunstniku teos võlub oma värvi- ja valguskäsitluse poolest. Esimesest lumest hoolimata märkame taamal veel sooja sügispruuni ning kaldal veel viimaseid rohelisi rohuliblesid, mis nii kiivalt veel möödunud suvest kinni hoiavad. Jegorov on siin osavalt tabanud aastaaegade vaheldumise atmosfääri – oskus, mida suudab vaid loodusega ühes rütmis hingav loojanatuur.