Valdur Ohakas “Poiss piibuga”
KEVADOKSJON 2024
Õli papil. 1965.
All paremal: V. OHAKAS 65
Pöördel: Poiss piibuga 1965 56 x 44
| Mõõdud | 56 x 44 cm |
|---|---|
| Alghind | 4000 EUR |
| Pakkumisi | |
|---|---|
| Haamrihind |
Valdur Ohaka (1925-1998) loomingulisse tipp-perioodi kuuluv “Poiss piibuga” on tõeline maiuspala kunstniku teoste austajaile, kuna meessoost modelle kohtame tema loomingus väga harva. Varjundirikkale pruunile taandatud üldkoloriidil teos annab suurepäraselt edasi Ohaka toonaseid kunstilisi taotlusi – vormida modelli kui skulptuuri. Oma vormikatsetustes polnud talle niivõrd oluline jälgida täpseid proportsioone, vaid otsida põnevaid nurki, rõhutada teadlikult mõnd kehaosa suuremana, mõnd väiksemana, väänata neid lõuendil kui plastiliini. Tema hoogsat lähenemist ja usku kunsti tegemise vabadusse kirjeldab hästi lause, mida ta juba enne vangilaagrisse saatmist oli kindlameelset hüüdnud: “Arvestage, et valitsused tulevad ja lähevad, aga kunst jääb!”
Omamoodi on “Poiss piibuga” austusavaldus üle 40 aasta varem valminud Jaan Vahtra ikoonilisele autoportreele (1923, EKM), millel piip on muutunud lahutamatuks osaks inimese olemusest. Ka maailmaklassikas on sel teatud suhtumist peegeldaval esemel oma väga sümboolne koht, tuletame meelde kasvõi pikalt maailma kalleimaks maaliks olnud Picasso 1905. aasta “Poissi piibuga” või René Magritte’i 1929. aastal epohhi loonud teost piibust, mis pole piip.
Tekst: Katre Palm