Kunstioksjonid

Oskar Georg Adolf Hoffmann (1851-1912) oli meie baltisaksa kunstnikest üks suurimaid Eesti ja eestlaste austajaid. Tartus sündinud ja „Eesti Rembrandtiks“ nimetatud mees õppis selgeks meie keele ning kujutas loomingus ilmekaid Maarjamaa talupojatüüpe nii tööl, laadal, kõrtsis kui ajalehte lugemas. Tiina Abel kirjutab: „Kahes valdkonnas on Hoffmann võrdselt tugev: kaasakõlava maastikulise elemendiga žanristseenides ja sotsiaalpsühholoogilise üldistusega talupojaportreedes. Talurahva elu nüansside sihikindel tundmaõppimine sagedaste reiside ajal Eestisse tagas talle motiivide tüüpilisusest hoolimata kaanonitevälise, talupojakultuuri omapärast ammutatud originaalsuse.“ (T. Abel „Düsseldorfi koolkond eesti kunstis“, lk 13, ENSV Riiklik Kunstimuuseum, 1980).

1875. aastal esines Hoffmann Liivimaa talupoega kujutava maaliga Tartus kunstinäitusel ning siit edasi katsetas ta lisaks maalile samateemaliste ofortidega. “Kõrtsijutud“ on heaks näiteks tema toonasest stiilist, kus kõrtsi kogunenud kolmene grupp eestlasi sundimatus õhkkonnas päevateemasid arutab. Võib eeldada, et tööl olevad mehed ei olnud juhuslikult kohal olnud talupojad, vaid Hoffmann lasi neil poseerida ja juttu vesta pikemalt, sest samu mehi on ta teise rakursi all maalinud ka oma teoses “Vestlus”.  Hoffmann oli meister ühe värvi eri toonide kombineerimisel, saavutades üleminekute ning tumeda-heleda kontrastidega mängides vapustavaid tulemusi – nii ka siin, kus muidu tahusena näiva mehe vammusest ulatub välja lumivalge särgikrae.

Tekst: Katre Palm