Kunstioksjonid

Malle Leisi (1940-2017) suurem kunstihuvi sai alguse juba Pärnus keskkoolis õppides, mil tema suurimaks eeskujuks oli tollast kunstiringi juhendanud pallaslane Meeta Viks. Kunstihariduse omandamist jätkas Leis Tartu Kunstikoolis ning ERKIs lõpetades viimase 1967. aastal. Juba kooliajal koondus Leis koos teiste tollaste andekate kunstnikega avangardrühmitusse ANK64, mille nimekaid liikmeid ühendas huvi laiema kunstihariduse, sh mujal maailmas ilma tegevate nimede ja suundade vastu.

Armastus taimede vastu pärineb juba Leisi lapsepõlvest, mil hoolimata pidevatest elukohavahetustest oli noorel tüdrukul alati enda lillepeenar, mille eest hoolitseda ning mille imelist maailma jälgida. Lahtiste tulbiõite  pop-art‘lik, seejuures elavalt looduslähedane dekoratiivsus mõjus uudselt kõigepealt tema õlimaalis “Noored aednikud” (1968, Tartu Kunstimuuseum). 1970. aastatel ilmusid Malle Leisi efektsed serigraafiad – tehnika, mis oli kogu maailmas alles värskelt laineid lööma hakanud. Koos abikaasa Villu Jõgevaga alustati suure innuga uudse tehnoloogiaga katsetamist nende Mustamäe korteris ning viimistleti seda niikaua kuniks lõpuks saavutati tulemus, mida tänased kunstisõbrad hästi tunnevad. Lilleserigraafiate seeria avalöögiks oli justnimelt kolme lahtist tulbiõit rohelisel foonil kujutav leht nr. 1, mis sarnaneb, ent pole identne oksjonil oleva 22. lehega, millele on võrreldes esimesega lisandunud värsked lehed ning kammtehnikas lisatud abstraktne detail teose ülaosas.

Mark Soosaar on Leisi teoseid seostanud nõukogude võimu poolt mittesoositud lillelaste liikumisega, kus kunstniku üdini positiivsed, loodusega seotud teemavalikud olid justkui protestiks sõjalis-patriootliku kasvatuse vastu, mida tolleaegne võim peale surus. See, kuidas Malle Leisil õnnestus hoolimata karmist poliitikast siiski võita nii publiku kui võimude poolehoid, on omaette paradoksaalne nähtus.